Kolmapäev, 19. detsember 2018

Natukene siiski

Oi, ma olen nii väsinud, et ... ööö ... tegelt mul ei ole selle kohta sõnu.
Jap, nii see kirjaniku elu on. Sõnatu.
Lihtsalt KUI ära mu väsitab võõraste inimestega suhtlemine, veel hullem, kui mingis ametlikus soustis, mida ma tegelikult ei taha (võtame pikalt kirjeldada, selle asemel, et "tööbüroo" kirjutada), on mulle endale ka hämmastav IKKA VEEL.
Kusjuures see mees, kes minuga tegeles, oli tore ja mul ei olnud jubedat tunnet "ma peaks vist valetama, et ta kurjaks ei saaks", mis mul seal seni on olnud. Kõik läks hästi, isegi kohustust töökohta otsida ei pandud mulle (veel) peale ja jee. Aga ... aga ...

Et asja hullemaks teha, võttis üks teine mees minuga suhelda tänaval. Ma ei olnud tema peale kuri, sest
a) ta ei olnud pealetükkiv, MUIDUGI olen ma ilus, selle sõnastamine on ainult tõe rääkimine
b) nahavärvi ja inglise keele järgi otsustades ongi ta keskkonnast, kus inimesed on tänaval palju varmamad suhtlema
aga kui ma olen niigi väsinud ja siis pean võõrale inimesele inglise keeles selgitama, et mul ei ole temaga suhtlemise vastu midagi teemal "a black man", aga on, sest "you are a total stranger to me", on mu maailm juba kaldus.

Ja kui ma siis lähen veel ema juurde, sest mulle kingiti TERVE TORT, mis oli küll minu arust täitsa hea tort, aga mu poeg loomulikult ei söönud seda ja siis ma mõtsin ülejäägi sinna viia, seal kodus oli ainult mu ema mees, istusin ja jõin kohvi ja sõin veel ühe tüki head torti, aga väga sotsiaalne pinge - olen täna IKKA VEEL nii väsinud, et tahaks aint nutta.
Voodis.
13 tundi (katkestustega, Totoro) und enne. Aga no on ikka vaja end viimaks üles ajada, tolmu imeda, nõusid pesta, kohvi ja avokaadoga võileiba teha ... isegi poodi jooksin. Tagasi kõndisime, sest mul hakkas pea valutama poes.
VIHKAN kauplustes käimist jõuluajal!

Koer sööb mu nuuskamispaberit. Olen liiga väsinud, et seda talt ära võtta.

***

Oo, praegu taipasin!
"Kuningate" kohta on Goodreadsis mingi 4-5 (ma üle ei loe, tühja mul vaja seda ebameeldivat tunnet, seega täpselt ei mäleta) arvamust "esimene kolmandik oli lahe ja edasi täielik prügi" ja korraga sain aru.
Nad ootasid midagi hoopis muud!
Mina tegin "esimene kolmandik - kuningad on pahad, vbla annab neid ära kasutada?" teine "kas nad on loomad või inimesed?" kolmas "kas inimene on inimesele siis hunt päästmatult?"
Aga nemad (need "esimene osa on hea"-tüübid) olekski tahtnud, et oleks jäänud "hirmsad kuningad, väga ohtlikud" teema peale!!!!
Üleloomulik õudus ... asi, mida mina kohe ERITI ei salli. Õuduskirjandus - mkmm. Õudusfilmid - mkmm. Minu mättalt võttes on kogu õudus- maailmas ülearu.
Muidugi ei saa mina ja õuduselembid üksteisele meeldida, sest mina teengi "õudust" ainult selleks, et näidata: õudus on ainult vaataja peas, kusagil mujal seda pole.

***

Oh, seekord ei läinud asi migreenitabletini, valu taandus ka ibuka peale!
Kulkalt tuli raha. Olen suht ... no mitte hämmastunud, aga üllatunud siiski. Ma pole veel toimetatud kujul teksti näinudki, rääkimata läbitöötamisest, aga oi, raha. Selle aastanumbri sees samuti ... oh, kas ma KUIDAGI saaksin järgmisel aastal tita, ma oleks suht normaalselt teeninud (oma standardite järgi) riigi arust, saaksin rohkem emapalka ka?
Ohjah. Unistada võivat.
Ma unistan.

