laupäev, 3. veebruar 2024

Päriselt, te võite mu vanu raamatuid ka lugeda

Vat nüüd on küll aeg lihtsalt ... kadunud. 
Et ma olin haiglas ja haige ja siis jälle haiglas ja siis jälle haige (iga päev läheb paremaks, ent üritasin täna natuke joosta ja suutsin seda teha kahel korral umbes 50 meetrit kõndimise vahele, teotempos ja päkaljooksuna) ja kui enne oli kogu aeg kõigeks ilgelt palju aega, kadus see korraga ära ja ma pean mingit ... süsteemi jälle rakendama. 
Ei, ei ole kohutavalt kiire, aga hopepunk-loo ülevaatamine on suht kuklas ja kui ma päriselt tahaksin toimetada läbi uue romaani ja saata ta Raulile nii, et Kulka tähtajani veel natu aega jääb, on vaja sellega ka üsna tihedat tööd teha. Üle 30 lk ootab ülevaatamist.
Vbla tahan. Sest noh - juba Neil Gaiman ütles, et ei tasu keskenduda sellele, mis juba valmis, vaid kirjuta järgmine asi. 
Ja järgmine. 
Ja järgmine.

10. veebruarini ei ole korraga enam miljon aastat aega.
Aga notsu ja lendav jagasid mulle mõningaid tagasisideme-linke ja need julgustavad ikka edasi kirjutama.
Mitte et ma muidu ei kirjutaks, aga need tekitasid lootust, et avaldamisele võib ka midagi head järgneda.
"Kuningate" link + "valikud" ja "kuigi sa proovid olla hea"
Kummaski postituses on minu raamatutest juttu küll ainult ühe lõigu jagu, ent asi seegi halval ajal, onjo.

Ja kirjutati hästi. Ma olen tark, jai! Ning hea fantaasiaga.
Seda ma olen tähele pannud küll, kuidas maailmas on hulk kirjanikke, kes kirjutavad järjest suht sama raamatut või vähemalt sama lugu järjena ja järjena ja järjena. Mul ei ole üldse tunnet, et see minu teema oleks, sest kui ma juba tean, mis saab ja kuidas, mul ei ole huvi seda raamatut kirjutada. See on juba olemas, mul ei ole mõtet enam vaeva näha.
Ma tahan midagi uut luua, milletaolist veel ei ole.

Perepilte ka pole ja ei tule niipeagi, sest Tütarlaps sõidab ülehomme oma isale Soome põhjaossa külla ning pole seega kättesaadav.
Ma ei tea, miks ma seda ütlesin, nagu inimesed ootaksid hirmsasti vms. Ilmselt seepärast, et ma lubasin, et teen, ning asi viibib. 
Mul on kalduvus omaenda lubadusi väga tõsiselt võtta. Kui ma ütlen, et teen, on see minu teadvuses phmt nagu juba tehtud, ainult viimistleda veel vaja. Mis mõttes ei saagi veel tulemusi näidata??? Ma ju ÜTLESIN, et teen!

2 kommentaari:

  1. Ma just paar päeva tagasi võtsin su "Kuigi sa proovid..." ülelugemiseks ette. Endiselt NII hea.
    Ja vaatamata sellele, et ma siin kolimis-eelselt oma raamatukogus üsna olulist harvendust teen, tuleb SEE raamat minuga uude koju kaasa.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii tore!
      Ühtlasi: näete, avalikkus, veel üks positiivne arvamus!

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.