Kolmapäev, 1. august 2012

Võõral maal larpifestivalil

DISCLAIMER: Tegu on mammutpostiga, kust soovijad võivad üksikuid rõvedusi tikutulega taga otsida!
NB! Tänu Irve ennastsalgavalt kiirele tegutsemisele on meil (teil) nüüd vaatamiseks ka mõningaid pilte! Aitäh!

Ma polnud lennukiga sõitnud peale aastat 1993, kui SAS-i peal anti mulle (lisatasu nõudmata) kõva külma tumedaks keedetud loomaliha, millesugust ma nii tollal armastasin kui ka praegu väga armastan. Oo, kaunid mälestused! Tänapäeval on lennukites kuidagi rohkem istmeid, vähem ruumi ja loomaliha üldse mitte. Vähemalt Ryanairi omades, eks ole.

See-eest oli mul kaasas pudel vett. Võta tühi pudel kaasa ja täida see lennujaama kempsus kraanist. Sedasi ei peagi sa pudelivee eest kolme eurot maksma, mida mina nt teha ei taha, esiteks ihnsusest ja teiseks põhimõtte pärast. On sigadus teiste häda pealt kasu lõigata! Samas oled siiski enda eest hoolt kandnud.
Elu on kummaline ja ebaloogiline, ent seaduseparagrafide vahel vääneldes ja veidi loovust kasutades siiski täiesti elatav. Lennukis vett juua on väga tore ja tervisele kasulik ka. Muidu ähvardavad sind paksenenud vere tõttu trombid ja vastik dehüdratsioon oma muude aspektidega loomulikult ka.

Vee hankimiseks mul loovust jätkus, jah. Oh, oleksin ma seda omadust natukene mujalgi kasutanud!

Vaadake, lugu ei alanud tegelikult lendamisega. Lugu algas sellega, kuidas eemisel aastal kunagi märtsis-aprillis küsis Ronald, kel on väga armas naeratus, põrisev r ja häirivalt palju ajusid, mult tolle (2011.) aasta Drachenfesti jaoks laenuks Elendili Koja telki, mida ma talle kerglaselt ka lubasin.
Mais hakkasin telki viimaks reaalselt taga otsima. Mai lõpus hakkasin kõhklema, kas telk on üldse leitav. Juunis helistas Ronald ja küsis, kuidas telgiga on.
Soovitasin tal alternatiivset varjualust otsida, aga kinnitasin, et jätkan ise Elendili Koja telgi otsinguid siiski ka. Mida ma tegingi, kuid ei paistnud üldsegi, et keegi sellest Morgothi õgitud telgist ÜLDSE midagi teaks, ja juulikuus mu hoog rauges tasapisi,

kuni ühel kaunil suveööl Tartus Arkham Horrorit mängides (oh, nooruse süütud muretud mängud! Oh kaunid kauged mälestused ilusatest inimestest!) rääkisin seltskonnale end tabanud telgiotsimisfiaskost ja tundest, et ma nagu olen Ronaldit&Co-d mõnevõrra alt vedanud.
Üks seltsiline tegi seepeale "Häh!", laksas endale peoga vastu reit nagu d'Artagnan, ja ütles, et miks ma kohe tema käest ei küsinud. Ta ju ometi teab, kus telk on.
Saatsin kiiresti sõnumi Ronaldile.
Räägiti, et seda sõnumit saades (otsapidi juba poolel Poolamaal, öises mikrobussis vedeldes) oli ka too käega vastu reit laksanud, valjusti oianud ning silmad demonstratiivselt pahupidi pööranud.
Mõistagi ei hakanud ma niisiis neile seda telki reaalselt välja otsima, kui nad nagunii juba läinud olid, aga elasin edasi veendumuses, et telk on olemas ja vajadusel kättesaadav.

Nojah, ja sel aastal, kui ma isegi pidin üritusel osalema, ma loomulikult ütlesin, et võtan ülesleitud telgi siis meile kaasa. Miks oli oluline võtta just see telk: Drachenfest on selline üritus, kus moodsad telgid on ebasoosingus. Lahe välja nägemiseks ning hoolikas ja teistega arvestav tundumiseks olnuks suur, linasest riidest ning puitkonstruktsiooniga telk ütlemata kohane.
Ainult et mul jäi rakendamata oluline element soovitusest "usalda, aga kontrolli!"
Telk, kui ma seda reaalselt taas otsima asusin, kinnitati mitte olevat seal, kus reielelaksaja nr 1 teda olevat väitis. Samuti ei ilmnenud kuskilt mingeid uusi jälgi.
Ma pole suurem asi survestaja. Ka mu katsed veenda kedagi teist telgi võimalikku hoidjat taas otsimisele survestama lõppesid armetu läbikukkumisega - ning 3 nädalat enne festivalile minekut otsisin ma juba täiesti paaniliselt kokku vähegi sobiliku välimusega laenutelke.

