Reede, 10. august 2012

Igin ja vigin - ja siis serenaad ka, et oleks tasakaal

Kuna ma olen ikkagi ise endale kõige huvitavam mõtelus- ja jälgimisteema, siis siin on järgmine tähelepanek minu enda kohta:
hetk, mil ma hakkan meest temaga asjas eelnevalt kokku leppimata kaitsma (tegelt, kusjuures, kaitsma enamasti minu enda eest!), on ühtlasi ka hetk, mil ta lakkab mu jaoks mehena huvitav olemast.
Sest see on sama hooga ju hetk, kus ma olen otsustanud, et ei usalda mehe enda otsuseid e. olen otsustanud, et ta kuulub minu jaoks pigemini lapse kui partneri klassi, ja kas tema intellekt, vaimne küpsus või adekvaatse tegutsemise võime jätavad minu omadega võrreldes soovida.

Mis on naljakas.
Vaatasin ma ju kogu oma noorpõlve mõttes ülalt alla neidudele, kes ideaalmehe omadusi sõnastades teatasid, et too peab olema pikem kui nemad, targem kui nemad, rikkam kui nemad ja võib-olla veel mingit asja rohkem kui nemad. Ah, vanem kui nemad! Muidugi! Ja mina muigasin, et tere-tore, õekesed, ise ei julge otsuseid vastu võtta ja tahate, et teid kätel kantakse vä? Aga kas poleks siis meeldiv olla hoopis alt üles vaadatud, jumaldatud ja imetletud?
Aga nüüd, vana ja kogenuna, olen sunnitud tunnistama, et neidudel vähemalt tarkuse osas oli vist õigus. Kuni on mulje, et mees on targem või vähemalt väga võrdne, on ta põnev.
Kui mul tekib ent tunne, et mehe enda turvalisuse huvides peaksin vist mina kui vastutusvõimelisem, arukam ja mõistuslikum tema eest asjad ära otsustama, muutub ta korraga igavaks ja mul lülituvad sisse ainult emalikud instinktid.
Tuld ja sädemeid enam ei teki. Hellus ja hool, seda küll. Aga see ei ole nagu... päris see?
(Kui see faas on ajutine, mehe habras olek on Põhjustega ja tasapisi taanduv, peaks olema mingil hetkel võimalik sädemete juurde tagasi pöörduda. Ent see oletus on seni puhtteoreetiline, praktikas pole juhust olnud katsetada. Avastus ise on liiga värske!)

Jätkates samal teemal:
registreerinud tule- ja sädemetepuuduse intensiivse esinemise mõningatel pealtnäha meeldivatel meesjuhtudel, on mul tekkinud ka arusaam sellest, mida tähendab mõiste "liiga hea mees".
S.t. see väljend on ju sisuliselt absurdne. Liiga head inimest ei ole olemas. Aga kui vaatasin mööda sõna "hea" tähendusest ja üritasin välja mõelda, mida sellega mõeldakse, jõudsin üsna kohe palliga väravasse.
"Liiga hea" armsam (ükskõik, mis soost) on see, kes on liiga teenistusvalmis. Kel ei ole mingit nähtavat oma asja ajada, oma plaane lauba taga, omapoolseid suunavaid mõtteid. Kes varmalt kohandub, teenindab, on selle peal väljas, et ära teenida partneri rahulolu lühikeses plaanis - ent jätab selle hinnaga vastutuse kõige sündiva eest tollesama partneri õlgadele. Saate aru?
"Mina tegin kogu aeg seda, mida sina tahtsid, sest ma tahtsin, et sinul oleks hea ja et sa mingil juhul minu juurest ära ei tahaks minna. Ja kui me oleme nüüd mingis jamas, siis see on seepärast, et sina tahtsid valesid asju ja minul pole kujunenud sitas olukorras mingit rolli, sest mina ei mõelnud muust kui ainult sinu kiire heakskiidu saamisest!"
Ja siis on see ainus oma tahtmisi väljendanud partner siukse näoga
ja kahetseb üleni, et üldse kunagi selle "hea" inimesega asju hakkas ajama. Sest misMÕTTES ainult mina otsustasin ja mõtlesin? Kas PAARISsuhte mõte ei olegi see, et noh, on PAAR inimest, kes asjaga tegelevad? 
Lisaks on täiesti õudne avastada, et teine inimene on selleks, et sina saaksid ühe vaarikatega jäätisekokteili, end promillistatud päi vastu politseimaja seina loppi sõitnud täpselt päev enne seda, kui tal on algamas tähtis tööreis. Ühe lausega: nii ei julgegi varsti enam midagi tahta, kui ära näed, kui lolle otsuseid teine teeb, et su tahtmisi täita!

