pühapäev, 9. juuli 2023

Loeb ja ei loe

Te kindlasti värisete uudishimust, mis minuga toimub, antidepressantide annust kolmandikule vähendanud. 
Höhöhöö.
Hämmastav, aga eriti mitte midagi. Ma olen jälle väsinum, aga väsimusega nii harjunud, et ma isegi ei märganud, et vahepeal vähem väsinud olin. Põhiline, miks asju on raske teha, ei ole ju väsimus. Põhiline on ahistus ja kurbus, teen ja teen, aga miski paremaks ei lähe. Ja noh - ma tegin ikka. Teen edasi. Asjade ärategemine ei anna mulle midagi juurde, sest aeg, kui ma EI teinud, on nii kaugel minevikus, et meeles ainult teoreetilisena. 
Aga ma ei ole kurvem, ärevam, hädisem selle pisikese annusega.
Oletus: need antidepressandid ei mõjunud mulle suuremat. Nii et nad maha võtta ei mõju ka. 
Vortioksetiin, kui kedagi toimeaine huvitab. Ma jätsin meelde kui "vorstiokse". 
Jäi meelde küll.

Mõtlesin sügavalt järele selle üle, mida notsu üle-eelmise postituse all ütles. 
Olen üsna rabatud. 
Oot, kas inimesed elavad teistmoodi või??? Ehk minu jaoks on loomulik ja elementaarne mitte eriti arvestada tegevusi, mis ei nõua eriti pingutust. Jaah, ma käin iga päev jooksmas, enamasti kaks korda, aga kuna mu distants on umbes kilomeeter või nii, ma ei võta seda kui mainimist väärt asja. Ma pesen nõud, toidan loomad, pesen pesud, teen süüa, võtan tolmu, jne, aga mis sellest rääkida, kui see eriti raske pole? Miks ma oma poega ei utsita neid asju tegema? Vat SEE oleks raske, ma ei taha, ma ei jaksa jne. Ja kui ma vahel harva talt küsin, ta enamasti teeb ka. Lihtsalt ... teise inimese sundimine millekski, mida ta ise loomulikult teha ei taha, on koormus. Ma ei võta seda vabatahtlikult enda peale, kui ta on asju nii palju teinud, et tean: ta saab pesu- ja nõudepesu, toidutegemise ja loomade eest hoolitsemisega vajadusel hakkama. 
Ja poeskäimisega.
Pesemas käib ta ise, asjad pesumasinasse paneb ise, sõpradega suhtleb ise - nende asjadega ma ka ei tegele.  
Vahel ma ei jaksa süüa teha. Olen selline jõuetu. Puudega jne.
Siis teeb ta endale ise makarone või popkorni. Või sööb neid asju, mida saab valmistamata süüa. Pikniku juustupulki, arbuusi, jäätist. 
Jah, ta on toidu suhtes VÄGA valiv ja asi, mis mitu aastat meeldis (müsli ja hommikusöögikrõbinad piimaga), võib edasi aastaid mittemeeldida. Võilebu ta tegi ja sõi paar kuud, siis jälle mitte. Pelmeene ta enam ei söö - muidu oli nende praadimine ka üks asi, mida ta tegi. 
Kurat, ta ei söö isegi mu imelist shokolaadikooki, kuigi SEE on üks asi, mida ta ise tegema õppis ja oskab. 
Ja väidab, kusjuures, et ta ei ole toiduga eriti pirtsakas. Lihtsalt mina ja Tütarlaps oleme eriti mittepirtsakad. Tema on lihtsalt normaalne.