Ühe leidsin, üks eriti lahke hing lausa ise pakkus seda. Aga see oli väikesevõitu.
Teiselegi panin pilgu peale ja rääkisin läbi teoreetilise "äkki te oleks valmis seda laenama, kui me muud ei leia". Vahepeal leidis aset ka Estcon, mis hõivas mõneks ajaks mu tähelepanu ja mõtlemise, sest ma pidin seal larpi tegema ja mul on siuke omapära, et ma suudan korraga keskenduda ainult ühele probleemile. Mis antud juhul oli niisiis Estconi larp.
Ja pärast seda jälle telk.
(Pildil on enamik meie laevameeskonda miinus alaliselt lennus olev tulevikunaine, mina ja pildistaja, kelleks oli Irve)
6 päeva enne minekut selgus, et minu mulje, et telki läheb vaja umbes 6 inimese jaoks, oli täiega ekslik ja peavarju oli vaja 10-le persoonile.
Võtsin kiirelt ühendust telgi nr 2 omanikega. Viie esimese päeva jooksul vastust ei saanud. Viimasel päeval enne minekut õnnestus lähenemisnurka muutes siiski ühendust saada ja selgus, et jah, võite laenata tõesti, ning samuti see, kust telk peale võetakse ja kuidas.
Phmt oli seega päästetud mu au ja eneseväärikus ja ma ei olnud inimesi juba teist aastat järjest telgita jätnud, aga

aga

aga

aga kuna minu aju, nagu juba mainitud, on suuteline korraga efektiivselt tegelema ainult ühe probleemiga, vajus telgi leidmise järel korraga mu peale mõistmine, et mul on Drachenfestile mineku tarvis enda ettevalmistamiseks aega 1 päev + veel üks lisapäev, sest ma läksin lennuki, mitte asju vedava bussiga.
Seni olin ma tegelenud telgiprobleemiga ja kõik muu vedeles amorfse lahendamata murede massina kuskil taustal mu mõistuse kasutamata nurkades.

S.t. mul oli mingi hulk kokkulaenatud kostüümijuppe, ajus ringiloksuvaid ebamääraseid rollijuppe, mõttejuppe tegelaspunktide teemadel ning ebamäärane ärevus ja vastumeelsus kogu ürituse vastu (ma pelgan asju, millest ma aru ei saa). Veel oli olemas hoolega kõrvale pandud ja kokku hoitud reisiraha ning väga ruumihoidlikult pakitud kaks kotti, üks bussis, teine lennukisse kaasa tulemas.
Raha oligi ainus asi, millega mul enam-vähem kombes oli. Kotid olid pakitud nii neetult ruumihoidlikult ja tänapäevaseid asju vältides, et magada oli mõneti jahe. Sooja magamiskoti asemel oli mul magamiseks kaasas ainult keep ja õhuke villane tekk. Igal ööl umbes kell 3 läks väljas külmaks ja ma pidin kampsuni selga panema ning organismi veenma, et pole hullu, varsti tõuseb päike ka. Maga nüüd edasi!
Olin niisiis ürituseks täiesti ette valmistamata.
V.a. et meil olid telgid, kus elada. Aga niipea, kui telgid olemas olid, muutusid nad iseenesestmõistetavuseks ja phmt olin ma ikkagi täiesti ette valmistamata.

Niisiis, sõitsime lennukiga võõrale maale.
Millest ma tegelikult juba alustasin.
Võõral maal oli ehmatavalt soe ilm. Suisa kuum. Lõõskava päikese all ootas meid mikrobuss koos juhiga. Mikrobussi juht ütles, et sõidab sihtkohta kuskil 5 tundi. Kuna mul oli õudne nälg, vääksatasin, midagi sellist nagu "Aaaaaga poodi?"
Selgus, et loomulikult, poodi ka. Kahjuks ei võtnud ma oma ajju sisse sõna "loomulikult". "Loomulikult" tähendas, et nüüd ostetakse endale eelseivaks kuuepäevaseks ürituseks süüa ja juua.
Mina ostsin selle asemel süüa viieks tunniks, autosse.
Ja jätsin ostmata vee. Sest nägin ägedat tomatimahla ja mõtsin, et see on parem, seal on soolad ka sees.
(Räme eksitus.)

