Hind ehk tasuta lõunaid ei ole

Olin õhtul voodis üleval üle pooleteise tunni ja mõtlesin asjadest.
Täpsemalt inimestevahelistest suhetest.
Vastukaaluks sellele, et mul oli vahepeal kõiges segadus, on nüüd maailm hästi kerge. Lihtsalt inimesed elavad ta keeruliseks. Mõistmine, mis ja miks neile inimestele tähtis tundub, on raske.

On väga vähe asju, mis ajavad mind hullemini närvi kui otsustamatus. Minu jaoks on selge see, et kui teed, tee. Kui ei tee, ära tee. Ja siis ela selle otsusega. Või sure ära, kui elada ei suuda. Kõigel on hind, otsusta, kas sa tahad seda maksta või ei, ning ela edasi. Või ära ela, eks ole.

Seda on mul muidugi sündmatult kerge öelda, sest täpselt seda mitteelamist püüdsin teha ning vähemalt otsusena oli see minu peas konkreetne, ainult reaalselt ei tulnud välja. Põhimõtteliselt on igatahes otsustamatus täpselt see, et mu vaade neile mitteotsustajatele saab olla vaid külm "nad ei ole minu inimesed".

Võibolla neh, võibolla mette tähendab, et sa ei taha otsust teha ja nii teeb selle keegi teine. Ma tahaks, aga ei saa, sest ... tähendab, et sa ei taha otsust teha ja nii teeb selle keegi teine.
Oled oma võimaluse otsustada käest andnud.
Sellepärast ma teen, kui mõtlen. Kui valin mitte teha, on see ka valik, ja isegi vilets valik on parem kui mittevalimine.  
Alati on hind, ka mittetegemisel on hind, kuid parem maksta teadlikult tehtud otsuse eest kui "juhtus nii"-eest.

Ma mitte ei saa end ära tappa, sest mul on koer, lapsed või mõlemad, vaid kui otsustan surra, mu jaoks on see, et lapsed ja/või koer elavad edasi minuta või surevad ära minuta, hind, mida maksta.
Oma elule lisaks.
Tegelikult ma ei saa aru, kuidas üldse saab mõelda, et kellegi teise elu (nt koera või lapse) on tähtsam kui inimese enda oma. Isegi kui anda enda oma ära kellegi teise oma nimel, see on siiski enda valik, mida selle eluga teha, kergem on surra, kui maksta teise surmaga elamise hinda.
Kui ma oma elu ära teadlikult viskan, kuidas peaks see, et võibolla elab keegi teine seepeale halvemini, mind pidurdama? Ta maksab nagunii võibollaga minu kindla otsuse kõrval! Teise makstav hind on selgelt pisem kui mul.
Otsus on vastutus on elamise põhiolek.

Avastus, et kõik ei ela nii, on esiteks mitu korda tehtud ja teiseks alati valulik.

Mul on emotsionaalselt kuidagi valus, kui kuulen inimesest, kes "tahaks" kloostris elada, aga "ei saa", sest tal on naine ja lapsed - isegi kui pole seda inimest elu sees silmagagi näinud.
Vajun näoli lauale, kui kuulen kedagi rääkimas suitsetamise mahajätmise vajadusest ja siis näen 10 minutit hiljem teda suitsetama minemas.  (Sealjuures ei ole ma üldse suitsetamise vastu, eks ole.)
Tee, kui teed, ära tee, kui ei tee, aga ära, kurat!, halise!
Muidugi, ka ma ise sõin liitriste pakkide haaval jäätist ning lugesin, selle asemel, et elada. Lihtsam oli unistada kui teha, see on läbitud etapp.
Ei tahtnud maksta, ei teinudki midagi.
Noh - nüüd ma teen. Ilgelt häirib siiski, et on ka teistsuguseid inimesi, isegi pealtnäha täiesti mõistlike hulgas.

Me maksame, teades või pimedalt
maksame kurtes või kergelt või karmilt.
Maksame, pääsedes minema,
maksame - ja jäävad armid.

Midagi ei tule „lihtsalt“,

kusagilt ei tule „vist“ ja

kõigel on hind.

See on aluspind.

Mul on raske mõelda, et võiks mitte maksta. Aga mingil moel saan aru neist, kes otsivad odavaimat hinda nii elus kui poes. Või noh, mu arust see, kes võtab poes kallima piima hea põhjuseta seda teha, ongi vähe lollakas.
Aga ma ise teen valikud selle järgi, mida tahan, ja olen valmis ka selle hinna maksma, mis tuleb.
Isegi kui hind on väga hirmus.

Teine asi, millest kirjutada, kusjuures püüdsin seda kuidagi selle maksmise-teemaga siduda, aga ei osanud, on mu kalduvus end maailma külge siduda läbi inimeste. Mingis mõttes tundub see tahtmine vajalik olla ikka haiglane - aga ma olen juba nii vana, et lootus end ümber teha suri ära.
Selline ma olengi.
Eksisteerin seoste kaudu teiste inimestega, mu vajadus kellelegi tähtis olla on vajadus siduda end maailma külge rohkemate sidemetega. Kui liin minu ja mingi inimese vahel ära katkeb, katkeb ka see side maailmaga.

Kuigi ise võin küll sidemeid kaalutletult läbi lõigata või mitte sõlmidagi. Miks, pean veel mõtlema, aga ilmselt seal on seos sellega, milline maailm mulle meeldib ja milline mitte.