Esmaspäev, 13. august 2012

Kuidas leida lugu

Tegelikult peaksin paluma Taavit, et ta võtaks selle posti oma tarkuseterade pessa. Mitte et siin sedakorda mingeid tarkusi oleks, aga mõned naljakad tähelepanekud kirjanikluse kohta vast siiski.
Ehk siis, siin on nüüd
DISCLAIMER:  te tõesti ei tarvitse seda posti lugeda, kui teid huvitavad nt mu eraelu, laste- ja vastassoosuhted või tänaval pealt kuuldud repliigid, sest see on kohutavalt enesessesulgunud kirjanikujutt hoopis 
- kuigi tegelt muidugi võite lugeda, kui suudate. Sest ses jutus on kuskil peidus mingi minu maailmatunnetuslikkuse eripära, mida ma lihtsalt veel sõnastada ei suuda.

Peale kuuajalist asjatut ootamist, mida ütleb Püha Kogumikukoostaja minu eelmise loo kohta, sain aru, et kohe tuleb sügis.
See tähendab, et kohe tuleb ka kool, ja kui mul ei ole selle alguseks lugu, mis on mitte ainult et alustatud (mul on kuskil 6 poolikut lugu ootamas, et ma nendega tegeleksin), vaid mõjub mulle samas inspireerivalt, on väga ebatõenäoline, et ma sel aastal veel üldse midagi kirjanduslikku valmis saan.
Otsustasin, et nii ei lähe mitte. On lihtsalt vaja leida, mida kirjutada, ja tööle hakata. Kirjanikud kirjutavad! Nagunii on pidevalt peas ekselnud erinevaid mõtteid, mida teha ühe maailmaga või kuidas laiendada mõnd teist lugu või... noh, mõtted.
Need olid paraku seni olnud sellised teoreetilised mõtted. Ilma tegelaste, süžee ja intiimse seoseta.
Selliseid mõtteid saab põhimõtteliselt kasutada, aga need ei ole lugu, kui sa mõistad, mida ma öelda tahan, Puhh. Kontseptsioon üksinda pole mitte midagi. Kontseptsiooni saab kirjutada ainult nii, et teed seda tuima käsitööna. Ma muidugi pooldan täiega käsitööd, aga tahan midagi veel. Mul peab kirjutades äge ka olema!
Kuidas seda saavutada?

Kui kanapaleed ehitamast tagasi tulin, hakkasin asja üle mõtlema.
Esimesel päeval käisin raamatukogus ja tõin hunniku lihtsaid jutukaid ja hunniku häid raamatuid. Võtsin Pratchetti arvuti kõrvale ning otsustasin ära, mis lugu ma siis seekord kirjutan. Panin alguse paika.
Olin oma otsuses kindel ning üsna elevil. Plokki kirjutasin samuti hinges õhelevatest ihadest ja augustihurmast. Tundsin, et osade inimestega ei taha rääkida, tahan ainult kõige toredamaid ja stimuleerivamaid, ja hoidsin õhtul elektroonilistes kanalites sõnad üsna sõrmede sees peidus, klaviatuurilt eemal.

Teisel päeval, mil jutt juba välja valitud oli, käisin korra poes. Rohkem õues ei liikunud. Tegin pannkooke, grillisin banaane ja sõin sinna juurde bried ja jäätist ja porgandeid. Vaatasin True Bloodi järjekordset osa ning kirjutasin loo alguse pikaks.
Kirjutasin ja lugesin ja sõin ja kirjutasin ja lugesin ja sõin. Lapsed hirmsasti segasid keskendumist, nii et püüdsin neid õue ajada, omamata samas vähimatki ettekujutust, mida nad seal tegema peaks. Õhtul msnis  laulsin spontaanses elevuses ühe serenaadi ja jooksin siis kähku minema, enne kui noormees jõudis visata aknast alla kas roosi või nõudepesuvee. (Ta on siuke, kes uksevõtit nagunii ei viska.)
Kirjutasin seejärel veel ühe lõigu ja läksin rahulolevalt magama.
Mõeldes valmiskirjutatud jutualgusele olin endaga voodis väga rahul.

