Kolmapäev, 30. oktoober 2019

Hea

Täpselt sellised saapad.
Leht ei lase paremaid pilte
salvestada
Nii hea päev!
Ilm on ilus (mul ei ole teistsuguse ilma vastu midagi, aga kõrgrõhkkonnaga on oluliselt kindlam, et pea ei valuta). Käisin Totoroga pikal ringil jõe ääres ja niii krdi karge ja kaunis.
Mu uued saapad on väga mugavad. Ja soojad. Ja mugavad. Ja ilusad.
Hommikul tegin kaneelisaiu.
Kopeeritud otse fb-st!

Täna tegin varavalges (sõna otseses mõttes, kui koeraga õues käisin, nägin muuseas ka päikest tõusmas) kaneelirulle.
Olgu, peamine põhjus selleks oli, et pärm oli nii vanaks läinud, et lõhkus mu puulusikast tüki välja, kui üritasin teda eile suhkruga puruks pressida. Lahendasin asja, valades talle ja suhkrule vett peale ning lastes seista - ja kui ta viimaks enam-vähem ära sulas, oli kell kaks öösel.
Nii et tegin taigna valmis, jätsin ööseks kerkima ja hommikul valmistasin täidise ning keerasin kõik kokku saiakesteks.
Aga siiski. Karmilt tegija koduperenaise tunne on. Söön kaneelirulli, joon kohvi ja lähen magama alles ... varsti.

Lugesin oivalist raamatut. Nii head, et ei oska midagi terast öelda. Midagi mitteterast ütlesin Loteriis.
Aga "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" on IMELINE.
Nii hea, et terane mina on vaimustusest tumm.

K. käis külas.
Algul ma ei tahtnud, et ta tuleks. Väljendasin seda selgelt. Aga kui ma olin fb-s uhkusega oma kaneelisaiategemislugu jaganud, ta luges ja märkis, et võiks ikka tulla ja ka mõne võtta.
Ja sellega võttis tema minu õnge. Sest inimestele süüa anda armastan ma üliväga ja kui inimene ise ütleb, et ta tahaks tulla ja mu tehtud saiakesi süüa, ma SULAN.
Feed me and tell me I'm pretty?
Totally. Ja just seepärast, et sellistest asjadest saan aru. Naudin nende ise teistele tegemist ja kui ma siis saan ka sama, rõõmustan nagu lumekuningas.
Sest mulle nii meeldib rõõmu teha. Aga kui mulle rõõmu tegemine ei tee inimesi rõõmsaks ja nad ei tahagi seda teha, kuivan lõpuks ära.
Võrgustik peab toimima, sisse ka tulema, mitte ainult välja minema. Nagu (kummardus!) nüüd toimibki.
Mul on hea meel saada, nii lahe!!!!

Aa, aga ma rääkisin sellest, kuidas tohutult lembin võimalust teisi toita.
Nii on. Mulle meeldib ka jootraha jätta, osta sümpaatselt firmalt ja kui veel kõik mu sõbrad sama vaesed olid kui mina, meeldis ka kingitusi teha.
Nüüd on raskem. Peab fantaasiat kasutama, lausa pingutama, et välja mõelda midagi kasulikku või vähemalt teravmeelset, mida mina hinna järgi saan osta, aga see või too sõber pole lihtsalt taibanud hankida.
Või siis teen neile süüa. Isetehtud söök ikka tore ju, enamik inimesi sööb aeg-ajalt midagi.

Niisiis käis K. ja erinevalt kahest viimasest korrast oli mul tema seltsis tore, sest noh - inimesele mitte lihtsalt süüa andmine, aga tunda, et ta kohe tahabki mu tehtud toitu, võtab mus sujuvalt pinged maha ja ma ei suuda isegi K. suhtes halbu tundeid veeretada.
Söö mu saiakesi ja Tom Kha suppi ja kiida ka - ning ma olengi müüdud.
Jep, nii lihtne ongi minuga läbi saada.
Ainult noh - ma pean arvama, et kiitus on siiras. Muidu saan mitte ainult natuke pahaseks, vaid maru tigedaks. Et kellelegi ei maitse mu tehtud söök, on pisiasi ja andestatav. Et inimene peab aga vajalikuks mulle veel näkku valetada, on jube patt ja iuu, seda tüüpi ei taha ma enam endale külla! Hea, kui mujal kohtuma veel valmis olen.

Nojah, ja siis tuli Poeglaps koju ja tegi mu kaneelisaiade kohta kassi häält (mis tähendab kiitust, sest kellele ei meeldiks kassid?!) ning ilm on ikka veel selge ja ilus ja isegi pime pole veel.
Elu on hea!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.