Eriline ja puudega

Käisin eile psühhiaatri juures. 
Ta on väga ettevaatlik ravimitega, kirjutab väikesi koguseid ja igast üleminekutega on tal ilmselt reegliks lasta patsiendil esmalt nädal aega imeväikseid annuseid võtta. 

Selgub, et mina võtsin neid eelmisi AD-sid omast arust täisannust, tegelt aga oleks annuse suurendamiseks veel ruumi. 
Kuid need on ka sitaks kallid ja lisaks hakkasin ma kabinetis nutma: "Mul on nii kopp ees sellest, et mul hea olla ei ole!" nii et ta kirjutas mulle uued. Esmalt ma pean võtma tibatillu-annust neid mis enne, siis kolm päeva vahet pidama ja uusi tibatillu annusena nädal. Ja siis tuleb see, mida mina pean täisannuseks, aga nagunii, kui ma septembris tagasi lähen, on ta: "Aa, ei aita eriti? No tõstame annust!" Ja mina olen jälle kaks kuud jeeli-jeeli vastu pidanud ja vapper olnud mitte millegi nimel.
Raisk. 
Raisk.
Nagu ... kas ta ei saa aru, et mul on HALB v?????? Miks ta mind ei aita?

Aga seal majas ühes ooteruumis on kaal. 
Omast arust olen viimasel ajal jälle natuke juurde võtnud, nii et läksin kaalu peale ootusega, et mingi 72 või nii. 
68.0. Kõigi riietega. 
Krt. 
See tähendab, et olen jaanuarist saati üle 10 kilo alla võtnud. See omakorda tähendab, et mul on isegi mingi väline tunnistus sellest, et MUL ON HALB. 
Mitte et mul sellest mingit abi oleks. Nagu ... pffffffffffffffff.

Juuli, selgub, on puudega inimeste pride-kuu. Ma saan tumblris sel puhul jagatavatest sõnumitest palju lohutust. 
Jah, ma ei peagi jaksama ja suutma ja tegema nii palju kui terved inimesed. 
Isegi kui mu mittesuutmise põhjused on natuke teised kui ametlikult kirjas. 
Veits tobe on leida, et mu ametlik puue annab mulle rohkem õiguse puudega olla, kui ma samas diagnoose päris pädevateks ei pea, aga no krt sellega. Ma TEAN, et usun väliseid hinnanguid kaugelt rohkem, kui mulle kasulik oleks. 
Aga no usun, siis usun.

Muidugi pole hea.
Aga ma ei saa sinna midagi parata. 
Ma kogu aeg loodan, et Teised mõistavad mind ja et kuskil on Mingid Targad, kes teavad. Et tegelt ei ole, inimesed on samasugused lollakad kui mina ja enamik inimesi veel hullemad, ei kõiguta mu hingepõhjas elavat usku, et objektiivsus on võimalik ja mingid imelised Teised näevad mind objektiivselt. 
Mitte sellest lähtuvalt, millised on nemad, vaid lähtuvalt minu olemusest. 

Njah. 
Mul on nii kopp ees.
Aga ehk elan selle suve üle. Lõpuks, kass paistab terve, koer paistab ok, poeg ei pea koolis käima ja rohkem halbu asju ei paista - enne esimest septembrit, kui jälle kool algab, brrrr.
Izver, ja nii palju on inimesi, kes ei vihka kooli! Miks nemad saavad esimese septembri üle rõõmustada ja mina jälestasin koolist iga minutit?!
Aa. Sest ma olengi puudega. Õige jah.