pühapäev, 21. juuni 2015

Maailmal on tegelikult kama

Vaat millises mõttes on ajukahjustusega elamine lõõgastav: mul saavad lusikad otsa saada.
Ongi olemas see tase, kus panen silmad kinni, toetan pea vastu seina ja lakkan tegutsemast, lakkan mõtlemast ning ei tunne end süüdi ka, et nii on, sest on esmaklassiline vabandus.
Võin isegi minna ja heita teise tuppa diivanile, sest liiga väsinud, ei jaksa. Lebada seal, silmad kinni, mitte uinuda, sest sellega on mul teatud raskusi nüüd, kui teises toas kümme inimest vestlevad (ja ma kuulen neid kõiki), aga lihtsalt lamada ja olla.

Mäletan, et rasedusega oli samamoodi. Mõnes mõttes täiega kurnav, jaksas nii palju harilikust vähem - aga kuna enda ees oli vabandus olemas, siis mõnes mõttes kukkus rasedus välja hoopis mittekurnav: kui olin liiga väsinud, et tegutseda, ma ei võtnud kuskilt õhust lusikaid juurde ja ei tegutsenud.
Ei tegutsenud.
Ei tegutsenudkiiiii.
Sest muidu, kui oli kuskilt võtta, muidugi ma võtsin. Ja tundsin end süüdi, kui ei võtnud, sest nad ikka ei olnudki nii lõplikult otsas kui praegu. Kui olin netis ja ei maganud, oli see minu valik, see, et puhkasin erinevaid osi endast nii ühes kui teises olekus, ei lugenud. Oleks ju võinud magada, kui väsinud? Füüsiline vajadus täitmata? Ise vastutan.
Vot siis.

Olen sellest viitsimise ja jaksamise asjast ennegi kirjutanud, mõelnud, isegi hiljuti propageerinud seda, et viitsitagu, sest maailmale meeldib see, mida talle annad, ta on aga täiesti ükskõikne ses osas, et mida sa sinna sisse paned - ja sellele ma üldse ei mõelnud, et lusikad võivad ka tervetel otsa saada.
Et lusikad võivad niimoodi otsa saada, et sa ei märkagi nende kasinust, sest sa ei ole niimoodi väsinud, nagu haigena või rasedana ollakse. Aga otsas on nad ikkagi.

Maailmal on tegelikult kama, palju sa annad, ta tahab alati rohkem. Ja tegelikult-tegelikult oli ka mul endal kama, palju ma andsin, kui olin veel terve, oleks andud rohkem ning kui ei olnud rohkem anda, siis olingi - ebapiisav naine järelikult.
Mõtlen alles nüüd, et ei jõua ju soojaks kütta ilma, maailm tahabki alati  rohkem. Kuskil on piirid, palju saab anda, minemata ise katki.
Ma vist käisin neist piiridest suht regulaalselt üle. Harjusin sellega, et niimoodi on katki olla, ja käisin edasi. Nii oligi normaalne.

Reedel oli mul üks seltskondlik üritus, mis võttis rämedalt lusikaid. Laupäeval oli teine, kuigi ma ärkasin kõheda iivelduse ja peavaluga, nii et pool jaksu oli nagunii läinud. Polnud siin midagi, osalesin, kuigi igasugusest vastutusest vabana, lihtsalt ilus olemisega ja diivanil puhkamisega, kui üldse enam ei suutnud. Täna ärkasin taas peavaluga. Jälle on pool jaksu läinud.

Homme peaks maale minema, uus koht, pakkimine, lapsed, pidustused, palju inimesi, pool jaksu jne.

Maailm tahab alati rohkem. Kas ma annan talle? Mis on mu parim osa, kas see, mis hoolitseb enda eest või see, mis ületab enda piire ja teeb imesid?


17 kommentaari:

Märt Koppel ütles ...

