teisipäev, 1. august 2023

Haige?!

Depressioon on vist haigus.
Jaah, milline üllatus.
Ma VIST olen seda varemgi avastanud.
Aga mul läks ikka päris mitu kuud, võibolla ligi aasta, et taibata: kui ma olen peale rongi teinud igasuguseid asju - IGASUGUSEID - ja praegu suren seesmiselt ka kodust väljas magamise peale, ei ole see "no rongi alla jäämine paiskas mus kõik segamini" seletustega hästi seletatav.
Näide: pidin oma endist kassi, kes nüüd on ammu juba mu tütre kass, folgi ajal söötma ja nunnutama ja selleks 25 minutit rongiga sõitma.
Ja see tappis täiega.
Mul on siiamaani halb ja hirmus.
Nimetu ärevus, üüratu üksildus (kuigi koer oli kogu aeg kaasas, sõitsime rongiga ja ta pidas end taas väga hästi üleval), lihtsalt nii halb. Ja korraga tuli mõte, et asi ei ole ju selles, et olen vanaks jäänud, või selles, et olen juhmiks jäänud, või selles, et kurk hommikul valutas, vaid depressioon ongi haigus. Muide, ka migreen on haigus.
Et nendega palavikku ei tõuse, ei tähenda, et nad sitaks kurnavad pole ja kui ma ei suuda teha asju nagu vanasti, kui mul hakkab halb ja väljapääsu ei paista, nii hirmus ja halb on, siis ...

No ma olengi haige ju. 
Dohh. 
Jah, ma olen ürgkaua haige olnud. 
Jah, eriti on probleem, et millelegi loota ka pole ("SIIS hakkab parem" - kurat, mul on nüüd uued antidepressandid ja ikka on halb). 
Ja ma mõtlen erilise vihaga kõigi lihtsate lahenduste peale, mis mind aidanud ei ole. "Otsi abi vaimse tervise spetsialistidelt," "liigu palju värskes õhus", "toitu mitmekülgselt, palju puu- ja aedvilju," "hellita koduloomi," "pea alkoholiga piiri," "maga vähemalt 8 tundi ööpäevas" jne. 
Ma suitsetan, olgu. Aga muidu ma elan nii ideaalset elu, et peaksin, kurat, KUMAMA õnnest, kui need asjad aitaksid. 
Vihkan. 

See vaimse tervise spetsialistide asi on eriti marruajav. "Otsi abi" - kurat, nagu see oleks lahendus. Nagu see abi alati aitaks. 
Neli erinevat psühhiaatrit, kaks psühholoogi, üks "terapeut", kes oli mu toonase psühhiaatri õpilane, neljad erinevad antidpressandid, sitaks igasuguseid teste ja küsimustikke - ja kas mul on hea???
Fakk.

JA lisaks olen ma osade inimeste meelest selles süüdi
- "Kas sa tahaksid surnud olla?"
- "Jah, muidugi. Ma ei tee selleks ise midagi, aga loomulikult ma eelistaksin mitte kannatada, kui see võimalik on."
- "Kuidas sa niimoodi öelda võid?! Normaalsed inimesed tahavad elada, sa oled mingi viga! Miks sa arvad, et sul on ÕIGUS mitte elada???"

See on minu süü ja viga, et mul on valus, ja tahta, et kannatus lõppeks, on ebamoraalne. Aitäh!
Muide, ma ei ole hetkel nii katki, et ei arvaks, et mu kadumine teeks hulga inimesi õnnetuks. Ma ei taha neid õnnetuks teha, ma saan elamisega hakkama, ma elan.
Aga olen ikkagi vihane selle peale, et mul ei ole osade inimeste meelest õigust surra. Kurat, proovige ise elada nii, et pidevalt on väga valus, ja siis öelge, et on ebamoraalne surra tahta!

Tegelt mu pea tuikab, seepärast ma nii kuri ilmselt. Duloxetiin aitab, peavalusid on vähem ja tabletid mõjuvad ka sellega rohkem ja paremini, aga peavalust terveks see mind ei ravi(nud). 
Depressioon on haigus.
Migreen on haigus.
Mina olen haige. 

Käisin ujumas. Lootsin, et võtab haigussümptomid maha.
Oli abiks küll. Erinevalt külmetustest nende haiguste vastu tundub jahe vesi aitavat. Vähemalt ajutiselt.

"Heade ennete" uus hooaeg on tore. Eriti meeldis mulle lõpp =)

7 kommentaari:

  1. Maailm on tglt räigelt suutmissurveline. Kui sul on pealtnäha kõik terve ja komplektne, siis ei uvita kedagi, et sul on mõni räige neuroloogiline probleem, krooniline (vahet pole, kas vaimne v fyysiline) haigus vms. See haigus on nähtamatu, aga väsitab ja kurnab vägagi reaalselt. Ja kaaskodanikud ei jõua ära tänitada, et sa nii laisk, loll ja/või nõrk oled.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. nii on.
      Tähh meenutamast et see ei ole tegelt hästi ja toredasti.

      Kustuta
    2. S.t. ma muidugi sain ka enne aru, mis minule meeldib ja mis ei. Aga meenutasid, et on teisi ja terve vaatekoht, mille järgi selline suhtumine ok ei tundu.

      Kustuta
  2. jäin selle postituse peale mõtlema, kuidas "Viimase samurai" raamat sulle meeldiks (Helen de Witt), seal tegeldakse elu talumatuse teemaga palju. Tõlkes on ühes kohas üks väga suur apsakas, aga muidu on OK.

    läksin vaatasin, kus ma selle tõlkeapsaka üle olen vingunud ja märkasin, et lingin seal ka ingliskeelsele pdfile.
    https://maarjablogi.com/2022/03/14/kokkusattumused/#comment-5345

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ...aint et nüüd nägin ka, et see pdf on vahepeal ära koristatud, nii et link on muutunud kasutuks.

      Kustuta
    2. aga jah, lisaks elu talumatusele ja eluisule on seal peategelaseks ema, kes ei taha pojale tema isa isikut paljastada, sest see mees on tema arust liiga nõme, parem on siis, kui pojal on meeseeskujusid vaja, talle "Seitset samuraid" näidata.

      Kustuta
    3. Ma olen seda raamatut päris ammu lugenud ja täitsa tore oli, aga kuna mulle on elu kannatus olemine nii ilmne, polnud eriti uudset.
      Peamiselt võtsin kaasa teadmise, et ibuprofeeniga end tappa ei tasuks.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.