Esialgu mind toidu mitteostmine ei piinanud. Sõin kõhu rõõmsalt redist ja kanatiiba täis, jõin oma tomatimahla peale ja püüdsin paaniliselt välja mõelda, mida mängida, keda mängida, mida teha tegelaspunktidega, mis must saab?
"Oled sa välja mõelnud, kes sa oled?"  küsib Ronald alias Kapten-Mu-Kapten.
"Mõtlesin filosoofi või elukutselise mässaja peale," vastan ma ja juba kõneldes taipan, et mässajat on palju lõbusam mängida, aga filosoof kõlab paremini.
Kapten-Mu-Kapten hakkab naerma. "Kui sa suudad seda filosoofi reaalselt otsast lõpuni välja mängida, nii et kõik sind vihkama hakkavad, siis see oleks päris hea!"
Ja mina? Mina? 
Mina:  "No selge siis."
...a girl who cain't say "No!"
...ja mul oli juba pisut sünge eelaimdus, et see filosoofimine läheb esimese päeva järel tüütuks, aga ma ei aimanud, kui tüütuks.

Nimelt ei olnud ma ostnud vett ja ilm oli väga kuum. Peavalu paremal pool lauba taga hakkas poole sõidu ajal korralikku hoogu koguma. Reisikaaslased pakkusid vedelikupuuduse vastu oma jooke, aga need olid kas magusad või alkohoolsed ja ei aidanud kuigivõrd.
Sünge eelaimdus saabuva mängu suhtes süvenes järjest sügavamaks. Kuid seda, et kui ma end meie laagri ereilusalt võitlejannalt kerjatud tabletiga tuimestatud kujul telki (mille bussiga tulnud seltskond meile ennastsalgavalt üles oli pannud!) lohistan ja hakkan just halastavasse unne vajuma, asuvad naabertelgi inimesed laulma ja karjuma, ma siiski ette näha ei suutnud.
Lebasin telgis ja tundsin, kuidas hell uni must jälle välja libiseb ja valu küünised pea sees kokku tõmbuvad. Pärast umbes pooletunnist piinlemist ronisin välja ja läksin naabreid läbi sõimama, ilma neid eelnevalt viisakalt vaiksem olla palumata või midagi sellist.
(Ilmselt oli selles ootamatus ja valimatus jõhkruses süüdi see, et mul jäi äärmiselt halb mulje noormehest, kes naabrite juurest varem meil külas käis ja kujuteldamatult virisevat "väkk, ja punases laagris me pidime eelmine aasta turvistega lahingus käima ja käske kuulama ja vastased ei surnud üldse ära - milline jõledus!"-juttu ajas.)
Kui olin pahandamise lõpetanud ja telki tagasi ronisin, alustas naabrite seltskond uut kõlavat saksakeelset laulu.
Oleks vist siiski pidanud paluma. Armsalt ja viisakalt.
Hakkasin pimedas vaikselt omaette nutma.
Valus oli, noh.

Veidi aja pärast läks piltilus telgiõeke ja veenis seltskonna siiski kõrtsi lahkuma. Kui ei mõju vihane naine, peab mõjuma veel vihasem ja pisarais naine!
Ja nõnda said öö ja hommik ning algas mängu esimene päev.

Ärkasin peavalu ja teadmisega, et hommikusöögiks on mul olemas pakk kuiva seemneleiba. Ja et ma vihkan inimesi, kes palju räägivad, ja ise ei taha üldse rääkida. Filosofeerimist mainimatagi.

***

Nüüd, kui ma edasi sama detailselt kirjutaksin, siis te sureks kõik igavusse ja mul jääks endast väga halb mulje. Pealegi saite te laias laastus juba aru, mis mul viga oli: ei olnud tegevust, mida teha tahtnuksin, ei olnud ettevalmistatud tegelast, ja (nagu nt selles postituses ka kirjas on) ma olen samas mängija, kes on võimetu endale tegevust ja põnevust ise asja käigus genereerima.
Sest see lihtsalt ei ole minu võimuses. Öelda mulle, et kui sul on igav, mine tee midagi huvitavat, on umbes sama kui öelda: "Kui sa oled haige, saa ometi terveks siis!" Ehk siis - kui mul on igav, siis see tähendabki seda, et ma ei oska midagi huvitavat teha.
Drachenil on mängul siukest minu moodi mängu ka võimalik edukalt rakendada - on olemas alkeemikud ja taimetargad oma kohapeal istutatavate ja hoolitsetavate aedade ja kaevatud tiikidega. Igasugu lahedat sisseelanud nokitsemist maa ja ilm, vaja ainult tränn kaasa tuua.
On ravitsejad, kes rõõmuga oma tegevust naudivad. (Saate aru, üks ravitseja näiteks teatas kirvega kõhtu saanud sõdalasele, et oi, teil on osa kirvest seal kõhus veel kinni, ja hakkas tükke välja korjama - nagu, igasugune loogika sellises haavatasaamises puudub, aga lõbusat retsi saab korraldada maa ja ilm!)
Ja siis on võimalik endale enne mängu korralik konflikt genereerida ja seda siis lahendada püüda, nagu nt tegi Aweron.

Mina aga ei valmistanud midagi ette, mul ei olnud midagi kaasas, millega end hõivata, ja muidugi oli mul niisiis igav.
See on pilt silmini täis tunnet, mida ma soovinuksin ürituselt saada - aga ei õnnestunud. Pildistas Irve.

Lisaks olid pooled meie laeva inimesed mulle täitsa uued ja siuksi inimesi, kelle seltskonnas ma end täitsa heljuvalt vabalt tunnen, oli eestlaste pundis üldse 1 - ja tegelt temaga ka ei haakinud sedakorda väga.
Saate aru, enamasti nad ju meeldisid mulle, aga nad olid võõrad! Mu müürid olid kogu aeg mehitatud, tõstesillad üleval ja hea-mulje-jätmise ponnistus näris lauba taga peavaluga võidu. Üksi olla ja pingest puhata sai ainult duši all, sest öösel magasime neljakesi ühes telgis ja päeval seal telgis olla ei saanud. Oli ju kuum ilm, telk tundus nagu türgi saun.
Sõin väga vähe (kuigi ükspäev käis Kapten-Mu-Kapten haiglas oma katkise trummikilega kõrva loputamas ja asja käigus lipsas ka läbi poe ning tõi mulle toitu), magasin vähe ja külmetades (kuigi ma magasin raudselt rohkem, kui ükski teine sinise laagri eestlane), tasapisi hakkas seltskonnakoormus tunda andma ja eriti liikuda ka ei saanud, sest oli nii palav. (Kui füüsilist koormust pole, mu vererõhk langeb - ja mu rõhk kipub niigi liiga madalaks => oo, madala vererõhu peavalu, tere!)
Ning nagu sellest veel vähe olnuks, hakkasin esimesel ööl veel verd ka tilkuma. Mis, noh, põhjustas krampe kõhus ja vedas vererõhu veel madalamaks - madalaks kui mullapind, võiks öelda.

Peavalu, kel oli nii palju põhjusi kohal püsida, võttis, ühesõnaga, olukorrast viimast.
Alates kohalejõudmisõhtust kuni neljanda mängupäeva suure vihmasajuni oli mul kokku vast 8-10 üsna valuvaba tundi. Pärast läks õnneks paremaks, aga päris ilma valuta ei saanud ühelgi päeval läbi.

Aga pöördugem nüüd halina juurest ägeduste juurde!

Teisel hommikul ärgates teatati mulle, et öösel oli Ilus Suurte Silmadega Väga Noor Mees (edaspidi lühiduse mõttes lihtsalt Veetlev Vigane) jalaluu murdnud ja Kapten-Mu-Kapten oli temaga haiglasse sõitnud.
Peavalust hoolimata suutsin olla väga nördinud. Ta murdis jala ja mina ei näinudki! Kõik huvitav juhtub siis, kui mina magan! Sa sinine saatan küll!!!
Siis koperdas Veetlev Vigane käpuli telgist välja. Selgus, et mängul kohal viibivad vabatahtlikud medabistajad olid umbes veel ebaprofessionaalsemad kui mina. Nende diagnoos oli täiesti vale. Poisi jalg sattus lihtsalt välja väänatud olema, seoti haiglas elastiksidemega kinni, ja nad olid hommikul kell 5 kaunilt taksoga tagasi sõitnud.

Mul valgus suu sülge täis. Tiirutasin noormehe ümber nagu näljane hüään antiloobi ümber ja andsin oma parima, et pääseda tema juures heasse kirja ja saada luba vigastatud jalga näha ja katsuda. Olin valmis ta heaks pea ükskõik mida tegema! Siuke väljaväänamine, mida peeti murruks! Nii äge!!!
Õhtul kandis Kapten-Mu-Kapten ta uuesti vabatahtlike juurde siduma ja ma jõlkusin kaasa. Sest oo, tal tõmbus tald sinakaslillaks juba! Oo, kui põnev!!
Vigane võluv noormees ei tahtnud hästi siduma minna. Avaldas kahtlust, et nad saadavad ta äkki jälle haiglasse sealt. Vastasin rahulikult, et ma veenan nad ümber. Mismoodi, küsis Kapten-Mu-Kapten. "Valetan end esimese kursuse lõpetanud õendustudengist kolmanda kursuse omaks," vastasin pikemalt mõtlemata.
Plaan tundus jumalasta ahvatlev ja ma juba nägin hulka põnevusvõimalusi, aga nad siiski ei tahtnud teda haiglasse saata vaid lihtsalt sidusid, ilusti ja kindlalt.

Mu innukas vigastusvaimustus sai kujuka väljenduse ööhakul, kui mina läksin parajasti kempsu ja sandistunud noormees (kes immobiilsena määrati kohe kaptenite lauda istuma - kuna seal pidi ainult istuma, kuulama ja rääkima ja teistel oli seal igav ka, eriti kuna jutt käis saksa keeles ja Veetlev Vigane oli meist ainus, kes saksa keelega enam-vähem hakkama sai) komberdas kaptenite istungi lõppemise järel täiesti liiga palju haigele jalale toetudes tagasi laagri suunas.
Esmalt ma märkisin (nii vähe noomivalt, kui suutsin), et see jalale toetumine tegelt ei ole väga hea plaan, ja siis lubasin kohe tulla ja ta sihtkohta avitada, kui kusel ära olen käinud.
Tulin tagasi ja noormees oli läinud.
Kadunud.
Kurat, nii kaua ma ju ka kempsus ei olnud? Kus ta on nüüd?
Sprintisin oma parimal õnnelikul jooksusammul mäest alla laagri suunas. Jalgades oli linnulik lennutunne, mida polnud juba ammu kogenud - ilmselt vähese söögi tõttu kaotatud kaalu mõju. Lihastel oli väiksem koormus lennutada.
Kohtusin teel seltsimehega oma laevalt. Küsisin, kas Veetlev Vigane on siit möödunud?
Ei ole.
Korraga hakkas mul jube hea ja tore. Mul oli eesmärk. Mul oli midagi teha.
Igaks juhuks jooksin laagrisse välja, tehes ohakate ja telginööride juures mitte väga graatsilisi, aga efektiivseid hüppeid, aga tõesti, seal teda polnud.
Jooksin mäest üles tagasi, iga hetkega järjest õnnelikum, sest jalad ei ilmutanud väsimise märke ja mul oli kohutavalt lõbus. Otsisin uuesti kõrtsist ja selle ümbrusest. Jooksin (otsimine tähendas ju väikest puhkust, nii et jaksasin jälle) läbi teise võimaliku tee kempsude juurest laagrisse, täistempos.
Keda polnud, seda polnud.
Viimaks jõudsin järeldusele, et ju tal tekkis midagi teha ja ta läks mujale, kellegi teise abivalmis õla najal või lausa turjal, ja lõpetasin otsimise. Polnud isegi eriti pettunud, sest korraks oli ometi nii tore olnud. (Kuigi mu ergonoomika tunnis õpitud komberdava inimese toetamise süsteem jäi katsetamata, millest oli kahju.)
Läksin jooksmisest tekkinud higi maha pesema ja varsti ka magama. Ja pea valutas hommikul jälle.