Mõtlen, et kui ma ise olen katki siis peaksin rohkem enda eest hoolitsema, samas vahel on kohustusi kus sõltumata enda seisunduis on hea anda parim, parim maailmale :)

väga väga naine ütles ...

Väga "kuldne kesktee on kuldne"-kommentaar =)
Phmt olen nõus, et "vahel on nii ja vahel teisiti" on tõene vastus, aga oletame, et tunde järgi ei saa toimida, et peab need "vahelid" defineerima, kuidas see definitsioon oleks siis?
Sest tegelt ma ikka veel ei arva, et olin kuidagi eriti katki või kuidagi eriline sel saatuslikul hetkel, kui rongiga kohtusin. Olin lihtsalt selle hetke mina, täiesti teadlik, et maailm tahab tulemit, mitte ei huvitu mu üldisest kenadusest. Kui mina ja rong ei oleks tookord kohtunud, ma oleks samamoodi edasi lasknud nagu seninigi - väikseima võimaliku pingutusega suurimat tulemit püüeldes, nagu vist ongi normaalne.

notsu ütles ...

see kirjeldus, kuidas teatud moodi katkiolemisega . kui oma piire nii palju ületatud, et katki - ära harjub, meenutab mulle seda, kuidas ma kooli ajal ei teadnudki, et ilma unevõlata saab elada. kogu aeg oli mõnevõrra sitt olla, füüsiliselt - kõhust keeras, vastik kerge ärevusevibra kogu aeg sees, peavalu oli pidev külaline - aga ma arvasin, et nii käibki.

a see mis sa ütlesid, et isegi tervel inimesel võivad lusikad otsa saada, isegi kui seda pole nii selgelt näha nagu raseduse või haigusega, meenutab kurnatusdepressiooni kirjeldust. ega depressioonis inimene alati aru ei saa, et ta taju on nihkesse sõitnud, ise käib ringi ja arvab, et on terve ja lihtsalt elu on masendav.

mis puutub sellesse, mida maailmale anda - kas sa kunagi ei pooldanud sedasorti eetikat, mille järgi tuleb olla parim versioon iseendast? minu arust käib enda eest hoolitsemine päris loogiliselt selle juurde. kui ei hoolitse, siis on põduram ja pahuram versioon. see, mismoodi hoolitsemine parajasti mõistlik on - kas väljamagamine, pikutamine või hoopis trennitegemine - tahab muidugi head enesetaju, aga seda saab mingil määral õppida. ja siis tuleb see parim või parimale lõpmatuseni lähenev versioon kätte (või lõpmatuseni lähemale) ja ma kujutan ette, et siis tuleb maailmale millegi andmine juba ise.

ses mõttes, et kui maailmale anda selle hinnaga, et ise läheb katki, siis see on ju ühe käega andmine, teisega võtmine.

Anonüümne ütles ...

Mõned ütlevad, et igale inimesele antakse vaid nii raske koorem, kui ta kanda jõuab. - Totaalne pullikaka. Inimene ise ikka otsustab, kui palju koormat endale rabab. Üldiselt keegi selle eest aitäh ei ütle, inimesed on nii oma asjades kinni, et enamasti ei märkagi mingeid väikeseid teeneid. Seega tasub ikka tarida niipalju kui tahtmist ja jaksu on, mitte märtrit mängida.

Anonüümne ütles ...