Seega inimest, kes on liiga teenistusvalmis, ei tule mitte pidada heaks, vaid karta. Paljud seda instinktiivselt ka teevad. Tõesõna, parem on ju saada verine nina inimeselt, kelle suhtes sa kogu aeg arvasid, et tegu on ohtliku isendiga, ja oled ka valmis end kaitsma või vähemalt vastu lööma, kui saada rusikaga kõhtu healt inimeselt, kes lisaks on veendunud, et tegelikult andsid sa selle maksahaagi endale ise, sest tema tegi ju ometi kogu aeg ainult seda, mida sina tahtsid?

Asja kolmas ja kokkuvõtlik külg - mulle kipuvad meeldima säärased mehed, kelle ajus toimuvad nii väledad või vähemalt nii ootamatutes suundades viivad liikumised, et ma vaevu jõuan järgi. Vahel eksin nende jälil sootuks ära. Vahel (eriliselt kaifid hetked!) jooksen täpselt rinnutsi-kõrvuti ja tekib joovastav vaimne sünkroonsus.
Meeldivad on need mehed, kes hoiavad mind vaimselt pingul ja kes on seega olemuslikult ebaturvalised - ma ei tea, kuhu suunas nad mõtlevad või kuhu pärale jõuavad. Ei tea, mida neilt igal eraldi hetkel just oodata. Ja just sellised mehed meeldivad mulle, keda ma eelmainituga seoses natuke ka pelgan. Nii ebaturvalised ju!
Sihukesed, keda ma teps mitte enda eest ei kaitse, vaid keeran oma loomulikule veel veidi volüümi juurde ja provotseerin ekstra, sest mind huvitab, mis nad seepeale teevad.
Vahel saan provotseerimise järjel haiget ka.
No loomulikult, ikka juhtub, kui ettearvamatute jõududega mängida. 

Ma tean selliseid mehi rohkem kui ühte, et asi selge oleks. Ei ole tegu looduses mitteesineva liigiga ega sellega, et igaüks on esimesed kolm kuud huvitav, enne kui nupud selgeks õpid.

30 kommentaari:

  1. Naljakas, ma jõudsin mingil hetkel just täna ja just sinu suhtes just täpselt vastupidisele järeldusele, mehed keda sa endale lähedale lased peavad olema selgelt alla sinu taseme. Manageeritavad niiöelda. Sellised kelle suhtes sa turvaliselt üle olla saaksid. Mitte keegi, ei mina, ega ka sina, ei suuda olla tasemel endast võimekama või võimsama, kõrgemalt liikuva inimesega. Ja sina vajad, et sa saaks peegeldada.

    VastaKustuta
  2. Ma ise olen vaadanud, et ma ei talu suhetes mitte midagi peale võrdsuse, äkki on sinuga ka nii? sest need stimuleerivad on ju ikkagi sellised, kes lihtsalt toovad su tugevaimad küljed välja, küljed, mis on pmst täiesti olemas.

    Mitte et punktipealt sama IQ, majanduslik seis ja füüsiline jõud, vaid see, et kumbki ei vaata teisele alt üles ega ülalt alla. ja kumbki ei sõltu nii, et oma elu üldse ei oleks.

    Selle võrdsuse üks oluline tunnus on see, et on võimalik julgelt tülitseda, ebavõrdse suhte puhul üritan ma ennast tugevamana tundes kas end liiga vaos hoida ja viskan lõpuks kaane pealt ära - või end nõrgemana tundes ei julge tülitseda, sest kardan, et mulle tehakse liiga ja mis põhiline, hakatakse igavesti lolliks pidama.

