reede, 23. veebruar 2024

Puhkus

Mind kutsuti Tartusse Prima Vistale esinema. Muidugi olin nõus, aga samas see võttis ohkama. Ohkamise ja vaevlemise ja veel ohkamise tuules taipasin, mida ma tahan ses armastamise ja vajamise kontekstis: ma tahan, et inimesed armastaksid mind selle eest, mis ma juba teinud olen. Et ma oleksin nende silmis valmis oivaline. Mitte et nad kuhjaksid mu ette järgmisi ülesandeid, sest ma olen hea neid täitma, vaid selle eest, et ma olen mina. 
Ma ei jaksa ju teha ja teha ja teha. 
Olen väike väsinud inimene. 
Aga kui tuleb tähelepanu, tuleb see pea alati koos sooviga "tee veel asju".

Seepärast on mu lemmik-tagasiside arvustus juba olemasolevale. Mitte "oh, teeme inteka", "oh, tule esinema", "oh, kirjuta sellest jutt", "oh, kirjuta artikkel meile!"
Hinnake seda, mis juba on, oo publik! 

Lubasin ka uuesti läbi vaadata ja läbi töötada on elamisõppimise raamatu - selle koostasin peamiselt blogitekstidest, nii et teil on peamine käes, kui huvitab.
Aga no viimati vaatasin seda käsikirja 2020. aastal, sestsaati olen üht-teist elu alal veel omandanud. Läheb ümberkirjutamiseks.
Aga.

Psühhiaater kuulas mu värske eluaruande läbi ja ütles, et nii-nii. Haigus, operatsioon ja siis taastumise asemel kuhjunud töö tegemine hästi kiiresti? Pole ime, et ma omadega läbi olen. Vähemalt sel nädalavahetusel ära mingit tööd tee, väga väga naine. Tee ainult neid asju, mis vaimset tervist ja tasakaalu abistavad. Koeraga loodusesse ja K kohtumine sobivad väga hästi. Ja ära alkoholi tarbi!
Mida ma nagunii ei tee. 
Aga ma siis nädalavahetusel ka ei tõlgi ega kirjuta artiklit ega toimeta vana käsikirja, vaid puhkan.
Polegi ammu puhanud nii, et samas pole täiesti otsas omadega. 
Äkki on hea vaheldus.
Või noh. Tegelt ma olen omadega täitsa otsas, muidugi. Õige jah. 

Ma tahan olla inimestele tähtis ja armas sellepärast, mis ma juba olen. Vaja mind, sest ma OLEN, mitte sest ma võiksin teha seda ja seda ja seda ja seda. 
Teod on teisejärguslised. Ma teen, kui ma jaksan.
Kuid ...
Ma OLEN imeline, onju? Ma ei pea seda kogu aeg tõestama, onju? 

10 kommentaari:

  1. Teisest kyljest, kui sind on avaldatud aastatel 1992 ja 2003, nagu siinkirjutajat, siis yhel heal päeval unustab lugejate armastus sind lihtsalt ära. Kogu aeg, 24/7/365 tuleb uusi säravaid noori peale ja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Heh, ega ma siis taha, et mind kirjanikuna armastataks.
      Peamine, et inimesena!

      Kustuta
    2. Ma saan kommida ainult selle alusel, järgi ja peale, et Sa kirjutad.

      Kustuta
    3. Sa ei kommi ju raamatuid =D
      Aga ma arvan, see on mu blogimise üks põhjusi - pidev tagasiside.

      Kustuta
    4. Meie kylaraamatukogus ei ole isegi enamust eesti ulme kogumikke ja autoreid on näpuotsaga. Reaktor on hea, aga vähe. Ma saan seega aint Su lugusid kommenteerida. Meeldib!!!

      Kustuta
  2. kiidan takka, ei pea midagi tõestama!

    Üle tüki aja tunnen sinu igatsustes ka ennast ära, see on seesama, mida ma kirjeldan kui "ma ei taha, et mind vajataks".

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vajavad = tahavad midagi saada. Jõuvarude teema on mul praegu miskipärast väga yleval.

      Kustuta
    2. vajavad = tahavad et ma oleks, siis on nende elu tuntavalt parem.

      Kustuta
  3. Ma muide ise kedagi meeldivat enda jaoks kirjeldades järgin väga seda joont, et mõtlen enda jaoks välja, mis mulle selle inimese juures meeldib INIMESENA: milline ta ON, mitte mida ta mulle teeb või kuidas minul temast kasu on. See kehtib ka kaaslase kohta. Kõik muu on egoistlik, "mis minul temast kasu on" prisma läbi arutletud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ka tähelepanu andmine võtab energiat. Sa pead ju teist inimest vahetpidamata lugema.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.