Kolmandal hommikul taipasin, et see algus ei tööta. Mitmed detailid olid õiged ja head, neid tegelasi saan ma ilmselt mingis loofaasis kaasa haarata, aga jutualgusena kirjutatu ei toimi.
Võtsin tolmuimejaga põranda üle, tegin uued pannkoogid ja suvikõrvitsapaja. Kirjutasin terve päeva kahte lehekülge ümber, karjusin laste peale (kes ei tahtnud ilma minuta enam õue minna) ja ütlesin inimestele, kes muga rääkima tulid läbi võrgu, tõtt näkku.
Õhtuseks tulemuseks olid jätkuvalt kaks lehekülge, aga pool teisest leheküljest oli kaetud uute tegelastega. Tulin nende peale poes kassasabas seistes, kassiliiv, tuunikalakonservid, vahukoor, piim ja uus pakk jäätist korvis.
Dünaamika, mõtlesin ma. Tegelaste vahel peab olema mingi suhete areng!
Pärast poolt lehekülge uute tegelastega tegelemist kirjutasin valmis ka teile näha oleva eelmise plogiposti.
Unes nägin end trenni tegemas. Kehal võis teatud liikumispuudus küll olla tekkinud.

Hommikusöögiks neljandal päeval tegin hiigelsuure vahukoorega kohvi, panin pesu pesema ja hakkasin jälle kirjutama. Kumbki senistest algustest ei kõlvanud, ükski senistest tegelastest (koguarv 4) ei pannud mind peategelasena ennast armastama. Elasin oma pea sees, aga see, mis seal oli, ei rahuldanud mind! Pidin pääsema sügavamale.
Võtsin ette kolmanda alguse, kasutades tegelast, kes esimeses oli dekoratsiooniks. Sõin mehhaaniliselt porgandeid, leiba, tuunikala ja majoneesi.
Lapsed nõudsid midagi korralikku. Vehkisin nad ärritunult eemale, kus nad vihaselt koogi jaoks (mida ma teha ei viitsinud) ostetud šokolaadi mugisid ja viimaks oma taskurahaga poodi valgusid.
Ma ise ei saanud poodi minna, sest olin juba kolmandat päeva pesemata ja ausalt öelda, ega ei kiskunud ka majast välja. Elu toimus juba 60% minu pea sees, keha lihtsalt eksisteeris mingis häirivas keskkonnas, mida püüdsin võimalikult vähe tunnetada.
Pesu viisin siiski õue kuivama.
Arutasin vastupidavamate sõpradega oma uut jutualgust ja ütlesin teistele inimestele internetis veel veidi tõtt näkku. Lugesin järgmist Pratchetti. ("Tubakas". See oli jube, kui väga teile Pratchett muidu ka meeldiks.) Magama sain kell kolm öösel. Koos tundega, et ka see uus algus, kuigi läbi viimistletud, ei kõlba kuskile.

Viienda päeva hommikul meenus mulle, et olin pesud ööseks õue kuivama unustanud.
Lugesin "Tubaka" lõpuni ja kirjutasin BAASi  selle kohta arvustuse. Olin kuidagi, jahedas kodus paigal istumise mõjul ilmselt, saanud rämeda nohu.  Sõin ja lugesin , sõin ja tegin õhtupoolikul isegi mõned kätekõverduseseeriad, mille järel pesin enda puhtaks ja tõin pesu ka tuppa. Oletan, et otsus pesema minna ei sündinud mitte seetõttu, et vastik oleks hakanud (keha ega kodu ei tundunud ikka reaalsed - nagu oligi vaja. Ma otsisin seda tunnet enda seest, mis laseks tegelastele kaasa elada ja mitte näha neid kui mängunuppe). Ilmselt mõjus hoopis see, et olin teadlik: järgmisel päeval pean nagunii teise linna oma kõige armsamat ja kallimat vana sõpra vaatama minema.
Sõin jäätist ja spagette tuunikalaga ja mõtlesin asjadest... ja siis, koos sooja vooga alakehas (ja ma ei mõtle "alakeha" all varbaid, onju) sain korraga aru, kellest ma pean kirjutama, millest alustama ja see, et ma pean nägema ränka vaeva, et need inimesed esialgse kontseptsiooni sisse mahutada, polnud mingi probleem.
Need olid need inimesed, õiged inimesed, ja mul olid esimesed kümme lehekülge phmt vaimus juba olemas. Edasi tuleb natuke niite tirida, aga ma nüüd teadsin, millest kirjutada.
Viskasin kolm lehekülge arvutisse, kulutades selle peale paar tunnikest kuskil kella 11-st kuni kella poole kaheni.
Parandasin kirjutatut kella kolmeni. Sain lõpetades aru, et kui välja arvata esimesed 10 rida (mis on täiesti täkkesse), vajab ülejäänu kõvasti tööd.
Aga mul oli nöörikerast ots käes, viimaks ometi!
Võisin reaalsesse maailma tagasi pöörduda.