    VastaKustuta
  3. Aga pead ettevaatlik olema, et liialt ei üldistaks ja ennatlikult maha ei kannaks. Sest vabalt võib olla, et üks paarist on asjalikum, osavam ja teisest kõvasti üle ühes valdkonnas, teine jälle teises. Üks räägib nii targalt maailmamajandusest ja poliitikast, et teine vaatab suu ammuli, teine jälle võib esimest õpetada muusika või Kreeka mütoloogia alal. Üks on osavam kokkamises ja viitsib sellega rohkem jännata, teine jälle näiteks kassiga mängida. Nii ongi ju lõbus ja huvitav mõlema jaoks!

    VastaKustuta
  4. ma mötli siin ka nagu Pihel, aint veidi teise nurga alt. Inimesed on nagu alkohol. Või toit. Vahel on õlleisu ja vahel ei taha alkoholimenüüd nähagi. Hommikuti tahaks müslit, aga õhtul rohkem sellist juustuga toitu. Inimestega on samamoodi mu meelest. Et kui enamasti meeldib IDEAAL, siis vahel meeldivad keskpärased või isegi vastumeelsete kategooriast keegi, sest kogu kompott kokku on kuidagi meeldiv. No näiteks, kui ülekaalulised või liiga suure kondiga muidu ei meeldi, aga siis satub teele mõni, kelle naeratus ja olemine lihtsalt on nii soojad, et tahaks seda soojust enda kontidesse ka saada. Või ka näiteks, kui sattuda marsile koos mingi täiesti rõveda eesti tölliga, siis mingi hetkel armud temasse ära, sest ta on eestlane ja seda teised ju pole. On nii?

    VastaKustuta
  5. No ma vahel teen teooriaid. Kui on mingil põhjusel vaja ja mõtted sellesuunalised. See ei tähenda, et need teooriad alati õiged või ammendavad oleks.

    Tegelt oli mul hiljaaegu vestlus, mis tüüris millegipärast abieluteemadele ja ma esmalt teatasin, et mina ei saa ju abielluda, sest ma pean kaitsma vaeseid mehi nende lolli otsuse eest minuga abielluda - ja siis vestluskaaslase togimise peale suutsin välja mõelda, et TEGELIKULT on siiski olemas ka teatud tüüp mehi, kelle puhul sellist tarvet vaesekesi kaitsta ei tekikski.

    VastaKustuta
  6. Võeh. Oh so true. Niiiii kõrini on sellest üksi otsustamisest ja manageerimisest hoolimata sellest, et tiigrikutsu varmalt käsu peale läbi põleva rõnga hüppab...

    VastaKustuta
  7. Jari kommentaar toob väga palju toredaid mehi meelde, kes ei olnud absoluutselt minu tüüp, aga kes ometi silmad särama lõid. üks oli nt pikk ja blond, mõlemad on muidu suht vastunäidustatud tunnused - aga milline sarm! ja teine oli toekas maatõugu poiss, tüsedusele kalduv, mis tavaliselt oleks täielik turn-off - aga milline tore poiss!

    VastaKustuta
  8. mul on ka see viga küljes, et kui nupud selgeks saavad, hakkab igav. ja mitte ainult inimsuhetes, vaid muidu ka. (näiteks on internetiraadio iga kell huvitavam kui ainult minu lemmiklugudest koosnev pleilist.)

    ma selle sinu jutu peale, et teisel peaks olema mingi oma asi ajada (millega ma väga nõus olen!), hakkasin tegelikult mõtlema, et selline läbi ja lõhki tuttav inimene sobikski tegelikult siis, kui oleks koos mingi ühine asi ajada (maailma valitseda, maja ehitada, kultuuriprojekti vedada vms). aga jah, liigne säde ja särisemine võiks sel juhul ehk projektile halvasti mõjuda.