32 kommentaari:

  1. Minu jaoks on Kuningad hoopis lugu sellest, kuidas tekib revolutsioon. Sellest, milline peab olema elu väljaspool süsteemi, et tekiks tahe valitsevat korda muuta.

    VastaKustuta
  2. See on täiega armas vaatenurk, aga ka JUST see, mis mu enda meelest natsa valesti läks - päris nii kähku see revolutsiooniidee ei oleks pidanud ideest praktikaks minema. Isegi arvesse võttes, et kaalutlemist ja arutamist ei tohiks väga olla, muidu ei tehtagi midagi - natukene rohkem siiski. Veidi laiem kandepind leida, kui kaks meest, kellele siis abi tuleb mujalt - see "mujalt" oli paremini, lausa hästi, aga et need kaks meest põhimõtteliselt üksinda otsustavadki, et olgu, teeme ...

    VastaKustuta
  3. No ma möönan, et vastuhakk käis natuke ootamatult järsult, oleks oodanud võib-olla traditsioonilist vastupanuliikumist vms. Samas on tugevad liidrid need, kes suudavad kiiresti, efektiivselt ja organiseeritult inimesi tegutsema panna :) Aga sellega ma nõus ei ole, et mingi osa raamatust on nõrgem kui teine.

    VastaKustuta
  4. Mulle ka suht kõik meeldivad, aga teine osa on lemmik =)

    VastaKustuta
  5. Sekundeerin VVN-ile - hakkasin eile öösel lugema, esimese osaga olen peaaegu lõpusirgel, aga kuna ma ei loe peaaegu kunagi lineaarselt, vaid sirvin siit ja sealt, siis tundus mulle selle esialgse sirvimise põhjal samamoodi - et kuidagi kangesti äkiliselt tuleb see revolutsioon. Aga vaatab, kuidas siis paistab, kui ma olen kõik korralikult läbi lugenud.

    (tavaliselt on ajaloos olnud laiema põhjaga käärimine - ja selleks ei piisa sellest, et elu on nii keskmiselt sitt. Käärimiseks on vaja, et mäletatavas perspektiivis oleks harjumuspärasest VEEL sitemaks läinud + ebaõiglustunnet ("keegi hiilib üldisest sitenemisest kõrvale ja teiste arvel ka"). No ja kui käärimine on juba olemas - siis võib tõesti piisata paarist karismaatilisest kujust, kes selle kõik plahvatama panevad.)

    VastaKustuta
  6. Heh, tumen lihtsalt tunnustab mind, igaks juhuks natuke ülemäära, sest mu eneseusk on nagu on =P
    Vahel murdmatu, vahel murtav ja vahel täiesti murdunud.

    VastaKustuta
  7. Olen jõudnud kuhugi teise osa iks murdosa peale. Jänene on lemmik.

    VastaKustuta
  8. Teil on sümpaatia härra Jänene vastu? Jaa, ta on küllalt pretsiisselt reflekteeritud.

    (Ehk: tal on prototüüp, kes on ülitore =) )

    VastaKustuta
  9. ahaa. tema otsene kõne eristub ka kõige rohkem.

    VastaKustuta
  10. (Ma pean küll ütlema, et see on mu omalooming =) Kuidas ilmutada, et ta on traditsiooniliselt "tark" ka, lisaks improvisatsioonilisele loomusele.)

    VastaKustuta
  11. ma pidasin pigem kõnemustreid, -rütmi jms silmas.

    VastaKustuta
  12. Selle kohta ei oska ma muud öelda, et eks ma tegin oma parima - mite et ma teiste puhul poleks seda teinud.
    Aga vbla natuke mõjus, et ma oma kujutluses kuulsin teda rääkimas.

