esmaspäev, 3. aprill 2017

... ja kõik saabki korda

Väsinud.
Unustasin ära, mis käis kaasas vähesöömisega: magada ei saa.
Jaa, tahtmine toidu järgi tasapisi kasvab ning juba oli üleeile hetk, mil söök, mis muidu mus vähimatki entusiasmi ei tekita, lausa kutsus end sööma. (Puljongis keedetud külmutatud köögiviljad ohtra juustu ja küüslauguga.)
Aga tühja ma eile risti-põiki väsinuna õnnestusin katses lõunaund magada. Lihtsalt ei tule uni. Ja täna, olge lahked, samamoodi!
Ning muidugi tundub elamine väsinuna umbes poole raskem ning kõikvõimalikku lootust 2/3 vähem. Enne uinumist tavaliselt loen numbreid, et mitte millelegi mõelda - aga kui olen väga väsinud, tundub isegi loendamine masendav, arvud sünged ja halb tunne tuleb ka nendega kaasa.
Nokk kinni, saba lahti.
Täna panin korra isegi teise silma kinni, et paremini näha. Mis on juba märk ääretust väsimusest. Ent võrreldes sellega, kuidas vahepeal oli, on kõik väga kuldne. Tõesti ei ole vaja nii palju teha =)

See muidu vist ongi elamine, eks ole? Et vahelduvad erinevad probleemid ja sageli ongi ühe probleemi parandaja uue probleemi algataja.

Life's not a song
Life isn't bliss
Life is just this
Its living


Buffy – Lifes A Show Lyrics

Mul on nüüd väga lühike kannatus nende väidete ning väitvate inimeste suhtes, kes ignovad mu elukogemust. Kes arvavad, et eieiei, väsimusega tulebki välja inimese tõeline olemus, mitte et väsimus on lihtsalt see, mis ta on - väsimus.
Mõnel puhul selgete psühholoogiste sümptomitega.
Või kes elavad nagu mina enne rongi, järelejätmatult rabeledes, tundes vastutust täiesti absurdsete teemade osas (prügi sortimine üle kogu maailma nt), nagu endal veel piisavalt raske poleks. Ei julge võõrast lusikat käest ära panna (basseini viskamisest rääkimata) ja hoolimata mu korduvatest märkustest ei tee midagi teisiti, lihtsalt kannatavad, vaevlevad ja ahastavad.

Et inimesed tegelt ei ole lollid, lihtsalt nende loogika erineb minu omast, sest nende elukogemus on teistsugune? Sittagi. Mul on laiem kogemus, paremad alusandmed ning minu lollikspidajad lihtsalt ei tea või ei saa aru, et nende kogemus on väga piiratud.
Minu oma on ka piiratud, tean. Häh. Aga ta on laiem kui enamikul.
Ma olen natuke üleelusuurune (kuigi ise seda ütlema pean). Üldiselt inimestel ei ole nii laia kogemustepõhja. Nii palju, kui mina 37-aastaselt kogenud olen, enamus ei ole. Nad üritavad seda tasa teha reisides või kolides vms, aga päris samaväärne nii ikka pole.
Igale poole, kuhu lähed, võtad iseenda kaasa, noh.
Et su "ise" mõne kogemusega rämedalt muutub, ei tule paljudele võimalusena pähegi.

Mu tütre isa, muide, saatis mulle väga nunnu särgi. Ei, särgiidee pole teile kindlasti uudne, aga ikkagi on tore seda omaks pidada ja teada, et kuskil keegi hindas õigesti, mis kirjaga särki mulle saata =)

See teatud asjade mittesöömine äratab mus tõesti aeglaselt ka huvi toidu vastu, mis pole MEGAhea. Võibolla näiteks ülehomme ostan isegi glasuuriga vaniljejäätise ja söön seda õues.
No kui päike paistab, siis.
Kevadet ei või iial teada.

11 kommentaari:

Jere ütles ...

Oot, vabandust, aga ehk selgitaksid arusaamatule mis oli minevikus või isegi kohati praeguses elus see "endast kõik andmine ja meeletu rabelemine, sest maailm ju tahab nii"? Milles see seisneb? Olen su blogi lugenud küll jaa, aga see osa alati tekitab hämminguid või midagi.
Kas parem on üldse mitte teha või teha veidi rohkem või mis vahet seal on? Mõtlen siinkohal, et mõistusega inimesed siiski teevad valikuid lähtudes tervislikkusest?
Ja ei üldse ei ole kellegi pihta näpuga näitamine :). Lihtsalt arutluseks.

väga väga naine ütles ...

