Neljapäev, 25. juuni 2020

Leitsakus ununeb

Krt, see oli notsul nii läbinägelik tähelepanek.
Kuidas ma ise seda ammu sõnastanud pole?!
"Kui inimene teeb, mis ta suudab, tuleb vahkviha peale, kui see kellegi meelest piisavalt pole."
Muiduggi.
Kui on rohkem kama, rohkem pohh, ei ole nii tähtis, mis teised arvavad.
Isegi kui ennast ja maailma vahel segi ajada.
Ehk oma piiri peale käia EI ole hea ei endale ega teistele.

Kui sa juba teed, mis suudad, oled kõigi oma servade peal ja IKKA tuleb: "Sa oled PAHA!" tuleb ka raev.
"Mida te tahate, et ma veel teeksin?! Ma JUBA TEEN NII HÄSTI, KUI SUUDAN! Te tahate ikka rohkem?! MINGE PERSSE! SÜGAVALE SISSE! MUL EI OLE ROHKEM ANDA!!!! See oli PAHA?! Ma veel näitan teile paha!!!"

Et pole vaja teha kõike, mida vähegi suudan, võib ka lõdvemaks lasta?
Tegelt võiks. Aga mul on --- noh, muresid, eks? Ja kuigi võiks ju kehitada õlgu ja leida, et ega ma lageda taeva alla jää, ega mu poeg elu lõpuni õnnetu pole, ega maailm lähe hukka, kui ma toda ja toda viiendat asja ei tee, ma pean seda endale mõistusega meelde tuletama (näe, tehtud).
Tunnete pealt võttes olen kogu aeg pinges ja teen, mida suudan, sest muidu on hullem.

Kauril oli ka tähelepanek, kuigi seda ma märkasin isegi: et lawful ja chaotic vastuolu ja sinna polegi midagi teha.
Lisaks kerge hämming, et nii paljud blogijad ja kommentaatorid lawful on. Mõned neutralid ka.

Olgu, jätab tolle koerakaka ja prügikonteineri teema nüüd selja taha. Ma korra juba jätsin, aga mitmelt poolt võrgust tuli samal teemal postitusi üles, siia ka uusi kommetaare leegion ja siis kuidagi ... ei jäänud selja taha. Maitea, käisin ringiratast või midagi, jälle sama asi ees!?

Muidu üritasin seletada K.le, kes pole eluski armunud olnud, mis tunne see on.
"See pole see, et "Oo, ta on maailmatore!" See on pigem: "Tema ongi maailm, muu on suht pisiasjad ja tulevad vähe arvesse!"
Ma arvan, sain üsna täpselt defineeritud, mismoodi tunne on.
Lihtsalt kui perioodiliselt armuda, vahel viite kodanikku korraga, saad ka aru, et see on lihtsalt TUNNE ja läheb mööda, ning armumine ei valluta sind.

Mul on raske ette kujutada elu, kus pole kordagi armunud oldud. Võimalik - ent nõuab pingutust.
Kuigi ma lähemad kuus aastat minevikus olen armunud olnud ainult Zorosse ja Sanjisse ...
... ja selle tunde meenutamine paneb seest õrnalt ja magusalt kihama nagu juba unustatud aroomi meenumine. Ehk armumine pole mu jooksvas elus üldse kohal.
Aga kuidas on mitte kunagi armumist tundnud olla ja mitte aru saadagi, kuidas on armuda?
Väga mõistatus.

1 kommentaar:

  1. Armumine: "Tema ongi maailm, muu on suht pisiasjad ja tulevad vähe arvesse!"
    Vohh!! Just. Täpselt nii see tundubki.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.