    aga selle piheli kommentaari peale, et "Üks räägib nii targalt maailmamajandusest ja poliitikast, et teine vaatab suu ammuli, teine jälle võib esimest õpetada muusika või Kreeka mütoloogia alal" arvaksin mina, et selline suu ammuli vaatamine töötab intelligentsete inimeste puhul siiski ainult suhteliselt lühikest aega. sest kui teise tarka juttu kuulata, siis jääb ju külge! (oma kogemustest võin öelda, et kuigi ma ise pole vanamuusikast kunagi suuremat pidanud, tean ma sellest ilmselt keskmisest rohkem, sest mul on vanamuusika-huvilisi sõpru.) ja muusikaga on vist paraku nii, et igapäevase harjutamise pealtkuulamine võib muusikakauge inimese jaoks tõeliseks piinaks ja katsumuseks osutuda. samas see, kui ühele meeldib süüa teha ja teisele nõusid pesta, oleks kahtlemata abiks.

    ep

    VastaKustuta
  9. a ega vastupidine, kus teisel on sinu nupud selged ja siis ta manipuleerib, kui satub selline manipuleerivam tüüp olema, lõbusam ei ole.

    VastaKustuta
  10. ei, minu jaoks ei ole küsimus üldse manipuleerimises. manipuleerimine on rohkem nagu võimu küsimus. mind võimu küsimused enamasti eriti ei huvita, ma võin vabalt võimu käest anda, kui asjad ka nii toimivad. aga see, et ma ise mingis situatsioonis koguaeg ühte moodi reageeriksin, töötab vist peamiselt animaalsel, reflekside tasandil. nii kui mingigi mõtlemine kaasa lööb, kipub asi käima umbes nii, et "seda ma tean, see töötab, proovime nüüd midagi muud". just nagu turvalisuse tsooni turvaliselt paigale jäämine miskipärast polegi teab kui mõnus.

    ep

    VastaKustuta
  11. V-o on asi tõesti turvalisustsoonis? Samas, mõni reaktsioon, mida oskad ette näha või klahvidel ette mängida, võib olla ka väga plahvatuslik.

    maitea. Igatahes, kui lülititest rääkida, siis on ka nendega mängimine omajagu põnev, aga...

    ...seda teha on, noh, mitteilus. Nii ei tohiks, eks ole. Ehk siis tuleb, oeh, meest kaitsta selle eest, oeh-hh, et ma tema lülititega ei mängiks, kuigi saaks, OEH-HH-HH, sest nii pole ilus teha, ja siis ... nojah, siis ei olegi enam äge.

    S.t. kui mees end kaitseb, onju, kui ta suudab rahulikult öelda "ära palun torgi seda teemat," on kõik üleni äge. Või kui ta teeb seda kuidagi veel osavamalt. Aga kui mina ise pean teda enda (enda nagu minu) eest kaitsma, sest muidu oleks kräšš, kui mehel endal ei ole mõistuslikku arusaamist, mis toimub - siis see on vastik.

    VastaKustuta
  12. Huvitav, kas ma lihtsalt ei näe lüliteid või ma lihtsalt hoian meestest, kellel on nähtavad lülitid, nii kaugele eemale, et ei teagi, et mõnel sellised asjad küljes on.

    Seevastu võimumängude käigus või muidu oskab mõni minu lülitid üles leida küll ja vat ei ole tore seda võimu käest anda, sest tead, inimene, kes seda sel viisil endale tahab, ei kasuta seda enamasti hästi.

    Mul on olnud kaks inimest (üks - mees, kellega ma olin suhtes, teine - naine, kes oli mingil põhjusel minust sõltuvuses) kes valdasid suurepäraselt kunsti, kuidas minust vihapurskeid kätte saada ja neid siis endale igal võimalusel hankisid, kui neil kaklemise vajadus tuli. üldse ei olnud tore. pmst ma pidin ju kogu aeg ringi käima teadmisega, et ma olen vägivaldne inimene. mis kasu mul sellest, et suhte teine osapool on minu vägivaldsuse üle ilgelt õnnelik.

    VastaKustuta
  13. st - minu kogemused manipulaatoritega ei ole sellised, et suunab nuppudega sinna, kuhu vaja ja kõik on õnnelikud. See, mis ma oma kogemuste järgi manipuleerimiseks nimetan, on ikka see, et minust saadakse kätte käitumine, mis annab manipuleerijale põhjust moraalseks üleolekuks "näe milline... enesevalitsuseta, vägivaldne, irratsionaalne". mida võidakse sobival hetkel ka otsesõnu nina alla hõõruda. Ühesõnaga, tegevuse eesmärk on see, et mina tunneks ennast madalamana kui teine pool - see ongi see, mis ma silmas pidasin, kui märkisin, et mulle suhetes ka sedapidi ebavõrdsus ei meeldi.

