esmaspäev, 25. august 2014

Tööpäev on läbi, vihm valab teisel pool akent, kruusis aurab tee ja maailm on kallistus

Mul oli kõige ... oh. Ei leia sõnu.

Mul oli kõige sõnulseletamatum nädalavahetus üldse.

Tulen pärast seda ööhakul ema juurde, sest vanaemal siiski eile sünnipäev, ja püüan esimesele ettejuhtujale ehk tollelesamale emale edasi anda, et mis oli ja kuidas oli ja mismoodi sai ja ahh.
Nii ilus. Nii intensiivne. Nii võimas.
"Meeleolu on niisiis ülev?" küsib ema hajameelselt, sest ma ikka vahel saabun kuskilt, kus mul on elamused, ning tuleb ju kuidagi reageerida ka.
Mispeale mina jään oma kahekümneks sekundiks ebamääraselt kokutama, sest ülev meeleolu pole küll see, mida ma ise oleksin öelnud, nii et emas ärkab hilisest õhtutunnist hoolimata viimaks ehtne emalik tähelepanelikkus.
"Kuule, mida sa oma kätega ometi teed?!" küsib ta nüüd. Vaatan oma käsi ja avastan, et olen ühe käe teise sisse kokku kortsutanud ja ilmselt üritan sealt vett välja pigistada või midagi sinnakanti, nii et sõrmed valged. Ema jätkab üpris rabatult: "Nii palju pinget pole ma ammu näinud!"
Lasen käe lahti ja ohkan: "Seda ma püüdsingi öelda. Et nii ilus oli. Nii imeline. Ja väga, väga raske. Ma vist ei suuda seda sulle edasi anda, nii et lähen parem vanni ja magama."

Ja ma vist sulle ka ei suuda seda edasi anda.
Seda ühisustunnet, mis tuli kuidagi peaaegu juhuslikult. 
Inimesed tegid ennast päris tavalisel moel ja määral infole ning tunnetele lahti ägeda koolituse sees, ja siis selgus, et sihandane tempo on peal programmil, et polegi aega end vahepeal kinni panna enam. Ning grupp hakkas seepeale neid, kel vahepeal oli hirmus ja raske (ning väga paljudel oli, vähemalt korraks - eriti neil, kes end rohkem lahti tegid), kaasas kandma.

See elamus  oli privileeg ja haav korraga ning olen väga väga väga tänulik, et sain võimaluse säärast ühise kogukonna tunnet kogeda.
Ma arvan, et olen nüüd natuke ilusam inimene, saan endast paremini aru ja hoian teisi rohkem.
Isegi kui nad on ajuti nõmedad.
Sest nad on meie.


2 kommentaari:

Kaur Virunurm ütles ...

Sama üritus, millest Aweron kirjutab? Ma ka ei kujuta ette, et suudaks sellest oma emale mingigi pildi anda...

väga väga naine ütles ...

jah, sama.