    VastaKustuta
  13. Siiani on kõige eredamalt eristunud Jänene ja kuningate tekst. Esimene osa on muidugi nii suurel määral Rauni sisekõne, et tema hääl domineerib kõige üle.

    Smitti haritus tuleb ka välja.

    VastaKustuta
  14. Nii, nüüd on lõpust natuke puudu. Selle seisuga paistab nii, et 1) esimene osa meeldis üldiselt; 2) teine osa meeldis suuremalt jaolt veel rohkem, sest tegelased eristusid rohkem (v.o tänu sellele, et nad olid palju üksi ja kogesid seda erinevalt); teise osa lõpuks hakkas kiirustamine (vist?) tunda andma: esiteks, tegelased, kes enne paistsid just isikupärase häälega silma, hakkasid äkitselt autori häälega rääkima ja ma tabasin end mõttelt, et seda sisu saaks vähemalt sama hästi edasi anda essee vormis; teiseks - nende vaadete radikaalsed muutused tulid justkui priuh-prauh, aga vähemalt Smitt ei jätnud enne eriti impulsiivse tegelase muljet. Ning Jänene lõpulause oli jälle tema kohta kuidagi liiga lihtne ja otseütlev, nagu tunduvalt noorema ja naiivsema tegelase suust.

    No ja kolmas oli minu jaoks justkui liiga meestekas, üks sündmus ajas teist taga, kusjuures ma ei saanud sündmustest ei suurt pilti (sest vaatepunkt oli kogu aeg otse sündmuste keskel ja ühe sõjapoole hulgas) ega enamasti ka kellegi individuaalset vaadet, sest ma ei tajunud selle osa vaatepunktitegelasi küllalt indiviididena, nad kippusid omavahel segi minema (niivõrd, et pidin pidevalt tagasi lappama ja kontrollima, mis selle-või-selle tegelase eriomadused nüüd olidki). V.a Hamilton, tema kohti oli sama hea lugeda kui esimese-teise osa vaatepunktitegelaste (Raun, Jänene, osalt ka Smitt) kohti - ja oli hea meel, et maailma saab ka tema silmade läbi näha. Siin kolmandas osas tabasin end kahelt mõttelt: kas autoril on need arvukad tegelased peas tüütuseni tuttavad ja samade tegelastega juba n+1 muud lugu läbi mõeldud, nii et nad ei pälvi raamatulehtedel enam rohkem eristamist, tema peas on neil kõigil piisavalt oma nägu? aga minule-lugejale ei ole nad üldse tuttavad, mis tähendab, et kui ma loen "oli rõõm sind tunda", siis ma noogutan küll hindavalt tegelase enda varasema lauset parafraseerimise peale, aga ühtlasi mõtlen sapiselt, et ee, mina paraku ei saa öelda, et ma oleks sind tundnud. Ja niivõrd tundmatu tegelase surm ei lähe nii palju korda, kui ma tahaks (minu kiiks: ma tahan, et mul oleks surevatest tegelastest kahju, jah, Tolkien, ma vaatan siin sinu otsa ka: Pelennori lahingu hukkunute loetelu oli kohutavalt frustreeriv).
    Teine mõte oli see - su blogi lugenuna - et kas see osa oli kirjutatud ajal, mil sa tajusid end peamiselt oma täidetavate funktsioonide summana? Sest selle osa uutel nais-vaatepunktitegelastel kippusid eriomadused olema just funktsioonid, mida nad kellegi jaoks täitsid (erinevalt Raunist näiteks). Üks on Juri paariline ja oma laste ema. Teine on kunagine ema, nüüdne... orvuks jäänud lapsevanem (kui nii saab öelda). Jutustajahääl oli neil praktiliselt ühesugune.

    (mõni teine kõrvalt nähtud tegelane sama asja all ei kannatanud - Tiina, niipalju kui teda näha oli, eristus ka muudmoodi kui oma funktsioonide kaudu.)

    ja üks praktiline mõte käis kah peast läbi: kas nälginud ja füüsiliselt kurnatud naistel päevad ära ei jää?

