esmaspäev, 15. august 2011

Ups

Kolm päeva oli matusemeeleolu. Kõik inimesed tundusid vastikud ja kurjad ja ma ise mõttetu ja tulevikutu ja mitte midagi ei tahtnud teha. Nagu üldse. Kunagi.
Kõik eesmärgid ja kogu tahe surid välja.

Eile läks kohe eriti sitaks. Milleks, ma küsisin endalt, milleks see kõik?!
Vaatasin süngelt isegi mingisugust suitsiidikute lehekülge internetis, mõeldes, et ehk neil on mingit tarka juttu ajada mu õudselt viletsa, üksildase ja lootusetu enesetunde kohta.

Ei olnud.

Tuju läks veel halvemaks.

Õhtul enne magamaminekut silmasin esimest korda mõttega enda kõrvale tekkinud hunnikut. Õhtu jooksul oli sinna kuhjunud tatiseid paberiräbalaid terve (nüüdseks tühja) kempsupaberirulli jagu. Pluss paar pakki õigeid pabertaskurätikuid ka.

Meenutasin, et hommikul pesin puhtaks köögi- ja esikupõrandad, ilma et keegi oleks külla tulemas või need isegi eriti räpastena tundunuksid.
Võtsin uksepiitade ja pildiraamide pealt tolmu. Valmistasin korraliku pajaprae, sellise, kus liha enne pruunistatakse, mitte ei visata lihtsalt potti mõttega "keeduliha on ka hea".

Ja mul tekkis teatud kahtlus.
Üldiselt olen ma tubli ja korralik ainult ebaterves olekus. Ja suur hunnik - väga suur hunnik - tatist paberit nagu vihjaks, et tervis on läinud veel halvemaks kui üleeile, üleüleeile ja veel päev enne seda, kui haigus pihta hakkas. Kurguvalu ja nohu on juba 4 päeva olnud.

Korjasin kapist välja kraadiklaasi. Kraadisin.

Jai! Mul ei ole depressiooni ja mu elu ei olegi üdini mõttetu ja parem-oleks-kui-läbi! Olen lihtsalt palavikus!
***
Huvitav, kas maailmas on palju inimesi ennast ära nõksinud, kuna neil oli gripp, bronhiit, angiin või midagi muud sellist, aga nad ei saanud sellest aru?

5 kommentaari:

  1. Hehhehheee! Einoh, sa oled ikka tõesti nunnu!

    VastaKustuta
  2. Ma olen nii suurel määral omaenda hormoonid, et see on päris hirmutav.

    Et kas midagi üldse rohkemat ka on v?

    VastaKustuta
  3. Ennast ära nõksinud!

    Milline väljend!
    "Selle ma võtan," sõnas Polkovniku Lesk.

    VastaKustuta
  4. Viimane kord kui mul endal kahtlane meeleolu muutus tuli hakkasin samuti kraadima.

    Tulemus:
    Elektrooniline kraadiklaas väitis et ma olen surnud. Kõigi eelduste kohaselt on kraadikas lihtsalt katki.

    Elavhõbedaga kraadiklaas näitas midagi küll, aga mida täpselt seda ei tea, sest mõõdikud loksusid elavhõbeda pulga taga nii kahe kuni nelja kraadi ulatuses.

    Ehk siis ma ei saagi enam aru millal ma haige olen :P Ning uut kraadiklaasi pole veel jõudnud hankida.

    VastaKustuta
  5. Täiskuu ka oli. Ma tean, mida sa tunned :)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.