    VastaKustuta
  14. nii et igavatel turvalistel meestel on siit kohast, kust mina vaatan, kaks vastandit, millest üks on veel hullem kui see igav stabiilsus, a üks on kõige parem variant üldse:

    üks stimuleerib mind arenema, oma stagnatsioonist välja; teine tambib maatasa, nii et ma ei arvakski, et minust midagi areneda võib.

    VastaKustuta
  15. No mulle phmt võim meeldib. Kui mulle võimu antakse, ma võtan selle innukalt. Ja siis, kui ta on mul käes, hakkab mul igav, sest enam pole konkurentsi.

    VastaKustuta
  16. see, mida me (või vähemalt mina) siin lülititeks ja nuppudeks nimetame, on põhimõtteliselt lihtsalt see, et inimesed reageerivad asjadele erinevalt. ja uue inimesega tutvudes vähemalt mina vaatan alati (algul kirjutasin alatu) huviga, et mida sööb ja mille sülitab välja, millised inimesed talle meeldivad, kas tema peale tohib karjuda, kas ta saab vihjetest aru, kuidas ta flirtimisele reageerib jne. sellised nupud on kõigil olemas. nendega mängimine on väga põnev, aga ka mind piinab sageli tunne, et nii ei ole ilus teha. näiteks et ei ole ilus flirtida inimesega, keda sa tegelikult ei taha, tahad ainult teada, kuidas ta flirtimisele reageerib.

    VastaKustuta
  17. See on selgemini öeldud, kui ma ise suutsin.
    Kuigi v-o natuke teine asi, nii veidi-veidi. Mina provotseerin üldiselt pigem hilises kui varases tutvumise faasis - varases faasis on niigi huvitav vaadata, mis loomaga tegu on. Ja kui varases faasis midagi põnevat ei ilmne, siis ega ei taha mingit lähemat uurivat suhet üldse vormida.

    VastaKustuta
  18. hmmm... võimu teema on oluline küll. Mulle endale ei sobi, kui teine pool alistub tingimusteta. Mulle hästi ei sobi ka see, kui teine pool peab saama kõik, mida tahab. Permanentne võimuvõitlus (nugadeta, vereta ofc) hoiab värskena küll, ma usun.

    VastaKustuta
  19. issake, mulle tuli pähe, et äkki mind ei huvita inimesed piisavalt palju, et ise mingeid nuppusid otsida.

    Sest ma taipasin kommentaare lugedes, et mul ei ole absull mingit huvi selle vastu, kuidas mu flirtimisele reageerib mees, keda ma tegelikult ei taha. Ja kui ma teda lausa aktiivselt mittetahan, siis ma ka lausa paaniliselt mitteflirdin ja üritan kõik seksuaalsusekanalid kinni toppida, et ta jumala pärast mingit tähelepanu osutama ei hakkaks. Mis muidugi tähendab, et ebaseksikal mehel on head šansid mind väga tõredaks ja endassesulgunuks manipuleerida.

    ja ka see, kas tohib karjuda, mind eelnevalt ei huvita - kui see selgub, siis asjaolude sunnil.

    a kas teil tõsiselt ei ole kogemusi meestega, kes kasutavad teie nuppusid kuritahtlikult? eesmärgiga, et te tunneks ennast halvasti ja alaväärsena? et ongi aint kaks varianti: mehed, kes on liiga kergesti selgeks õpitavad ja seega lähevad igavaks, ja mehed, kes ei ole nii selgeks õpitavad, järelikult huvitavamad - aga varianti "mees, kes õpib mind ruttu tundma ja hakkab oma teadmisi kuritarvitama", ei olegi?

    lambikas näide - mind on suht koht kerge nutma ajada, selleks on palju erinevaid variante. no ja see annab lihtsa võimaluse mind suvalisel hetkel nutma ajada ja siis rääkida, et "naised nutavad, sest nad on alatud".

    VastaKustuta
  20. Mul päris siuksi pole ette sattunud jah.

