esmaspäev, 8. august 2011

Et ma ei tea, kes ma olen ja miks ma selline olen



DISCLAIMER: Postitus ei sisalda ühtegi grammi süüdistust ühegi armsa armsa inimese aadressil ja on enesekeskne ning rahvavalgustuslik, mitte millegi ega kellegi heasusi ja halbusi mõõtev.


"Kuule, sul on seekord varbad ka värvitud!"
"Nojah, sel ajal, kui ma üksinda seal rõdul istusin ja väike laps olin, oli ju tarvis midagi teha!"


Nii et...

mida ma teile siis nüüd õigupoolest räägin?


Kord üks võluv inimene ütles, et talle meeldib mu blogi lugeda, kohati on see väga hästi kirjutatud.
Ma tänasin ja vastasin ausalt, et kohati on mul endal ka selline tunne, et hea sai - aga selle asja hind on see, et ma juba mõtlen ka blogipostides.

Iga emotsiooni, ebakindlat hetke, loetud luuletust, head nalja, valu või vabadust kogen mina oma teadvuses ristkülikukujulise tekstilahmakana.
Õnne see pisemaks ei tee, valu võtab maha, mis ses halba, onju?

Peale selle, et iseendast jääb nõme mulje.

Peaks nagu oma elu ja selle kulgu täiega kogema, aga samal ajal ajus tiksub sõnasalvestaja:

"...ja siis ma istun seal köögis ja silmad on pisaraid täis ja mõtlen, et kui nüüd ometi keegi ei tuleks ja ei küsiks, et noh, miks sa siin üksinda konutad, sest siis ma hakkaksin kõva häälega nutma nagu üks üleväsinud laps kunagi.
Ja siis keegi tuligi. Valas endale kohvi ja läks minema ja ei teinud minust üldse välja ning ma mõtlesin: "No misasja?! Keegi isegi ei märka, et ma olen nutu äärel! Mitte keegi mind ei armasta!"
Ja siis hakkas muidugi piinlik. Mõtsin, mida ma siis õieti tahan, kas et küsitaks või ei küsitaks? Läksin vaikselt paremini peitu ära, nii et kellegi pealesattumine oleks väga ebatõenäoline olnud, ja otsustasin, et noh, olgu, nutan enda siin välja. Siis olen jälle rõõmus, ei pea keegi teine minu draamasid üle elama.
Aga nuttu nagu enam peale ei tulnudki. No kas draama oligi siis ikkagi see alateadlik eesmärk või..?"

Hääletu vesistamise vahele juurdlesin veel, et kas "üleväsinud laps" jääb arusaadav ja v-o peaks pikemalt kirjutama sellest, kuidas ma olen eraklik ja vahel on mittevägatuttavaid inimesi korraga nii palju ja kaua, et ükskõik kui kenad nad ka poleks, mul jookseb juhe kokku ja närvisüsteem hakkab ERROR! ERROR!teateid välja saatma.

Ja siis nokkisin suurima rahuldustundega veidi nina ning värvisin varbaküüned kärtspunaseks. Nende kuivamise ajal tegin suitsu, sirutasin end võimalikult päikese kätte ja mõtlesin sinna juurde pahaselt, et miks ma nii... tudisev olen?! Kus on mu "olen ise endale huvitav"-võime?

Üsna üürikese aja pärast leidsin, et pole mul häda midagi, sest nägin oma peidukohast vähemalt kahte naist, kes uitasid ka ringi sügavalt igavleva näoga ja tegid kindlasti juba kuuendat suitsu järjest (vaevalt, et nad nii jube ahelsuitsetajad olid, ju neil polnud muud teha lihtsalt. Tundsin täiega kaasa.)
Ja siis kuulsin kaugusest toredat laulu, lülitusin ümber party-mode'i ja mitte ei teeslenud, et nüüd on mul lõbus, vaid mul hakkaski kiirelt jumalasta väga sitaks lõbus. Ja tänu rõdutegevusele sain punaste küüntega olla pealegi.

