Teisipäev, 9. juuni 2020

Vastuvõtja

Läksin vahepeal veits katki.
Mitte endaga muul moel seotud põhjustel kui "võtan maailma omaks ja tunnetan enda osana".
Aga isegi kui mul empaatia töötab täiega ja igas suunas, aitab endale meenutamine: "See ei ole minu vastutus! '"
Sest tõesti ei ole.
Mitte et mul kolm päeva poleks konkreetselt vahepeal sellega seoses iiveldanud ja üha mudin oma käsi ja muljun kämblaliigeseid.
Iivelduse peletamiseks sõin tihedamini. Tegelt aitas, aga tunne, et ma ei võta enam tasapisi alla, vaid jälle tasapisi juurde, segab.

Ja öösiti nüüd ei ma enam maga.
Olgu, peamisel ei maga ma seepärast, et ärkasin enne kella 04, ülaseljas ja õlavartes lihased tuikasid, kuidagi ei olnud hea, ei seda- ega teistpidi, aga sirelid on sel aastal pöörased siiski samuti. Õitsevad nagu kosk, nii et et terve linn lõhnab. Astun õue ja lõhn, nii rammus nagu lehmasõnnikul, ent ometi mõnus ja magus, embab mind otsekohe.
Kuigi meil pole aias isegi sireleid!
Või ei, aianurga juures üks pisike põõsas siiski.
Ent seal, kus on PALJU sireleid, on nad kõik hunnitutest õiekobaratest rasked ja ma peatun, vaatan, nopin üsna kohe mõne viie- kuue- või seitsmeõielehelise, soovin kolmandat last või vahelduseks harva ka midagi muud, ja kõnnin edasi, lõhn igal pool mu ümber nagu kilomeeter pehmet suudlust.
Täiesti pöörased sirelid.

Mida, et ma ei tohiks öelda, siis ei lähe soov täide?
Kuulge, ma olen soovinud kõriauguni asju, mis ei ole täide läinud, kuigi tundusid mulle täiesti tõenäolised täide minema ning ma ka töötasin nende nimel hoolega. Mitteütlemine ei aita. Sireliõite söömine ka mitte. Ega ma loll ole, et mulle seda ütlema peaks =)
Aga kuna korraks on hea tunne, nagu oleksin oma tahtmise nimel midagi teinud, söön edasi. Hea tunde saamine on kõike väärt. Miski muu ei loe, miski muu ei loe, enda enesetunne on ainus mõõdupuu.
Ja pealegi on nauding sirelipõõsa juures peatuda ja lasta sel ilul ja aroomil endasse valguda.
Nii palju sirelsust! Rohkem, kui suudan vastu võtta.

Selleks (tegelt ei ole hea, aga SELLEKS on) on hea olla sisemiselt katki ja habras. Kõik tundub nii ehtne, pea füüsiliselt tajutav, õiteilu ja ahjusoojus, valgus õhtul ning rohelus kui hakkiv mõõk. Maasikamaitse ja päikesepaitus. Kogu aistinguline maailm tungib sisse, sest mul ei ole kesta peal. Lahtisest hingehaavast voolab otse hinge.

Kahjuks toimub valudega seesama. Nahka pole vahel, otse sisse.

5 kommentaari:

  1. Sireliõitest saab ka teed teha, aitäh, et meelde tuletasid.

    Tänavune haljus on vihmametsaliselt vohav ja niiske, elu nagu selvas, hakka või maagilist realismi kirjutama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sirelite õitseaeg on käes, ja-jah. Tegelikult tahtsin vaid küsida, kas Notsu kirjutab ka ilukirjandusliku kallakuga tekste?

      Kustuta
  2. ainult sahtlisse olen kirjutand. või noh, blogis kaldun fakte vahetevahel ilukirjanduslikuma kallakuga esitama, aga mitte kogu aeg.
    notsumaja.wordpress.com

    VastaKustuta
  3. Mul ka,
    unenäod on meeletud,
    lisaks uneapnoe, mis...
    kägistab ja surinat tekitab.

    Aga see ei ole probleem.
    Probleem on unikaalsuses.
    Keegi ei taha elada sinu elu.

    Kõigil on oma elu samade probleemidega.
    Kõik ei ole sinu olukorras.
    Oleme samas olukorras.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.