    Laias laastus pani raamatu tagumine ots niisiis mõtlema, et seal oleks rohkem beetalugemist vaja olnud, võõra pilguga lugemist. Sellise inimese pilguga, kelle jaoks ongi näiteks tegelaste iseloomu kohta olemas ainult see info, mis raamatu lehekülgedel. Kelle jaoks kompa moodustub ainult raamatussekirjutatust. (Ma saan aru, et raamat tõukus osalt ühest LARPist, mis võib tähendada, et osa sellist infot peeti enesestmõistetavaks - aga n.ö süütu lugeja jaoks see nii ei ole.)

    Ja tekitas küsimuse, kas raamatule on järg plaanitud? sest kolmanda osa lõpp ei paistnud olevat lõplikum lõpp kui kummagi eelmise oma.

    Terviku kiituseks: kuningate esitus meeldis väga - balansseerimine arusaadava ja arusaamatu piiril kandis välja.

    VastaKustuta
  15. Lemmik-vaatepunktitegelased: Raun, Jänene, Hamilton. Teiste pilgu läbi antud lemmiktegelased: kuningad, Tael, jälle Hamilton (esimeses osas), Georg, Karlsson, Tiina.

    Väga meeldis Rauni vaatepunkti puhul see, kuidas tema algsed hinnangud kellelegi teisele ei pruugi üldse püsima jääda (ega langeda kokku autori jumaliku vaatega). See on tore lugeja tillitamine, näh, samastun vaatepunktiga ära, jään uskuma, et see-ja-see on niuke-ja-nauke, ja siis saan tünga!

    Ma loodan, et mu kriitika ei riku tuju - see, et ma lugesin ja kriitikat teen, eeldab juba ise teatud taset. nt Siim Veskimeest ei viitsiks.

    VastaKustuta
  16. lisan diskleimerina, et ma olen selline lugeja, kellele reeglina sündmused ise ei lähegi väga korda. selline "kuidas", mitte "mis" rõhuasetusega lugeja.

    ma ei tulnud selle pealegi, et esimest osa üleloomuliku õuduse võtmes lugeda. ma vaatasin nii esimese kui teise osa kuningakontakte kui kohtumist Teisega, kes on üllatavalt meie enda moodi - ja siis tuletab jälle meelde, et on Teine. Ja siis jälle, et meie moodi. Jne.

    VastaKustuta
  17. Ma olen pea kogu kriitikaga kurvalt nõus.

    Vbla see kolmanda osa sisseelamisvõimatus on siuke nii-ja-naa, minu jaoks ei ole neid tegelasi liiiga palju, aga olen nõus, et nendega pidanuks vast natu pikemalt aega veetma, et nad ka lugeja jaoks igaüks elama hakkaks.

    Viimane (kolmas) osa ei ole skemaatiline mitte seepärast, et larp (ausalt, seal on larpiga nii palju sidet, et üldine idee "inimesed on inimesed", kolm inimasukate "klassi", osad prototüübid olid ka mängijad ja osad nimed on mängust, aga need nimed enamasti mitte samad kui larpitegelastel, vaid kasutasin neid kellelgi teisel), vaid sellal ma lihtsalt kirjutasin 200 sõna päevas ning jõudsin sedasi lõpuni. Kuidagi.
    Tekst on küll paari testlugeja (kes ei julgenud midagi eriti öelda nähtavasti, sest öelda "see on palju nõrgem, sellega pead veel kõvasti tööd tegema" ei söandatud) silma alt läbi käinud, aga ma ise korralikult toimetasin ta läbi ainult kolm korda - mis on mu normaalsest vähemalt kümme korda vähem.
    VÄHEMALT.
    Ja nii teise kui kolmanda korra ajal tegin olulisi muutusi ja läks paremaks, kõvasti paremaks - aga siis oli juba aeg kukil ja kiire ja jäi nagu jäi.