    Ma tean naisi, kes minuga niimoodi mängida suudavad (nt mu vanaema), aga isiklikult kohatud meeste puhul mu kogemuse kohaselt emotsionaalne intelligents ja heasüdamlik loomus käivad koos.
    Mitte et kõik head on lõpp nutikad, aga kõik väga nutikad on vähemalt kesktasemel head ka sattunud.

    VastaKustuta
  21. nujah, mulle on elu jooksul paar neurootikut ette sattunud. ma ei suuda uskuda, et nad oleks kuidagi "olemuslikult halvad", aga tundub, et üritasid minu peal kuidagi oma probleeme välja elada, selle asemel et neid lahendada (mis puhul ma oleks olnud valmis abi pakkuma ja kokkuvõttes oleks see veel mind kah arendanud ja üldse äge).

    teine asi,et ega manipuleerimiseks polegi teab mis nutikust vaja, tõsine neurootik teeb seda täiesti ebateadlikult ja mõistuseväliselt. on lihtsalt mõned head lihtsad mustrid sisse töötanud, millega ta saab kätte, mis ta tahab. Üks neist mu problemaatilistest inimestest (see minu-sõltlane) oli lausa erakordselt rumal.

    VastaKustuta
  22. @Jar

    minu jaoks on permanentne võimuvõitlus kõige ebameeldivam asi üldse. mul on vist teise võimuambitsioone märgates esimeseks reaktsiooniks umbes midagi sellist: sa tahad võimu, jah? palun, siin on sulle võim. näita nüüd, mida sa sellega teha oskad.

    ses mõttes, et võim võimu pärast pole mingi väärtus, oluline on see, kuidas teda kasutatakse. näiteks meeskonnas on sageli hea, kui on konkreetne liider, kes tegevust koordineerib ja vajadusel otsuseid vastu võtab (ja nende eest ka vastutab). ma ei pea see liider olema, aga olen suuteline seda rolli täitma, kui kedagi paremat pole võtta. ehk siis see võim, mille ma käest ära annan, peab olema hästi rakendatud. mis ei tähenda mitte seda, et alati tehakse nii, nagu mina tahan, vaid seda, et tervik töötab vähemalt sama hästi kui enne.

    ep

    VastaKustuta
  23. @notsu

    eks neid manipuleerivaid tegelasi ole nähtud ju küll, aga ma nii labaste trikkide õnge vist ei lähe. teades neid, kes sinuga on manipuleerinud on, siis mina vist selle koha peal, kus sina pahaaimamatult end sisse mässida lased, manaksin pigem emaliku näo ette ja ütleksin: "mulle tundub, et sa tahad vist kakelda." (arvatavasti oskad sa siia ise õige näo juurde mõelda :D.)

    aga eks see, et sulle neurootikud ette satuvad, tuleb vist lihtsalt sellest, et sa näed selline väike ja kaitsetu välja. notsu, eksole, väike vapper loomake. mina seevastu olen suur ja hirmutav, tiiger näiteks. mulle on näiteks päris mitu korda teele satunud tegelased, kes keel ripakil järgi jooksevad, silmis pilk, et just sellisest dominast on nad eluaeg unistanud. selliseid sina vist ei kohta? vägaväga naisest onselline suur, majesteetlik ja iseseisev, ilmselt tõmbab ligi lihtsalt teistuguseid kiikse.

    ep

    VastaKustuta
  24. @ep

    võimust: võibolla on võimust rääkides täpsem öelda "the Game" ja mitte "The War"

    Muide, "mul on vist teise võimuambitsioone märgates esimeseks reaktsiooniks umbes midagi sellist: sa tahad võimu, jah? palun, siin on sulle võim. näita nüüd, mida sa sellega teha oskad.", see polegi ju muud kui võitlus!