Mulle tundub, et teised inimesed eeldavad sinult (ja kõigilt teistelt) oidu iseenda suutlikkuse üle piisavalt täpselt otsustada, et kas jaksad või ei jaksa. Ei-ütlemine on ikka oluliselt mõistetavam tegevus kui keset mingit üritust ootamatu vereoksendamine, ma arvan. Mul on üks konstantselt tõbine tuttav ja tema puhul räägivad kõik talle, et: "Sinul on kõige tähtsam ise märgata, kui sa enam ei jaksa, sest kui sa pärast kolm päeva haige oled, ei ole keegi üldse õnnelik. Las see taldrik jääb pesemata, las see tort jääb tegemata, chill." Ja iga kuradi kord tuleb talle need sõnad peale lugeda, muidu ongi nii, et on kolm päeva pikali ja haige ja kõigil on tõeliselt halb olla seal kõrval, et "Oleks me teadnud... ei jõua ju jälgida koguaeg... ma arvasin, et tal on parem olla... No ma ei teadnud, et ta arvas, et seda on ka vaja teha..." No nagu täiskasvanud tite jälgimine koguaeg. Seega - saab küll rahulikult eeldada, et inimesed, kes sust hoolivad, hindavad oluliselt rohkem seda, et sul on hea olla, kui seda, et sa kuskil vapralt osaled. Ja inimesed, kes sust ei hooli, võivadki sujuvalt perse minna, kelle asi nende pärast pingutada.

väga väga naine ütles ...

Jaa, jaaa! aga eeldus on see, et ma ei ole ise loll, onju. Ja selgesti praegu ma näen, et lusikad hakkavad otsa saama, kõik on õnnelikumad, kui ma surnud ei ole, puhkan.
Aga enne? Ja kõigi teiste puhul, kes on veel enam-vähem-vaadata-terved, ilma arstitõendi ja sisemise lusikaloendurita? Mille järgi otsustada, et kas sa oled nüüd niisama laisk või on sul VAJA seda puhkust?

Anonüümne ütles ...

Selle järgi näiteks, et sa ise seda ütled? ;)

notsu ütles ...

Mulle tuli meelde üks tuttav, kellele ühel vaesel perioodil pidi pidevalt peale passima, et ta nälginud ei oleks, sest ega ta ise süüa ei küsinud. Tal oli piinlik küsida, aga kõigil teistel oleks tegelikult lihtsam olnud, kui ta oleks seda teinud.

notsu ütles ...

... a mis põhiline, ma kardan, et ma teeks samas olukorras sama lolluse, mis too näljane. :/

Taavi ütles ...

Lugesin su teksti pealkirja ja noogutasin juba kaasa - muidugi on maailmal kama. Kuid edasi lugedes tekkis segadus, ja siis ma sain aru, et sa pead maailma all hoopis midagi muud silmas kui mina olin mõelnud.
Minu jaoks tähendab maailm (eelkõige) kive ja maju ja puid ja sipelgaid ja päikest ja tühja ruumi tähtede vahel. Sellel maailmal on ükskõik, kes sa oled või kas sa oled ja mida teed või tegemata jätad. Sa oled samamoodi nagu sipelgas on või nagu puu on. Ei sipelgal ega sinul pole vaja mingit õigustust olemiseks, neil pole vaja endale ega teistele põhjendada miks nad on. Nad lihtsalt on.
Aga siin tekstis näib maailm tähendavat eelkõige ühiskonda, teiste arvamust ja ootusi või enese peas olevat ettekujutust teiste arvamuse ja ootuste kohta.

Selline mõte siis. Ühtlasi esimene kord siin kommenteerida. Olen su blogi lugenud tükk aega, kuid pole osanud midagi öelda.

Anonüümne ütles ...

Maailmal ongi ükskõik. Ja miks peaks ka mitte olema? Öösel üritas mu laps end ära tappa, sest ka tema ei suutnud maailmale oma enda ettekujutuses loodud võlga enda arust tasuda ja sel korral polnud enam muid lusikaid varnast võtta. Ei, ma ei tea, mis saab edasi. Mina ja teised püüdsime talle õnge ulatada, aga ta ei saanud vöi ei osanud seda kasutada või jäid meie õnged lühikeseks. Ma ei tea. Aga ma tean, et inimesed, kes hoolivad, tunnevad end süüdi... kas meie edaspidine elu ongi nüüd selline ümber palava pudrukausi kõndimine... ja lusikaid nagu polekski :(

k.k.p-s ütles ...