No minu elukogemus on see, et kui ma elasin, käies korraga
koolis
tööl
tehes loomingulist tööd
kasvatades lapsi
ja selle kõige juures üritasin võimalikult rentaablilt raha kulutada, sest teda ikka ei jätkunud
tehes sporti
ja ei lasknud ka mitte ühegi hobi juures nööri lõdvemale, sest ma ju tahan lisaks asjadele, mida PEAN tegema lisaks ka midagi toredat teha?
ei olnud ma ikkagi täiuslik õde, täiuslik tudeng, täiuslik ema, täiuslikult sportlik, nii hea kirjanik, et suu kukub kõigil lugejatel ammuli ja võtab oigama. Ma küll elasin ära ja kinkisin isetehtud süüa igale poole, ent oleks ikka võinud rohkem teenida, et raha oleks rohkem jätkunud, vot mõned jooksevad maratone ja mis minule on siis juba 10 km väljakutse v, mingi nõrk, jah?
ja lõpptulemusena olin enda silmis ikka vilets ja keegi teine ka aitäh, sa oled ikka nii oivaline! ei öelnud.
Mispeale minu nüüdne filosoofia on "tee, mis tahad!" Mitte nii palju kui jaksad, vaid nii palju, kui endale meeldib ja tore on. Sest keegi ei täna sind, kui oma jaksamise piiril toimetad, kui su põrandad ning kapid 20% puhtamad on, kui endast 120% annad.
ALATI tahetakse ainult rohkem.
Ainult nõuanded, kuidas ikka veel rohkem teha võiks, koristan liiga väha, rõve vaadatagi, ikka kõhnem naine on parem, mis mõttes mu koolis käiv laps ilma ütlemata hambaid ei pese ...

Ei tasu püüda olla veel parem, veel parem, veel veidi parem, endalt 7 nahka võttes. Tee, mis sulle tore tundub.
Kõik.

väga väga naine ütles ...

Aa, mis mulle veel eriti näriv on teisi ekstratublisid vaadates: ma ju sotsmeedias näen, kuidas ta plaanib ja plaanib veel rohkem teha, veel suuremaid tegusid teha ja mul on lihtsalt "MIKS, oo miks, kui sa niigi üle koormatud oled?!"

Rents ütles ...

Siin on muidugi nüüd see küsimus, et on terve hulk inimesi, kes iial ei tee midagi teistele meele järele olemiseks. Mina näiteks teen asju, mida ma ISE tahan teha (ja olen hädas, sest tahan palju, aga tahan ikka ISE) ja teistest või maailma normidele vastamisest on mul üsna ükskõik (kuulan ikka vahepeal hukkamõistvaid loenguid teemal "normaalsed inimesed ei käi üle kahe korra nädalas trennis" jne). Kas nad on siis juba eos targemad, sest nende loogika ütleb neile niigi kohe ära, et teiste debiilsuse pärast pole vaja põdeda, veel vähem rongi alla minna, vaid võib need teised kohe perse saata, või nad on lollimad, sest nad pole kunagi olnud piisavalt lollid, et rongi alla elukogemust otsima minna?

notsu ütles ...

Kaasasündinud isiksuseomadused loevad kindlasti ka. Ja võimalik, et ka mingid traumad või lapsena puudu jäänud asjad ("asjad" kõige laiemas tähenduses, mitte aint esemete mõttes) - viidates popkultuurile, umbes nagu "Suure paugu teooria" Leonard otsib kogu aeg välist kinnitust oma olemisõigusele ega julge elust midagi head lihtsalt niisama võtta, sest ta arvab, et peab selle kuidagi ära teenima, sest teda kasvatati nii.

sama kasvatus ei mõju muidugi kõigile ühtmoodi, see ongi see koht, kus need muutmatud isiksuseomadused hakkavad mängima, noh, et kui palju ärevust/masendust keegi loomuldasa kaldub tundma ja kui hästi-halvasti keskkonnastressi talub.

väga väga naine ütles ...

Mul ses osas ei ole mingit lahterdamist, et targem see, kes oma tahtmist teeb või targem see, kes oma tahtmisi näeb ainult raskustega ja teiste omi vabalt, sest ta lihtsalt näebki teiste seisukohti ja tahtmisi paremini kui omi.

Sest ma tegelt imetlen täiega iga seda iseomatahtmise tegijat, mul läheb süda soojaks igaühe peale, kes iseenda eest seista suudab. Just seepärast, et minult võtab enda eest seismine energiat, esmalt tuleb üldse tuvastada, mida tahan MINA. Samas ega ma ei tulnud selle peale, et teistel võib teistmoodi olla, et kõik ei näegi kogu aeg võõraid soove oma silme ees virvendamas.
Ise ka ju ikkagi olen oma tahtmise tegemise poole püüdnud kaua ja kaua ja kaua - lihtsalt mult nõudis ja nõuab omaenda soovide-huvide tuvastamine alati ekstrapingutust, ja kui olen niigi väsinud ja nõrk, ma ei jaksa seda teha. Ja üritan siis teha, mida teised tahavad, sest sellest saan vähemalt aru. See idee, et äkki teised teavad, ei ole minu väljamõeldis. Ka mu jutupartneritel on seda "kui inimesed arvavad, et nii teha on hea ja mul on halb, võiks ju nii teha, äkki toimib?"