Mulle meeldib küünelakk, juba peaaegu terve kuu aega.

See laksuga lustiliseks muundumine tundus ka nii huvitav fenomen olevat, et aju püüdis vaimuseisundi paranemise tunde vahele sellestki mingit sõnastatud kirjeldust salvestada:
phmt on tegu otsusega. Tuleb otsustada (aga päriselt, mitte poole teraga), et mul on hea olla ja minu enda asi on ennast lõbustada. Et mul on väga hea meel olla just siin, kus ma olen, ja ma ei kavatse seda hinnatud aega hädisemise peale raisata - ja kohe hakkab pisut toredam.
Kui siis kiiresti endale mingi aktiivne tegevus orgunnida, siis saab otsuse hooga sellesse rõõmsalt sisse elada ning edasi
hoolitsevad juba hormoonid ise selle eest, et oleks olla hea ja äge, mitte midagi neile asjadele antipoodset.

(See töötab ilmselt küll ainult siis, kui on töökorras hormoonid.)

Nojah.
Ja nii on pidevalt. Sõidan autoga, näen pilvi, kuulan laulu, aga mõttes küsib keegi: "Mis sellest kogemusest võiks lugejale huvitav olla?"
Kiigun üles-alla vanal palkkiigel, lihased hakkavad juba oma olemasolu meenutama, mõtlen: "Huvitav, kas ma olen lihasevaludest pikema kiikumise järel üldse kirjutanud?"
Õmblen mingit asja, mis välja ei tule, vihastan ning vannun nagu mereröövel jäävangis, aga lisan endamisi sinna juurde: "Vähemalt saab sellest plokki posti, kui ka muidu kõik täiesti nõme ja nässus on."

See kõik hakkab juba... natuke väga veidralt võlts tunduma.


Pilt on mingist ilublogist. Varbad on võõrad, aga üsna sarnased minu omadega küll.

11 kommentaari:

moonike ütles ...

Blogi-postitustes mõtlemine ja mõtte- ning sõnasalvestaja pidev töö on mulle ka väga tuttav tunne.
Üheltpoolt olen ma nõus, et milleks juba ette oma mõttes dokumenteerida selle asemel, et nautida, olla, elada. Teisalt mälu on kole heitlik, ja vahel jäävad asjad blogipostituste abil märksa paremini meelde. Vahel aitab blogipostituses mõtlemine konkreetset olukorda paremini analüüsida.
Ja lõpeks on piisavalt olukordi, mida olen just nimelt elanud, nautinud ja mida ma hiljem ei ole võimeline blogisse formuleerima. Lihtsalt emotsioonid, elamisest tulenevad tunded, ei leia kuidagi teed sõnadesse. Sõnadesse, mis neid elamusi võimalikult tõelähedaselt kirjeldaks.
Vahel on mul sellest kahju, sest pean blogi kõige rohkem iseenda jaoks, et oma heitlikku mälu toetada, et ei oleks paar aastat hiljem selline tunne, et ffff! mis ma need aastad tegin, millega igapäevaselt tegelesin - üldse ei mäleta. Ja siis need kõikse paremad ja erilisemad elamused jäävad salvestamata, kuna ma ei oska neid üles kirjutada. Teisalt, mis seal's ikka, ehk ikka jäävad meelde just tänu sellele, et need hetked on Elatud.

Ma ei ole kuigi võluv (tõenäoliselt, ei oska ise hinnata, haha) ja ei tea, kas varem olen öelnud (sest ma olen selline vaikne, mitte-kommenteeriv lugeja enamasti), aga mulle ka väga meeldib Sinu blogi lugeda, meeldib keel, mida kasutad, ja mitmed mõtted kajavad minu enda hinges ja südames tagasi.

Pihel ütles ...

