esmaspäev, 27. oktoober 2008

Punane udu on silmade ees...




...ja hambad on valusad vihast:
nii ei tehta! Ja see, kes teeb
on tõeline
tõeline
siga.

Sedasi kirjutasin ma üllas vanuses 16.
(pilt on pärit siit: http://www.flickr.com/photos/ajitartist/501315678/)

Ehk siis -
vihkamise juurest on igati loogiline edasi liikuda viha juurde.

Rubriik: Isiklik kogemus

Mina olen viha osas eriti heldelt varustatud. S.t. depressioon on mul geenides. Vihkamist ma pean nagu lemmiklooma. Laiskus on minu narkootikum.
Aga viha on minu rist ja viletsus, minu kosmiline ülesanne, see osa minust, mille üle mul kõige raskem on mingit kontrolli omandada. Viha tuleb mulle peale ja ma lähen täiesti meelest ära.

Lapsena see (jälle) omal moel meeldis mulle. Kui ma hakkasin raevust värisema ja tundsin, et "No nii lihtsalt ei tohi!!!" ja tormasin kellelegi (vanaisale, emale, vennale, klassiõele, sõbrale) kallale, oli mul endal tunne nagu tõelisest aumehest hulljulgel kangelasel, kes ei raiska aega kaalutlemisele, kas mõõga tõmbamine on ikka hea mõte või mitte, vaid kaitseb end ja oma põhimõtteid viimse veretilgani.
Ok, sellest tuli tavaliselt igavene jama ja ühe suure minu tekitatud draama tagajärjel me kolisime perega vanaisa ja vanaema juurest suisa minema. Aga sangaritunne oli ikkagi ja kui teil on kunagi olnud tõsine viha peal, siis te teate, et ega eriti ei mõtle selliseid asju nagu "Eks see on ikka minu süü ka" või "Asju annab ka teise nurga alt vaadata" või "Vägivald pole lahendus". Siis on tunne, et mul on õigus. Ja punkt.
Mul
On
Õigus!!!

Vahemärkus: ei, ma ei käinud (ega käi) üldiselt ringi, inimesi pekstes, rusikat vastu ust puruks tagudes, taldrikuid mõrvates ega kriisates nagu banshee. Seda juhtub vahel, tavaliselt stressirohketel eluperioodidel, teismeeas pisut sagedamini, aga nii varem kui hiljem rasketel aegadel mõned korrad. Ülejäänud aja olen ma leplik, malbe nagu kodujänes ning püüan liigagi palju inimestele meeldida ja leida kõiki osapooli rahuldavaid kompromisse (kusjuures mina oleksin see osapool, kes kõige enam rahul on, muidugi).

Isegi täiseas ei tundunud see mulle erilise patuna, kuni ühe juhtumini.
Juhtum puudutas minu toona ligi 80-aastast vanaema (kes tunneb hästi minu nuppe ja suudab neid hästi keerata, kui tahab) ning tõi kaasa sinikates vana naise ja minule vajaduse jälle uut elukohta otsida. Kusjuures minu mälus ei olnud kohta, mis ütleks, millal ma need sinikad tekitasin. Puudub. Mitte et mul valge vagu oleks, kõik mälestused oleks nagu alles - aga ei klapi faktidega.
Ühesõnaga, ma läksin meelest ära selle sõna igasuguses mõttes.

Ja pärast seda käis klõks. Vana naise pikalitõukamises ei ole midagi sangarlikku. Oma lapse tutistamises ei ole absoluutselt mitte midagi õiglast ega aumehelikku. Kui ma ei suuda end niigi palju kontrollida, et natukene VALIDA, mida/keda ma ründan, on asi ikka juba väga karm ja tuleb meetmed kasutusele võtta. Käe vastu kempsuust puruks tagumine on sellega võrreldes tühiasi (pealegi ei läinud käsi päris puruks vaid ainult valutas pärast päevakese).
Ma olen kuradi naisepeksja.
Mina.
Tule maa ja taevas appi!

Niisiis olen viha käsile võtnud. Noh, loomulikult ei ole ma vihavaba või midagi. Ma vihastan ikka. Aga ma ei suuna seda inimeste pihta. Ootamatu vihaataki puhuks on olemas terve hunnik ASJU, mis ei saa haiget, kui neile kallale minna. Ja kui ma ka näen välja nagu vaimuhaige, pekstes süütut laternaposti jalaga ja üritades seda ära kägistada, on see igatahes kümneid kordi parem variant, kui anda litakas, kuitahes nõrk, oma tütarlapsele vastu kukalt.

Ja siis on hulk tegevusi, kuhu saab viha panna ja mille rakendamise juures ei näe keegi isegi vaimuhaige välja. Nagu sport (ma olen eriti kiindunud vihavastastesse kätekõverdustesse). Või kivide vette loopimine.

(Kui nüüd järele mõelda, on mul laternapostidega üldse kuidagi isiklik suhe - ma olen nende ümbert kinni hoides ka ohjeldamatult pisaraid valanud. Emake maa, ma olen laternapostidega isegi RÄÄKINUD.)

Tegelikult ma ei tea, kui hästi see klõks ja viha käsilevõtmine on mõjunud. Sest mu elu pole hulk aega nii väga halb olnud, et vägivaldsus pinnale purskuks. Aga ma usun, loodan (ja armastan), et silme eest verekarvaliseks võtva vihahoo puhul ei ole mu viimaseks enam-vähem kaineks mõtteks mitte "Kuidas ta, raisk, söandab? Maha löön!" vaid "Nüüd hakkab katus sõitma, lase siit kohe jalga! Kohe!"

Sest vahel on taandumine parim valik. Eriti siis, kui sinu sees elab märatseja. Kaitsta teisi enda eest ei ole kuidagi arg. See on ainus õige viis.

Kommentaare ei ole: