pühapäev, 17. juuli 2011

Kuidas ma õnnelikuks saan

Rollimängupost.

Kuna mul on õnnestunud käia järjest kolmel mängul, kus mul on äärmiselt lustlik olnud, olen valmis võtma kokku, mis teeb LARPi minu kui mängija jaoks ägedaks. (Ja äge mäng teeb mu omakorda õnnelikuks e. side pealkirjaga on täiesti olemas.)


1) Tahan tegutseda!
Pilt: "Hiline lõikus" 14.05.2011. Tegutsen aktiivselt, konservi lahti kangutades - mis muide meeldib mulle hirmsasti ka eraelus. Nii reaalse kui metafoorse tegevusena.

Mida see tähendab: selgub, et mulle on väga vastumeelsed rollid, kus enne, kui saab hakata midagi tegema, peab kuidagi hankima (hirmsa hulga) mingit olulist taustainfot.
Mina ei kõlba salateavet välja uurima, kuulujutte koguma ("gather information" on permanentne null-punkti oskus), kildudest tervikpilti kokku panema ja siis selle põhjal otsustama, et kas mürgitada paavst või asuda tema teenistusse, nõuda sõjaväelt üldmobilisatsiooni, põgeneda linnast, abielluda, lahutada või mida iganes.
Ma lihtsalt ei sobi selleks. See on mulle igav, väsitav ja toob kaasa vältimatu ebaõnnestumise tunde. Välja paistab nii, et ma terve mäng otsa ei tee praktiliselt midagi peale pealiskaudse vestluse ja seina ääres naeratamise, kusjuures mu leebe jutu sisse on tõesti peidetud mõned suunavad küsimused, mille abil ma uurin neid ennast huvitavaid asju - aga need küsimused on piisavalt kaudsed, et mitte anda infot minu tegelike motiivide kohta ja seega ka nii kaudsed, et ma kunagi midagi olulist teada ei saa.
Mis on - asja lühidalt kokku võttes - nõme.

Andke mulle amet ja ülesanne! Majapidajanna, meedik, bordellimaadam nt. Koos strukturidega, kus neil kõigil on ka TEGEMIST oma professiooni raames, on sihandaste rollide näol tegu minu jaoks ideaalse mänguruumiga.
(Kui ma peaksin olema bordellimaadam, kel pole ühtegi tüdrukut ja ta peab neid alles palkama hakkama, pole ruume, pole klientuuri, ainult eesmärk nad kõik saada, siis selle värgiga tegelemine oleks ilmselt sama vastik kui info kogumine. Mul ei ole mingit reaalset kalduvust ettevõtte asutamiseks ja ma ei tunne vastavat kirge ka mängides. Või siis olla majapidajanna ilma majata. Iu, väkk.)

Nii et selge tegevusruum ja võimalus selles ruumis tegutseda, mhmh, jah, jee, äge!
Kõik üllatused ja arengud ja uudsused, senise elu ümberhindamised võiksid tulla olukorra peale, kus juba on ohtralt vaja seda senist elu elada ja ringi rahmeldada.
Mitte nii, et ma neli tundi seisan ja naeratan seina ääres ja siis kohtun oma kadunud vanaisaga, kes on imeliselt ellu ärganud - nii tekib väga "mängujuht ei suutnud mu jaoks muud kui taaselustunud vanaisa välja mõelda? Nojah, ja mida ma selle vanaisaga siis nüüd peale peaksin hakkama?! Kas tema päästab mind edasisest seina ääres seismisest?"-tunne.


2) Tahan innustuda ja innustab eelkõige teiste ind.
Pilt: "Lihtne tööots" 16-17.07.2011 Meie suurepärane ja üksteist innustav grupp

Mida see tähendab: mulle meeldib mänguks valmistuda. Igasugu nänni ja träna ja blingi kokkuajamine, kaartide uurimine, grupiga suhtlemine, plaanide tegemine - see kõik lisab kogemusele tohutult juurde.
Kui aga mängujuht suhtub umbes nii, et "no siin on su roll, seal mängukoht, sinna tuleb kohale siuke ja siuke ühistransport, ära nüüd rohkem sega, meil on jõledalt tööd" ja ülejäänud grupp (kui see on olemas) stiilis "nojah, mängul näeme siis - kui ma ikka tulen, mis ei ole päris kindel", võtab see ikka jubedalt mul endal ka indu maha.
Kohe tahaks oma rolli veel vähem panustada, sest LARP on siuke hobi, kus piinlikkus on siiski ainult 2 sammu kaugusel: "Kas ma olen ainuke tobu, kes hoolib ja kelle jaoks see on miski kahe-kuu-tippsündmus? Kas see tähendab, et innustudes käitun ma kohatult ja lapsikult? Kas korraldajad on hoopis mingitele teistele asjadele keskendunud ja mina olen nende jaoks mingi kasutu tilbendis? Kas need inimesed, kellega ma grupis olen, on mingid ükskõiksed udupead, kellega nagunii lahedat mängu ei tule, sest neid ei huvita asi tegelikult? Pähh!!! Siis ma ise ka ei viitsi ju!!!"


3) Keskkond tõesti peaks mängu toetama.

Mida see tähendab: põhimõtteliselt on oluline see, et võimalikud vähesed asjad oleksid midagi muud kui need päriselus on. Kui põrand on kiivas ja kriuksub, aknad mustad ja raamid värvist kooruvad, peaks see olema mängu atmosfäärile pluss, mitte miski, mida ma pean järjepidevalt ignoreerima, sest tegelikult olen ma lõpp peenes lossis, kus kõik on uus ja sillerdavalt elegantne.

Lihtne öelda, üldse mitte nii lihtne teha. Tean, olen mängu tehes isegi kogenud.
Aga kui on tehtud hästi, on ikka väga äge. Ja jah, see nõuab tegijatelt tavaliselt üleloomulikke ponnistusi - või siis väga nutikat pead. Või mõlemat.
Aga oh! Kui lahe on lahe keskkond!


4) Andke mulle aega!

Mida see tähendab: sündmuste kuhjumine ei ole alati hea. Tegelikult on sündmuste kuhjumine minu jaoks väga harva hea. Üks intensiivselt pinget koguv liin on palju parem kui 7 tükki, mis ootamatult kaela plahvatavad. Ma suudan korraga võtta hinge maksimaalselt 2 vapustust. Pärast seda läheb rutiiniks, läheb nüriks, läheb tuimaks. Veel üks surmaoht lisaks senisele kahele? No mis seal vahet, kas ma suren 2 või kolm korda?! Tulgu mis tuleb!
Veel kolm reeturist ülejooksikut, kui parasjagu eelmiseid 2 üle kuulatakse? Lööme kõik maha ja ajame auku, reetmiste kuhjumine veenab mind, et seesuguste vältimatu palk on surm. Ja mis nende reetmiste üle ikka erutuda, need paistavad olevat pigem norm kui erand!

Muidugi võib mängus tulla ette rohkem kui 2 plahvatusohtlikku olukorda, aga sel juhul ma eeldan, et eemised on saanud ära lahendatud, nende pinge on maandatud. Maandamata pingele uus draama otsa panna ei anna mitte topeltdraamat vaid võtab suure osa esimese pinge tundest maha. Veel kolmas - ning kaob kogu emotsioon.
(Saan aru küll, et see on koht, kus mängujuhil on väga raske asja kontrollida, kui korraga otsustakse nt 5-s eri kohas mingi suure rahmeldamisega peale hakata või tormavad tegelased üksteise järel lavale karjudes: "Ma pole su vend, ma olen su isa!" "Sa pole mu isa, sa oled mu õde!" "Ta pole su õde, ta on su mees!"jne. Aga sellist asja võiks vähemalt mitte sihilikult korraldada.)


5) Reaalne mugavus.

Mida see tähendab: põhiliselt läheb siia alla "Pärast mängu pesta ja magada, ilma et mul 30 kilo träna selleks seljakotis ja käes kaasas oleks, sest ma ei viitsi nagunii nii palju vedada".
See on kindlasti nimekirjas viimane ja tähtsusetuim - aga teadmine, et vajadusel saan paari tunni pärast selle tekkiva mudru peast ja näost ja seljast maha küürida ning sooja sääsevaba koti peale, annab mingi sellise baasilise reaalelu-turvatunde, mis omakorda lubab rohkem mängule keskenduda.
Kui ma muretsen selle üle, kui ilge mul magada saab olema, vähendab see võimet mängu süveneda umbes 30%, mis on päris paganama suur protsent.

Ja see ongi - laias laastus kõik.
Nii ongi äge!
***

Muide, medkool (muidugi) võttis mu vastu.
(Ennasthaletsev "oh mind lolli"-post vältis seda sõnaga "muidugi" väljendatud sisemist veendumust eeskätt seetõttu, et mulle tundus kirjatükk sedasi palju naljakam. Ja lugejal peaks ometi olema naljakas! Postituse eesmärk oli ju olla humooriline!)
Äge!
=)

6 kommentaari:

Rattus ütles ...

Äge!
Noh, et kooli sisse ja värki.
Kas tulevik on nüüd veel hõivatum kui praegu?
*oskab loogilisi järeldusi teha ja lolle küsimusi esitada*

väga väga naine ütles ...

Tulevik on nii hõivatud et mul on hirm peal.
k.a. lähitulevik tänase päeva näol.

Hellera ütles ...

YAY! Nii tore, kui inimesed saavad kooli sisse. Tegelikult on see veel toredam, kui nad teavad, mida nad teha tahavad ja siis seda teevadki. See on tore. :)

Kontmeister ütles ...

Väga hea postitus. Panen mõned tähelepanekut kõrva taha, kui mitte kõik. ;)

õnnitlused sissepääsemise puhul! ;)

Anonüümne ütles ...

Taevamanna,reaalsed inimesed kõik koos ja mitte mingi monteeritud pilt!Õiges doosis konsistents iga indiviidi puhul eraldi.On maailmas veel normaalseid nähtusi.

väga väga naine ütles ...

=)

mulle ka meeldib.