Selline ongi elu

Tead ...
Tead, ma olen hästi palju kurvastanud, hingamisraskusteni välja kurvastanud selle üle, kuidas noorena ma lootsin nii palju. Olin nii kindel, et see tuleb - misiganes on see. 
Õnn? Küps maailmanägemine, mille raames enam miski ei kõiguta? Loomulikult kahepoolne suur armastus mingi mehega (paljudega). Majanduslik iseseisvus - mul läheb sellega aega, aga kord see ju tuleb ikka. 
Ja nii edasi. See ehk kõik nad kokku.  

Mõtlesin, et olen mingi nõme ja rõve erand, et mul nii ei juhtunud ega juhtugi. Et kui ma ei leidnud elu armastust, kellega abielluda või peret luua, kui ma ei suuda tööd teha, väsimusest hullumata ja peavaludes tardumata, siis no - ma olen lihtsalt liiga veider. Mu ema kirjutas maru ilusas kirjas mulle, et ma olen ATH ja autist ja sellega nagu ülekahemeetrine korvpallur, kes üritab turistiklassi istmel lennukis mitte kedagi segada ja ise ka mitte kannatada ja no - see lihtsalt ei ole võimalik. Ma ei mahu sinna istmele mugavalt tundideks istuma. Rääkimata poolest päevast. 
Aga millegipärast ma ei võtnud sisse, et ega ma pole ainus imelik JA et me kõik lootsime nooruses normaalseid asju, rõõme ja kergust. 

Hästi palju on viimastel päevadel Sinead O'Connorist ehk Shuhada' Sadaqatist kirjutatud ja teda meeles peetud. Kuna minu jaoks on tegu ühe suure armastusega, palju palju enamaga kui Prince'i lauluga korraks kuulsakssaanud näoga, olen ka paljusid järelehüüdeid lugenud, ja kuigi ma viimased pool aastat ega rohkemgi pole eriti muusikat kuulanud, kuulasin teda jälle. 
Mitut ja mitut lugu.
Ja tont võtaks. 
Tema noorusea lauludes on täpselt seesama lootusrikkus. Täpselt seesama: "Nothing would please me better/Than I find that you're there when I wake/It's just like you said it would be."

Nagu täpselt. Sa arvad, et see tuleb, nii kena ja armas ja aus ja uhke, kui sa oled, ei saa ju selleta jääda - ja siis on sul neli abielu ja neli last, üks neist tapab enda ära, üks abielu kestab 7 päeva või umbes nii ja kõik on viimaks nii persses, et 56-aastasena sa sured ära ja nädal aega mäletavad sind kõik - et siis unustada. Sa arvad ja tunned, et nothing would please me better ... Aga seda ei juhtu, asjad ei tööta nii, meeleheide tapab, kägistab hingetuks ja miski ei paista päästvat. Ning sa ei ole enam 20 ega isegi 30, et loota: küll läheb paremaks. 
Ei lähe.  
Elu ongi selline. 

Päris krdi õudne. 

Kusjuures mul on äng hetkel teoreetiline. Ma ei tunne meeleheidet. Resignatsiooni, jaa. Valu - vähe. Segadust - suurt. 
Aga et KÕIK loodavad seda ja enamik meist saab petta? Et isegi need, kel on kaunis kauaaegne partner, raha  ja pealtnäha kõik hästi, vaevlevad tegelikult omade koormate all? Kõik me lootsime ja unistasime ja tegelikult täituvad need lootused vast viivuks, mõneks aastaks maksimum? 
Bah.
Vist ongi nii.

Täiesti teisel teemal, aga väärib mainimist: sain pahandada (hakkasin kirjutama "sõimata" aga "pooletoobine" pole päriselt sõim), sest mu koer kusi kellegi aia vastu, kes parajasti autoga tuli. Võpatasin signaali peale, aga ma isegi ei taibanud, et seda lasti mulle, kuni mees autost välja tuli ja minu peale karjuma asus. "Koer kuseb mu värava peale ja sina veel nii rõõmus ka! See ei ole normaalne! Mine parki oma peniga!"
Ma nimelt naeratasin talle lahkelt.
Olen siiamaani hämmeldunud inimeste üle. Mis ta tavatseb lakkuda seda aeda sealt alt või miks on jube, et koer sinna pissis? Ma naersin ja ütlesin, et pole koerpissi kunagi eriti tähtsaks asjaks pidanud.
"Jaluta edasi, pooletoobine," ütles ta mulle ja ma siis jalutasin edasi. 
Aga nagu ... aaaah, inimesed!