    VastaKustuta
  25. Ep: ei tea, tglt on mul ka ette sattunud malbemaid mehi. Üks imetles mind mõõdutundetult ja see viskas mul lõpuks kohutavalt ära. Okei, imetlegu, aga kui see käis veel pideva iseenda mahategemisega komplektis, siis on mul lõpuks tunne, et minust on tehtud malakas, millega ennast peksta.

    ma ei saa üldse öelda, et ma tõmbaks ligi mingit kindlat tüüpi või et ma ise tõmbuks mingi kindla tüübi poole, kõik mehed on väga-väga erinevad olnud. umbes et õppisin ühe tüübi peal ära, et ahaa, selline asi mulle ikka üldse ei sobi, ja edaspidi sama probleemi otsa enam ei komistanud.


    aga manipuleerida lasen ma endaga jah häbematult palju. Vaata, mul on see omadus, miks ma olen ennast peagu autistlikuks pidanud, et ma alati usun, et inimene mõtlebki seda, mis ta räägib. ja kui ta räägib kas midagi muud kui mõtleb, või väljendab ennast lihtsalt verbaalselt väga kehvasti, siis ma vahel ei saagi aru. kohe üldse.

    Mis tähendab, et tervislikum on suhelda inimestega, kellest ma saan kas aru või kelle käest ma saan küsida, et oot, mis sa sellega õige mõtlesidki? ja saan loota, et ta tahab ka ise, et ma õigesti aru saaksin.

    VastaKustuta
  26. või noh, seda, mis tüüpi ma ligi tõmban, ma tglt üldse ei tea, sest mind ei huvita ju need mehed, kes mulle endale ei meeldi, olenemata sellest, kas mina neid tõmban või mitte.

    VastaKustuta
  27. Mul on meessooga ses mõttes kindel suhe, et minuga otsib kontakti enamasti selline mees, kes otsib kontakti umbes kõigi enam-vähem atraktiivsete tema elus ette sattuvate naistega. S.t. mõnes mõttes mittediskrimineeriv ja mõnes mõttes lootusetu, "üks neist ju kunagi ikka peab näkkama!"-tüüp.
    Või siis on ta purjus.

    On esinenud kaks teadaolevat eredat erandit. Nimetame nad nt hetkeseisuga peaaegu-sõpradeks.

    Samas, kui kuskil sattub olema mees (kes pole need kaks erandit), kes _mulle_ meeldib (ükskõik, mis mõttes), siis tuleb mul soojema suhte nimel ikkagi ise aktiivselt kontakti võtta.
    Vahel nad küll jätavad mingeid peeni, minu jaoks praktiliselt väljaloetamatuid vihjeid stiilis "kui sa oleksid huvitatud, ma poleks vastu suga pikemalt rääkima", aga üldiselt on mulle öeldud, et minu aura on siuke lesbi või meestevihkaja oma - et kena naine küll, naeratab küll ja räägib juttu ka, aga ligi ei pääse. Klaassein on ümber.

    Võimalik, et neil on mingil määral isegi õigus =)
    S.t. ka mina jätan kohati peeni vihjeid "kui sa oleksid huvitatud, ma poleks vastu", aga neist ei pruugita aru saada.
    Ja kui ma vihjeid pole jätnud e. ise huvitatud ei ole, ongi asi tõenäoliselt üsna lootusetu.
    S.t. mind on suhteliselt raske õnneks võtta, kui mees mulle nagunii juba enne ei meeldi. Kui ta meeldib, siis olen jälle piisavalt kogenud seda, kuidas omapoolse aktiivsuseta midagi ei juhtu, et ma vähemalt mõne kahemõttelise nalja või isikliku märkuse või muu taolisega püüan jätta muljet, et mu huvi on haaratud.

    Kui mees aru ei saa, siis... no siis ei saa. Mis seal ikka. Elu on täis selliseid väikesi arusaamatusi.

    VastaKustuta
  28. oijaa, tell me about it, mõnele löö või harpuuniga külge, aga aru ikka ei saa.

    VastaKustuta
  29. kle, aga mõni selline mittediskrimineeriv tüüp on tglt maru seksikas. no talle lihtsalt meeldivadki kõik naised ja seetõttu on tal suurem osa ajast kole tore olla ja seetõttu on ka kena inimene näiteks.

    VastaKustuta
  30. Tegelt mul tuli just meelde kolmas erand, kes ükskord tuli mind lohutama, kui ma üksi nurgas istusin, kui kõik teised omavahel üksteist tundsid ja suhtlesid, ja sealjuures pole siiamaani mitte midagi vastu tahtnud.

    /õhusuudlus, Rene

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.