Notsule - ma arvan, et kui keegi mulle pidevalt nina alla hõõruks, et mul on 1,5 jalga, 30% südant või krooniline vasaku suure tuharalihase spasm ja ma pean tegevustega tagasi hoidma, siis ma kiuste hakkaks Everesti otsa ronima. See võib ikka üüratult ja uskumatult närvesööv olla, kui keegi teine hakkab otsustama, mida sa tohid ja mida sa ei tohi ja mida sa jõuad ja mida sa ei jõua.

Ma vist lihtsalt katkestaks suhted sellistega, kes minu eest elada üritavad. Ega ma nende jaoks elamas ei ole, eks ole, mingi elamisteenuse osutajana. Mis see nende asi on, kas oksendan verd, muda või konnakulleseid. Kui hoolimine muutub ahistamiseks, siis on õige hetk "hoolijale" üheselt selgeks teha, et tema selline käitumine ei ole teretulnud ning lõpeb "hoolijast" lahti ütlemisega... Kui ta on su lähisugulane, siis on raske ja tuleb laveerida, aga pigem ehk siiski õudne lõpp kui lõputu õudus.

* Olen tundlik jah sel teiste elusid elavate ninatoppijate teemal. Nad on tõeliselt ehutavad kolevantsid!

notsu ütles ...

tolle näljasega oli pigem nii, et ta ei pidanud viisakaks süüa küsida; kui pakuti, siis oli nõus rõõmuga vastu võtma, aga ise küsitud ei saanud. mis tähendas, et ei tohtinud pakkumist kuidagi ära unustada. nii et ta justkui _eeldas_ teistelt ninatoppimist. või mõttelugemist. viimane on inimeste hulgas üldse päris tavaline.

a kui sa vaidled minu varasema kommentaariga, kus ma meenutasin enda eest hoolitsemise kasulikkust, siis seal õigustasin ma just nimelt _enda_ eest hoolitsemist. et enda eest hoolitsemist ei pea häbenema. kuigi hästi paljud seda ikkagi teevad, mina sealhulgas. see oli kommentaar postitusele, mis kirjeldas, kuidas inimene keelas endal enda eest hoolitsemise ära põhjusel, et muidu "maailm" suhtub halvasti ega armasta enam - aga jõudis viimaks järeldusele, et maailmal pole vahet.

ma ei saa üldse aru, kuidas mu kommentaarist, mis ütleb, et enda eest hoolitsemine ei ole pahe, on võimalik mingit ninatoppimise apoloogiat välja lugeda. (solvunult vasakule ära)

väga väga naine ütles ...

Aga mina armastan sind ikka =)

k.k.p-s ütles ...

Sry, Notsu, nii läheb, kui lusikaid ei loe ja 24.06 õhtul pärast ägedat jaaniööd ja -päeva kirjutad ja sellega seoses Anonüümuste sõnu Notsude suhu ehk kirjetesse arvad. See oli hoopis sulle järgnev Anonüümus, kellele ma vastasin. Kuhtumuse küüsis ei vaadanud tagasi ka kirjutama hakates. :) Nii et kui solvusid ja tagasi tuled, siis karju mu peale veel, aga muul põhjusel. :D

* Tglt ma isegi kerisin uuesti üles ja vt-sin kas sa oled d-ga või t-ga. :)

väga väga naine ütles ...

Muidu: ma isegi ei mõelnud, et maailm võiks olla midagi muud kui siin: https://www.youtube.com/watch?v=L-g9ND2UJlA

See, kelle laps üritas end tappa, ilmselt ebaõnnestunult - ta ei teinud seda sinu pärast ega sinu kiuste ega su naise pärast ega su naise kiuste. Tal on tema oma asjad ajada.

väga väga naine ütles ...

Ma ei tea, miks arvasin, et end üritas ära tappa meesterahva laps.
Ilmselt mõtlesin oma emale ja isale, kus isa oleks end netis välja võinud elada küll, aga ema oli täis muid muresid.