    Jap, revolutsioonitegemise idee TULI liiga paugust. Lihtsalt ... noh, ma kirjutasin loo (teise osa) peaaegu valmis ja olin "krt, aga millega ma lõpetan? Ei saa ju olla, et lihtsalt jõuavad Linna, teevad endale teed ja suppi ja lugu ongi läbi?"
    Ja kui mul tuli siis idee, millega lõpetada, rõõmustasin nagu lumekuningas (pun intended) ja sukeldusin selle kirjapanemisse. Aga kuigi mul õnnestus käik külla suht normaalselt tegevustikku tuua ja siduda, see päris-PÄRIS otsus revolutsiooni teha oli mul ikka ületamatu seinana ees: "Ma tahan, et nad nii teeks, aga ma ei tea, kuidas neid seda tegema panna!"
    Ja siis läksin lihtsalt teed "kirjutan hästi lühidalt ja konkreetselt ja rohkem polegi vaja".

    Mul endal ei ole tunnet, et kolmas osa oleks - hoolimata viimistlematusest - tegelikult nõrk. Vast vbla lõpp tuli kiirustades. Aga noh - kui tegelaste hääled segi lähevad, see on selge märk lihtsalt mu enda kehvast käsitööst. Mida ma ei saa salata ka - ma ei olnud üldse nii põhjalik kui võiksin olla. Vähe viimistlemist, triinu, vähe!

    VastaKustuta
  18. (järgede osas - pigem tuleb "valikutele". Ja seda ma ka ei luba. Lihtsalt seal on mul MINGI ideeimik olemas, "kuningatele" pole midagi. Mis ei tähenda, et kunagi ei võiks tulla, aga praegu ei paista.)

    VastaKustuta
  19. OK. "Valikutele" olen järge õhinal juba kauem oodanud, nii et see on igati hüva perspektiiv.

    Nagu näha, ma oleks vist julgema ütlemisega testlugeja, ses mõttes võiks ennast pakkuda, aga alati oleneb sellest, kui kiire sellega on ja kas mul juhtub just siis palju vaba aega olema.

    Kas "Valikutel" oli rohkem testlugejaid (pmst on teise inimese pilk alati hea, kogen ma regulaarselt isegi suht lihtsate ja tehniliste tõlketööde puhul, kirjandusest rääkimata) või oli endal rohkem aega üle lugeda?

    VastaKustuta
  20. a mis kolmandasse ossa puutub, siis ma oletan, et teist tüüpi lugejale võib see rohkem meeldida kui mulle.

    VastaKustuta
  21. sellest muidugi kahju, et omas tempos rahulikult teha ei saa, vaid tähtajad kukil on. See häda on raamatuid tõlkides ka - ja tõlgete toimetamisel (tahaks toimetajaga vastastikku ikka nii neli-viis korda käsikirja edasi-tagasi saata, nagu kord ja kohus, aga kirjastaja paanitseb taustal, et jõuluks ei saa välja vms.)

    VastaKustuta
  22. Ma jätan meelde selle pakkumise =)
    "Valikutel" OLI rohkem testlugejaid, aga neist ei olnud eriti abi =( Ma sain kokku kaks head soovitust - aga ma ise tegin sellega rohkem tööd. Nagu AASTAID rohkem.

    VastaKustuta
  23. Ahaa. Siis on sellega nagu maalikunstnikud maalimisest räägivad - et pind muutub rohkema läbimaalimisega järjest elusamaks (kui juttu ei ole akvarellist muidugi). Kuigi ühel hetkel on jälle see moment, kus tuleb maalimine lõpetada ja otsustada, et pilt on valmis.

    Kui see, et "aastaid rohkem" loeb, siis kas see määrab kalendriaastate mõttes või raamatuga tegelemiseks saadaoleva aja mõttes? st kas oleks abi sellest, kui muu olmega nii palju ei peaks tegelema või sellest ei piisaks, ikkagi peab teatud aeg täis tiksuma, sest kohe kõike ei näe, isegi kui mahti on?