Kirjutan moonikese kommentaari viimasele lõigule alla :) Sattusin Sinu blogi lugema oma sõbra Lauri (zyxzewski) blogi viite järgi ja nüüd loen juba ligi aasta otsa. Jõudu ikka edasi kirjutamiseks!

väga väga naine ütles ...

Oh ma tänan, ma tänan!
/punastab natuke

Laurit ka tänan. Reklaami eest!

uurija ütles ...

Nii ilusasti tuleb välja, mis on moonikese ja naise erinevus: esimene kirjutab iseenda, teine lugeja jaoks :) Ehk siis üks dokumenteerib ja arhiveerib, aga teine esineb.

Vabalt võib olla, et naine nüüd solvub ja väidab, et ma olen teda edevaks nimetanud või midagi sellist :) Solvu päälegi, kullake, kas ma keelan! Täitsa tore on su edevust siin lugemas käia ikkagi. Vahel elan ja kirjutan oma elu, vahel loen teiste elu - nii see tänapäeval käibki.

Mina ka mõtlen vahel läbi, kuidas ma asjadest kirjutan, aga kindlasti alles tagantjärele, mitte asja sees olles. Nii suur blogisõltlane ma ikka ei ole.

väga väga naine ütles ...

ma võin varjamatult ja uljalt edev küll olla, aga solvuda võtaksin (kui viitsiksin) pigem teie ülalt-alla tooni peale, kodanik.

nagu mismõttes. Millega olen ma mulje jätnud, et kestahes võõras inimene võib tulla ja hakata mu pead patsutama nagu oleksin ma mingi õnnetoov kääbus?

uurija ütles ...

Tõlgendage terviseks, kodanik. Kui leiate, et see oli ülalt alla toon, siis laske käia. Ma ei viitsi vaielda. Netis võib teatavasti kirjalikule tekstile ükskõik mis tooni külge kleepida ja kui proua Naine soovib minu kommentaari pidada üleolevaks, siis on tal see õigus. Mulle meenus see anekdoot, kus Juku ütleb: "Mari ei ole lits. Andke andeks!" Kirjalikul kujul loe mis tooniga ise tahad, eks ole?

väga väga naine ütles ...

"sina, kullake" on pöördumine, mida ma aktsepteerin hea meelega hea tuttava poolt.

Aga võõra poolt? Ütleme, keegi kõnetaks nt niimoodi poes, kuhu ma parasjagu piima ja pesupulbrit oled ostma läinud: "Kuule, kullake, ulata mulle sealt ülemiselt riiulilt suhkrut!"

MisMÕTTES saab üldse väita, et see on võõraste vahel mingiski olukorras normaalne - ja mitte imelikke mõtteid ja tundeid tekitav - pöördumine?

Olgu, on "skandinaavialiku viisakuskooli" saanud inimesi, inimesi, kellel "teie" ei tule üle huulte ega sõrmede alt ka mitte kuidagi.
Aga "kullake"?!

WTF?!

kas me oleme tuttavad ja ma lihtsalt ei tea, kellega tegu?

uurija ütles ...

vastus kõikidele küsimustele on jah

väga väga naine ütles ...

ah, ok =)

Lontrus siuke!

Anonüümne ütles ...

Lugemissoovitus: Jorge Mario Pedro Vargas Llosa "Tädi Julia ja kirjamees".

Meenus mulle kui lugesin sinu käesolevat blogikannet. Meenus seetõttu, et kohati tundus mulle ...

... mõtte liikumise, kahtluste, paralleelvõimaluste edsiandmise vajadus ja tehnika on (teil) sarnased. Mitte ainult käesoleva postituse puhul.
Kuna see raamat on ka muidu äärmiselt nauditav (ärge pöörake tähelepanu ajakirjanduses avaldatud küllalt rumalatele raamatu käsitlustele - võimalik, et ma pole ka kõiki lugenud), siis (!) lugemissoovitus(!) ei ole vast siinkohal kohatu.

väga väga naine ütles ...

Lugesin. Meeldis küll.