Mu pühendumus sai tasutud alles pärast mängu lõppu, kui me rongiga lennujaama poole sõitsime. Veetleva Vigase mõistus töötas nagu noore terve inimese mõistus ikka (ma ise olin täpselt samasugune, kuni organism lubas) ja niipea, kui valu enam ei tapnud, asus ta jalale toetuma ja seda kasutama pluss katkus ka räpase sideme lahti ja viskas minema. Mispeale tal loomulikult järgmisel päeval jalg valutama hakkas. Niisiis sain mina seda sinilillat paistes jalga rongijaamas siduda =)
Tõsi, mul oli alles ainult täiesti kõlbmatut mittevenivat sidet, mille olin kaasa võtnud juhuks, kui mul läheb vaja mänguhaavu siduda (esmaabi oskuse ikka võtsin endale, kuigi muidu arvasin, et mul on mänguravitsemisvajadus tänu teistes mängudes mängitud meedikutele täiega kaetud ja jääb ülegi) ja hea, PÄRISELT kõlbuliku sideme sidusin loomulikult päev varem ümber ühe mänguhaava.
Kusjuures ma tegin seda valesti ja halvasti e. tegelt see side sai liiga kiiresti ümber keeratud ja ei ravinud seega tegelikult sittagi, ainult hoidis (mängu)verd kinni kuni päris (mängu)ravitseja saabumiseni. Aga ma unustasin seda asjaosalisele, kelleks oli Kapten-Mu-Kapten,  öelda. Lamisesin midagi teemal "kui see üldse paraneb, võtab vähemalt 10 minutit" ja lippasin järgmist haavatut päris (mängu)ravitsejateni lohistama  
See polnud teadlik reeglirikkumine vaid ... nojah, lahing on lahing, mis siis, et mängulahing, sa ei mõtle seal alati päris kainelt ja selgelt. Kõik ei tule meelde õigesti.
Aga väljaväänatud jalale ja väljaveninud kudedele on kasu igasugusest, isegi kehvast toetusest, nii et vähemalt veidiks ajaks mu tegevus teda ehk aitas. Igatahes avaldas noormees täiesti tänu, nägi kergendunud välja ja vaatas oma eriti ilusate kaardripsmeliste silmadega mulle pikalt otsa. Pakkus, et teeb rongijaama mäkis mulle eine välja. Mina olin ka üleni õnnelik, kuigi kõht ei olnud üldse tühi ja ma lihtsalt näksisin üle laua ta friikartuleid, naeratasin ja õhelesin, õieti teadmatagi, mis mulle rohkem meeldis: noormees ise oma võrratute silmadega või tema lilla jalalaba.
Järgmisel korral on mul kindlasti jälle kaasas elastiksidet (vahepeal oli umbes 5 mängu, kus mul kõigil paar rulli kaasas oli, aga võõrale maale säästlikult kotti pakkides jätsin peale väikest kaalutlemist elastiku ikkagi maha. Mis oli viga, nagu näha) ja ma ei kasuta oma normaalseid sidemeid viimseni mänguhaavade peale ära, vaid jätan mõne ka varuks.
Juhuks, kui olukord peaks korduma. Võimalus on ju olemas!

Teine ägedus mängul oli mu lemmiknaine. Ma olen teda juba pikalt imetlenud ja propageerinud igal pool tema lahedust, aga ometi lõi ta mu seekord täiesti tummaks. 

Tähendab, ma tean paari inimest, kes on meie räpases näruses ühiskonnas mingisugused kummalised sisserännanud, ja tegelikult mingi ilusa unistuste-tulevikumaailma elanikud. Kadeduse- ahnuse ja õeluseplekkideta olevused, kellest kiirgab headust ja vaprust, täiesti igasugusest moraalivalvuri hoiakust vabana. (Noh, nagu Aweron, eks ole.)
Olin ka selle naise juba ammu aega tagasi nende olevuste hulka lugenud. 
Tulevikuinimene. Pildistas Irve.
Ning ikkagi oli rabav näha, kuidas keegi on korraga üks laagri kõige ilusamaid naisi, innukamaid võitlejaid (naiste turniiri teine koht tasavägise finaaliga, kõvasti areenil alistatud meesvastaseid, alati valmis lahinguhäire peale kolmekümnekraadises kuumuses turvist selga tõmbama ja lööma minema), osav käsitööline (äge nahast haldjaturvis, ise tehtud! üldse head kostüümid!) ja üks püsivaimaid pidutsejaid. Ta tuli nii hilja magama, et mina hakkasin sellal juba ärkama, ja ometi ärkasime hommikul siiski kõik tema lahingu alguseks ajastatud alarmi peale.
Ja kuigi ta jalad olid ville täis, ei takistanud need esiteks teda laialt ringi liikumast ja teiseks ta üldse ei virisenud ka nende pärast. Ega magamatuse pärast. Ega millegi pärast. Oli üleni rõõmsameelne, lahke ja mõnus kaaslane ning ma arvan, et ta võitis mängul vähemalt 100 südant, võib-olla rohkemgi, ning täiesti teenitult.
Eriti kuna lõpuks tegi ta sätendava rinnahoidja väel ka kõhutantsu. Nagu - mida, mida veel tahta???

Paganas, kui ma mõtlen, et siuksi inimesi on ka olemas, hakkab enda pärast natuke piinlik.

Kolmas ägedus oli äikesetorm.