    VastaKustuta
  24. kalendriaastad - aga ma ei võtaks neid arvesse (selle uue raamatu, "kuigi sa proovid olla hea" juures ei võta nt), kui ma ei oleks samal ajal ka tegelenud. Mitte et korra aastas loen läbi ja muudan, vaid ikka kõvasti rohkem.

    VastaKustuta
  25. mhmh, mingil määral ikka tegelenud. aga ma pidasin silmas seda, kui oluline on, et muude asjadega ei peaks paralleelselt tõmblema.

    VastaKustuta
  26. Mõlemad mõjuvad - otsene ajaline distants: kui nüüd võõrama pilguga vaadata, paistab silma, et ...
    Ja samas toores lihtsalt tegelemine ka. Et "nii oleks parem" tuleb mul üsna ise peale lihtsalt tegelemise käigus. Ja "nii oleks veel parem". Ja "tegelt see on hea, aga kui too asi seal ümber muuta, läheks too koht hirmus palju paremaks ja seesinane koht siin tuleks täiesti uus teha - aga ma arvan, kokkuvõttes tasub ära!"

    VastaKustuta
  27. et optimistlikum noot kõlama jääks - sina oled see, kes käivitas mul üle tüki aja uuesti eestikeelsete algupärandite lugemise.

    VastaKustuta
  28. See päriselt ei lohutanud =)
    Miks ma südamesse võtsin - sest sa ütlesid neidsamu asju, mida ma isegi endale ja siis MINA ütlesin endale "a käib küll, see on juba päris hea", aga sina ütlesid üsna selgelt, et krt, oleks ikka parandamist tahtnud. Ja siis ma lämbusin.

    VastaKustuta
  29. Kahju ja tuttav tunne (ma olen sama teises valdkonnas kogenud). Kas see lohutab, mis ma juba eespool ütlesin - et igaühe puhul, kes raamatu üllitanud, ma üldse ei vaevuks analüüsima? sul on ilmselgelt võimekust.

    Ma olen tõenäoliselt ka keskmisest kriitilisem lugeja - ja sellelt positsioonilt võin öelda, et "Valikutel" ei näinud ma ühtki viga, aint järgesid ootan, mitte et midagi puudu oleks olnud, vaid lihtsalt huvi ja põnevuse pärast.

    Ja ka "Kuningate" raamat oli küllalt hea, et huvi äratada - maailmaloome on tugev ja paneb tahtma sellest veel midagi teada saada; ning see, mis konkreetselt kuningaid puudutas, oli lausa väga hea. Pooleli ma samuti ei jätnud, erinevalt mitmest teisest teosest, olgu filmist või raamatust, mis on viimase aasta sees kätte/ette sattunud (olen juba jõudnud sellesse mugavasse ikka, kus ma kohustuse pärast lõpuni ei pinguta, ainult siis loen või vaatan lõpuni, kui huvitav on ja närvidele ei käi).

    Vaatasin, mis päriskriitikud kirjutasid, sellelt taustalt tundus eriti, et ma olen vist ikka eriline vinguja. Sa võid ju minuga kriitikapunktide koha pealt nõus olla, aga paljude - sh professionaalsete kriitikute - jaoks ei ole neid aspekte üldse olemas.

    VastaKustuta
  30. Kõik on hea =)
    Vbla mulle kulub ära näha, et on ka teisi, kes on sama nõudlikud kirjatüki osas kui ma ise =P Ausalt öelda ma läksin selle peale välja, et krt, keegi teine ju ei loe nagu mina, käib küll =P
    Noh, vähemalt see uus raamat, mis tuleb, on põhjalikult (küll osalt kõvasti noorema, aga kõige pikem lugu, selline noor romaan, ligemale 40 000 sõna, on viimaseid kordi nüüd läbi töötatud) minu poolt läbi ja läbi ja läbi käidud ning "valmiks" tunnistatud =)

    VastaKustuta
  31. kas "Valikute" maailmas või mõnes täitsa uues?

    VastaKustuta
  32. KUI sa oled lugenud "Sulavett ja veresidet" (mida sa ilmselt pole, jutt aastast ... ammu), siis seal maailmas.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.