Mõtlen, et need on vast erinevad tarkused lihtsalt? Mõni näeb pigem teisi ja ennast raskustega, mõni ennast ja teisi raskustega? Ja siis mina konkreetselt olin veel eriti augus, sest mu sõbrad ja "sõbrad" olid kõik endanägijad ning andsid mulle nõu sellelt pinnalt, mida NEMAD parasjagu õppisid elult: võiks ikka rohkem teiste tahtmisi täita.

Oh-la-la kui palju kasu sest mulle oli!

murca ütles ...

Võib-olla kõlavad need torkimisena, aga mul tekkis täna terve loetelu küsimusi selle maailma kohta, kus teiste soove nähakse enne enda omi ja enese teise olukorda panemine tuleb mängleva kergusega. Ja need asjad, mis sa oled kirjutanud.
Keda sina söödad ja ütled, et ta on ilus?
Kui sina oled mõni kord tasakesi nuuksudes õhtul lihtsalt koju ära läinud, kelle vastutusel või süül see on sinu silmis olnud?
Kas need palju rabelevad inimesed, kes saavad sinult nõu 'tee midagi teisiti', ütlevad sulle rahuliku naeratuse saatel 'a mine persse'?
See on nüüd eriti hüpoteetiline, arvestades bioloogiat, aga... kas sa tahaksid mõne oma meestuttavaga last saada ja siis seda last talle kasvatada anda ja ennast vastutusest vabaks lugeda?
Kui sina kohandad end kellegi ilusa isuäratava teise jaoks, kas sa tunned, et sa oled talle talumatult võlts?
Kas sa tead seda, kui ahvatlevalt magus ja hea on see tunne, et sa teed midagi, mida inimesed sinult ootavad, sest sa tahad neile meeldida ja tahad pidevalt nende heakskiitu ja kuhugi kuulumist? Ja kui tühi ja tehtamatu on soovitus teha ainult iseenda tahtmisi, kui kari ongi see, mida see ise tahab.

väga väga naine ütles ...

1. Kõiki. S.t. mina olengi see inimene, kes ütleb supermarketis võõrale, et ilus mantel või lahe pats, kes hõikab aknal suitsu tehes möödujale, et hea värviga kummikud, kes kohutab võõraid inimesi nende kampsunit kiites, sest nagunii ma mõtlen irooniliselt ju.
2. Kõik süüd on mu enda, muidugi. Oma tunded, oma valik.
3. Kahjuks ei. See mulle meeldiks =)
4. No kui keegi küsiks, ma võtaks teema kaalumisele. Kui ta mulle väga meeldiks, miks ei? Iseasi, et mulle ei meeldi niimoodi paljud.
5. Ma ei kohanda =) Varem kohandasin ja mis mul sellest kasu oli?
6. Ma lihtsalt ei sobitu. Päriselt, lapsest saati, ma lihtsalt ei sobitu. Elik ma ei tea selle tunde magusust, sest ma ei ole seda tunnet tundnud. Loomulikult ma olen end pooleks pungestanud selle nimel, et oleks kari ja oleks hea, aga ma lihtsalt - tunnetan küll teisi individuaalselt, aga mingit sotsiaalset normaalsust ja seda, mida ühiskond mult tahab, ma ei taju.

väga väga naine ütles ...

Aa, et otses mõttes "söödan"? No ma üritasin varem ikka alati, kui kuskile külla läksin või mingile üritusele, süüa kaasa teha. Kui mul ka raha väga nappis, teha mingeid odavaid, aga häid asju.
Nüüd võin otsustada, et kuradile, tubli mina, et üldse kohalegi lähen.

väga väga naine ütles ...

http://mahamure.blogspot.com.ee/2011/03/praktiline-noiakunst-e-kuidas-teha-200.html

See näiteks oli üks kindla peale minemise retsept - see kook maitseb pea kõigile.

väga väga naine ütles ...

Ah, ja veel =) Ma ei arva, et lapse isa peaks pärast nelja tuule poole kaduma =) Ta VÕIB, kui see on see, mis ta tahab, aga mina teda lapse isana vabalt tunnustaksin ja tunnistaksin, ma jätaks isegi suhte võimalikkuse lahti, sest nendega, kellega ma juba ette suhet ei tahaks, ma üldse lapsest rääkima ei lähegi (s.t. plaan algul oli küll teine, aga reaalsus näitab, et ei suuda).