Eelviimasel päeval enne lõpulahingut otsustas ilm, et aitab küll turviseidsulatavast päikesest ja armutult sinisest taevast, ning ajas kõigist neljast küljest üles tumedad pilved. Esmalt võisime imetleda kaugeid kuivi välke, mis ringiratast "kes aias" tantsisid, ja siis korraga võttis üks välgunool heledaks taeva otse meie kohal ning kostis korralik kõueraksatus.
varju alt naeris ja pildistas keegi
Menno Teddy Suhrbeyer
Inimene mu kõrval vaatas taevasse ja ütles midagi saksa keeles.
"Awesome, don't you think?" pärisin ma.
Tema arvas, et selle aasta Drachenfestil on täiesti fucked up ilm, esmalt on liiga palav ja nüüd tuleb sadu. Ja tema peab enne pimedat telklinna tänavatele 40 laternat riputama!
Ma naeratasin: "I still think it's  awesome. Of course, i don't have to deal with lanterns."
Ta noogutas kõrtsi poole. "You will probably go and stay under cover like everybody else."
"Maybe. Or maybe I'll just dance around, naked."
Ta naeris ja arvas, et sel juhul ta peaks tulema ja vaatama.

Siis hakkas sadama.

See oli kõige ägedam asi üldse-üldse-üldse!
Ma ei ole eriline tagantjärgi hõiskaja. Piisab vast sellest, et alasti ma siiski ei olnud, aga vesi pritsis kohati päris kenasti.

Aga aitab ka ägedustest, läheks nüüd jälle nutu ja hala juurde tagasi. Selgub, et kui olla ühes laevas nii ilusate naistega nagu meie õekesed, lakkan mina üldse naine olemast nähtavasti.

Viimasel päeval juhtus selline naljakas lugu:
Läks Kapten-Mu-Kapten mängima veidrat ravitsejate hasartmängu, mis seisnes selles, et kes mängima läks, panustas mündi. Istus teistega koos ringi. Siis lasti otse õhku ammunool, mängijad heitsid selili, katsid kätega õrnemad piirkonnad ja ootasid noole allatulekut. Tabamuse saanu läks mängust välja. Tüüpiline ravitsejate mäng, noh.
Niisiis, Kapten-Mu-Kapten läks mängima ja andis (ilmselt turvakaalutlustel) oma kukru minu kätte hoiule.
Mina, üleni siivas ja hetkel mitte väga vargushimuline (lõpuks olin ma hiljuti palka ka saanud ega suutnud isegi seda ära kulutada), ei hakanud seda rindade juurde pihikusse toppima,
sättisin hoopis püksivärvli vahele ja jäin nagu lollakas paar meetrit mänguringist eemal seisma ja põrnitsema vastassuunas jäävat orkide laagri väravat (kus võis näha ägedat taplust nelja spartalase ja algul ühe, siis kolme ja viimaks kuue orki vahel, sest orke valgus avatud väravast aina juurde. Spartalased said haledalt kere peale. Üks armulikult ellu jäetu lohistas hiljem kilbi varjus eemale ainsa surnud kaaslase, kes päriselt lapikuks taotud polnud).
Ammunool lendas üles õhku ja kukkus siis maa poole tagasi. Tabas igavese mütsuga pinnast umbes 30 cm mu jalast eemal.
Mina sooritasin ehmunud kitsehüppe, röökisin pikalt ja eemaldusin neetud mänguringist kärmel sammul, samas südamepõhjast vandudes.

Kitsehüppe ajal aga vajus kapteni kukkur mu värvli vahelt pükstesse.
Em... oih?
Istusin maha ja ajasin käe püksi. Minu ümber kostis kommentaare selle kohta, kuidas ma "kaevan liiga ahnelt ja liiga sügavale ja v-o leian balrogi?" (nilbete naljade kontsentratsioon viimase viie päva jooksul oli üle mu tavalise nädala oma kuskil kümnekordselt, aga jäi arusaamatuks, mis pagana balrogi ma äratama pidanuks? Keegi polnud mulle oma balrogi hiljaaegu laenanud ja mul endal on deemonile ainult koobas reite vahel, lõpuks!), aga abi keegi ei pakkunud.
No hea küll. Leidsin kukru üles.
Seal sees oli kaks vaskraha.
Järeldasin, et ülejäänu pudenes välja, kui kukkur mu pükstesse maabus, ja jätkasin otsinguid. Õnneks olid mu püksisääred siniste sametpaeltega väga tihedalt kinni nööritud.
Ikka keegi abi ei pakkunud. Mitte et ma oleks selle vastu võtnud, aga no nilbete naljade kontsentratsioon? Kas polnud hea hetk nendega jätkata?
Leidsin vasakust püksisäärest pihutäie raha. Veeretasin need hoolikalt kukrusse, ja panin selle kindluse mõttes pihikusse, sest korraga oli Kapten-Mu-Kapten mängust välja astunud (tüüpilise ihne tropina võttis ta ka oma mündi kaasa!) ja lähenes naerdes.
Tegin näo, et kõik on kombes, kuni ta oma kukrut tagasi küsib. Aga ta loomulikult küsis.
Tagantjärele mõeldes oleksin võinud selle talle ka igasuguste kommentaarideta anda, pooltühi, nagu ta oli, aga samas - ega tola loll ei ole! Tudishevski nagunii oleks rahakoguse üle kontrollinud, nii palju ma oma kaptenit juba tunnen.
Nojah.
Nii et ma ohkasin, naeratasin ja alustasin: "Noh, vaata, kapten! Sellega juhtus selline naljakas lugu..."