Tähistasin seda sellega, et eile tegin nii kõvasti trenni, et täna reied ei taha hästi treppidest kõndida lasta, ja saatsin koolitöö ära. Ja muidugi käisin linnas sõpra vaatamas ja pesemas ja korjasin marju - ja tegin kolmest hooletust leheküljest neli ja pool head lehekülge öösel, kui lapsed magasid.
Täna kirjutasin selle päevikuposti, sest see, kuidas ma maailmast ära läksin, tundub mulle mingi olulise kirjutaja-hetkena.

Aga teate - mul ei ole ikka veel kahju ühestki läbi "see maailm pole mulle päris"-vati öeldud tõest, serenaadist või aususpuhangust.
Reaalsuse tunnetamine koos murega sellepärast, "ega nad must ometi halvasti ei mõtle?" ei ole veel tagasi tulnud.

4 kommentaari:

  1. Väga huvitav! Ma ei julge kuidagi enne kirjutama hakata, enne kui saan aru, kuhu lugu välja jõuab.
    Sa võtad nii osavalt aega laste ja kodutööde arvelt. Mu meelest on nii raske keskenduda, kui keegi kogu aeg sinust midagi tahab. Oli see Ellen Niit või keegi, kes kirjutanud algul just lasteluuletusi, sest need olid lühikesed ja said laste päevaune ajal valmis.
    Millest lugu räägib siis?

    VastaKustuta
  2. ja 19. sajandi inglise naiskirjanikud kirjutanud Woolfe'i väitel romaane peamiselt seepärast, et see on sedasorti kirjutus, mille juurde saab jälle naasta, kui mõte vahepeal mujal käib, nt sada abipaluvat pereliiget käib vahepeal midagi küsimas. noh, et filosoofiat või luulet oleks niiviisi raskem (ta kahtlustas, et Brontë-õeksed ja George Eliot oleks muidu hakanud luuletajaks või esseistiks ja et Jane Austen oli neist ainsana loomu poolest romaanikirjanik).

    VastaKustuta
  3. (kirjutan "Joosta oma varjule" järje. Ei ole samad peategelased.)

    VastaKustuta
  4. Ma olen avastanud, et lülitan minu ümber tiirlevad lapsed kirjutamise ajal (ma küll ei kirjuta ilukirjandust, vaid teadust ja populaarteadust) välja niimoodi, et pomisen umbmääraselt "mhmh" vastuseks kõigele, mis nad ütlevad. Ja siis hiljem, mullist välja tulles, selgub, et olen nõustun näiteks küpsetama pannkooke, mängima nupumänge ja minema ujuma. Ise seda märkamatagi. "Aga sa ju lubasid!" Eks ma siis küpsetan ja mängin. Südametunnistus käsib. Tööd saab teha ju ka öösel, kui lapsed magavad. Ja nii ma loengi tütre lasteaias kirjutatud emadepäevakaardilt: "Minu ema öösiti ei maga. Talle meeldib väga tööd teha. Ta loeb kogu aeg raamatut. Öösel kogu aeg loeb."
    Selline ema siis minu lastel. Natuke hirmutav kõrvalt vaadates.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.