Teisipäev, 23. juuni 2020

Jaanilaupäevaunisus

Olen viimastest päevades suht tapetud.
Aga eelmise postituse kommentaaride lõpuosa tõi rahu, öösel ei pööranud isegi pea valutama ja kuigi mu poeg hakkas minema maale (jaanipäevaks) ja buss, mida ta ootas,  ei peatunud meie normaalses peatuses vaid sõitis mööda ja ta uuris ja avastas, et aa, peatused oli ümber tõstetud, ta oleks pidanud olema 50 meetrit mujal, ning nii sõitis ta koju tagasi ja keeldus rohkem siit liikumast, olen siiski maailma ja enda suhtes üpris leebe.
Et noh.
Läks halvasti - ega me keegi olegi täiuslikud ja vigade suhtes kaitstud.
Juhtub.

No ja et ta ei taha uuesti üritada? Muidugi on tal see õigus. Meie jaanituli on niisiis küünal. Minul taas, temal esimest korda =)

Aga üks (jumala võõras, aga mu tuttav jagas mulle) ütles fb-s mu kirjutamiste kohta jube hästi ja nüüd ma õitsen. Nää:

20 tundi
Ma tahan öelda, et ma avastasin enda jaoks kirjaniku, kellest ma kogemata olen kuidagi seni mööda käinud. Lugesin järjest läbi kolm raamatut internetilaenutusest ja no wow! Igatahes Triinu Meres - aitäh, et sa kirjutad.
Kõik on parem seepeale =)
KÕIK.
Tasub ikka kirjutada, on minu lugejad ka kuskil sääl välja pääl olemas.

Kuigi jah - nii kuulsaks ma ikka ei saanud, et poleks vaja ajakirjanduse kintse kaapida, kui tahta tähele pandud olla. Mis tähendab, et ma pole tähele pandud, sest kintsukaapimine ei ole ka mu tugevate külgede seas.
Kergem on veel 10 korda kuulsamaks saada.
Kuigi nojah - mu elukogemus on ikka ja jälle öelnud, et vahet pole, kui head tööd ma teen, raha ja tuntus käivad teisi radu pidi.
Aga samas ma olen kohanud väga toredaid ajakirjanikke!
Hm, kas on mingi loogika selles, et kõik väga nõmedad ajakirjanikud on mehed ja enamik väga toredaid naised ja sinna vahele jääb mõlemaid?
HMMMM!

Aga vbla on loogika ka seal, et mu sisesuhe naistega on teistmoodi. S.t. mölakaid minuga koostööd teinud naisajakirjanike seas raudselt pole, aga miks nad minu arust oivalised on, on heade, tabavate, tarkade küsimuste teema. Ja meeste puhul on mõni lihtsalt megalt tore inimene kokku puutudes, aga sellist just-minu-tunnetust ja tabavust pole kelleski olnud
Mulle ju nii väga meeldib, kui must aru saadakse! Kui saadakse, võidavad need arusaajad inimesed kohe 16 punkti muud tegematagi ja 20 punkti skaalal on see päris palju.
Elik naised saavad must vist reeglina paremini aru. "Vist" ja "reeglina".

Muidu on mul täna olnud endatuunimise päev. Mitte meelega, kohe kindlasti mitte tänaseks õhtuks (mida on plaanis veeta kodus või vbla koeraga jalutades), aga kõigepealt tuli: "Mis see kulmuvärv mul siin niisama vedeleb, proovin keemilise kulmuvärvimise KOHE järele" ja siis "Mida ma õieti ootan, et juuste blondeeritud osal väljakasvu vähemaks blondeerida, seda on seal kõva 5 cm juba!"
ja nüüd olengi blondim ja tumedamate kulmudega.
Ei midagi erilist.
Isegi mitte midagi tunnetatavat. Aga olen viimasel ajal peale pesu märjad pikemad juuksed keset pead krunnitaolisesse moodustisse pannud, päev hiljem selle lahti teinud ning avastanud enda marilynilokilise blondi peaga.
See on päris lahe.

1 kommentaar:

  1. Ohjah, kes siis veel kui mitte sina
    peaks meile jagama pööripäeva kaamost,
    kui kõik need muinastuledest ilmajäetud.

    Ahh, jätame selle Jaanipäeva, möödas,
    tulemas on Jõulud, aga need, ma kardan,
    ei tule vist seekord Valged...

    Jõulude traditsioon on ikka Kaamose käes,
    kes avaldab sel puhul temaatilise loo.

    Lits autost välja!
    Kui tumedama nahavärviga Rudolph, kes
    tegelikult istus hoopiski järelkärus
    koos kingistusega kui Jõuluvana
    oli jõudnud kuhugi lääne-viru Karuauku...

    Just nii karjus ilmajäätutud kinkidest rahvas.
    Kuusk ja tema alune ei huvitanud enam kedagi,
    kõik teadsid, et nende kingid on poodides...

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.