Siit näete ka teie mu pükse. Pildistas Irve.
...ja saate aru. Nad kuulsid lugu. Nad nägid mu pükse, mis on nii laiad, et tegelt ma mahuks tervenisti ühte säärde ära, kui käed välja jätta.
Ja. Nad. Ei. Teinud. Ühtegi. Nilbet. Ettepanekut.
Isegi mitte süütut "No nüüd ei jää muud üle, kui püksid maha koorida!"
Lihtsalt võtsid mul jalgadest ja raputasid.
Saate aru?! Vähimagi perversse kobamise ja kommenteerimiseta!
Maha pudenes kuldmünt ja natuke pisemaid pudinaid. Ei järgnenud ka mingit märkust teemal "Oo, hea soe kuld!"
Korjasid mehed rahad üles ning kõndisid lihtsalt tuimalt minema.
Vähe puudus, et oleksin kaptenile tema ülejäänud rahapauna seepeale nördinult näkku visanud. Tegelt oleks võind visata, aga liiga sünk masendus tuli peale.

C., Punase laagri sõdalanna, kes on minust kriips noorem ja kellele seda lugu hiljem rääkisin, sõnas elutargalt: "Ega nüüd polegi enam muud kui hauda ja kraabid endale mulla ka peale. Naiseaeg on läbi."
Olin nördinult sunnitud sellega nõustuma.
Härrasmehed my ass!

***

Meie grupp tegi veel toredaid asju ja oli ilusaid rollimänguhetki, aga kuna mina olin neis ikkagi ainult mõttetu kõrvalseisja, siis vast tulevad need lood kusagilt mujalt välja.
Mu enda intensiivseimad momendid said sellega nüüd siia kirja ja oli hea meel jagada. Lühikest mainimist väärivad vast veel järgmised detailid:

* Seal ei olnud sääski. Mitte ühtegi. Olid üksikud parmud, aga NULL sääske. Muutis magamise kordades meeldivamaks, kui võinuks oodata.
* Muljeid sai kotiga ja tegelt tahaks tagasi minna küll. Paremini ette valmistanult.
* Kaubanduspunktid ei äratanud minus mingeid tundeid peale selle, et "Kui palju asju, mida ma ei vaja!" Kuigi, kui tagasi minna, vajaksin ma sealt vist lihakirvest. Sest kui tagasi minna, siis kokana!
* Ürituse mastaapsus ei mõjunud ka väga. Nagu... jah, oli palju kostüümides inimesi ja telke. Ja mis siis?
*  Roosade prillidega ereblond noormees. Kui ta poleks iga kord mind kohates "liebest" rääkinud ja mind katsuma kippunud ja silma pilgutanud, oleks vahepeal v-o päris nukker hakanud.
Tal oli väga ilus kondise lõuaga näolapp ja muljetavaldav kõhulihaste komplekt ka.
* Natukese saksa keele oskamine olnuks hädavajalik. Nagu tõesti.
* Roheline ork, kes võitis tšempionide turniiri. Efektselt kere peale saamise teel. Väljapeetud miimika ja liigutused, loomanahad, paljas kõht ja verised kihvad. Nii äge!
* Lõpulahing. Isegi niisama tagalas ringi joosta ja haavatuid ravile tarida oli äge!
Lõpulahingu mingi hetk. Pildistas Elin.
Nägemiseni, lugemiseni ja teile, kes siiaamaani vastu pidasid, kuulub minu tänu ja tunnustus!

3 kommentaari:

  1. Ma lugesin seda lugu juba mõnda aega tagasi, aga nüüd vaatasin, et keegi polegi kommenteerinud. Igaks juhuks siis annan teada, et väga kaasahaarav ja äge jutt oli ja Sa näed nende pükste ja kõrvarõngaste ja selle rätikuga hästi uhke välja.

    VastaKustuta
  2. tänan. Ikka tore teada, et arusaadav ka asjavälistele inimestele nt!

    VastaKustuta
  3. oli muidugi huvitav reportaaž.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.