Kaldusin kõrvale. 
Tahtsin rääkida sellest, et märkan neid asju, mis on koormavad. Aga ei, see on ju kõigiga nii? Suhetest ja meheotsimisest kirjutavad need, kel see teema kraabib, mitte õnnelikus suhtes olijad. Üksiolemise ja -elamise omadusi lahkavad need, kellele see keeruline on, mitte õnnelikult ja rahulikult üksi olijad. Suhtest oma kehaga räägivad need, kellele see häiriv teema on, mitte need, kellele see üldse mingi teema pole. Inimene märkabki seda, mis häirib. Kasvõi kivikest kingas. Võimalik, et peale kivikese eemaldamist ta rõõmustab, et nüüd on nii hea käia. Aga kui ta seda kivi veel aastate järel meenutab, oh, kui tore on ikka ilma kivikeseta, on selge, et see häiris teda omal ajal ikka kõvasti. 
Märgataksegi seda, mis häirib. 
Seda ma nutan siin oma depressiooni üle, post posti järel ja inimesed, kes tahavad lugeda millestki muust, on ammu mujale läinud. Oluline on see, mis koormab, mis häirib, millega on probleem. Mis hästi on, on pisiasjad-pisiasjad. Kord-paar tõuseb teadvusse, aga mitte alailma.
Kui notsuga nii ei ole, on kummaline tema (oled kummaline sina, armas!), mitte mina =P

9 kommentaari:

  1. Ei, jah. Nii on. Asjad, mis tulevad loomulikult, lihtsalt ja pingutuseta (kama, mis asjad!) ei lähe arvesse.
    (See muidugi varieerub - vahel kiidad ennast selle eest, et jaksasid põrandat pesta, vahel laidad, et ülikiires töövahetuses mingi ühe asja ära unustasid.)

    VastaKustuta
  2. tõsi, märgata on lihtsam seda, mis häirib.

    Aga ma olen vahel naeruväärselt rahul millegagi, mis tuli ilma pingutuseta, puhtast rõõmust selle üle, et õnnestus selline universumi surfilaine leida, mis mind õigesse kohta viis, ja mingil määral ma isegi üritan asju niiviisi sättida, kuigi see loomulikult reeglina eesmärgile ei vii.

    nt ma olen väga rahul, kui õnnestub sundimatult ja pingutuseta jalutada bussipeatusse täpselt selleks hetkeks, kui buss tuleb. Ma tajun seda nii suure õnnestumisena, et tundub lausa, et see on mul risti tee peal ees selliseks korralikuks inimeseks saamisel, kes läheks viis minutit enne ettenähtud bussiaega peatusse ootele. Sest selliseks hakkamine jätakse selle rõõmu mu elust lootusetult välja.

    ja mulle tundub, et päris levinud on olla rahul ja isegi hoobelda asjadega, mis tulevad pingutuseta välja. Mul on ebamäärane mälestus, et Marca on sellest kirjutanud.

    Samamoodi paistab olevat levinud, et inimene rõõmustab, kui keegi teeb komplimendi tema välimuse või andekuse kohta, isegi kui need on täitsa niisama sülle kukkunud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Njaa.
      Komplimentide osas: minu välimus pole mullle niisama sülle kukkunud, ma olen kogu aeg sellega kas vaeva näinud või vähemalt on juhtunud mingeid erilisi asju (nt rongi alla jäämine ja selllest tulenevalt räme allavõtt) ja ma väga rõõmustasin välimust puudutavate komplimentide peale alati. Enam mitte eriti - nüüd tõesti ei pinguta, mul on üsna kama kaks - aga no ega neid enam eriti pole tehtud ka =P
      Aga andekust puudutavate peale ma siiamaani peaaegu solvun.
      Mis krdi andekus! Ma teen tööd ja näen vaeva! Kui ma oskaks ilma, ma teeks ilma ja kõik armastaksid, aga isegi töö ja vaevaga ei taha eriti keegi mind avaldada! Oli paar raamatut, mida taheti, ja nüüd saan avaldamiseks saadetud töödele jälle 0-tagasisidet. Ei öelda isegi ära, ei öelda üldse midagi. Mis krdi andekus???

      Kustuta
    2. Aga kui ma OLEN nägu värvinud ja kleidi selga pannud ja nt tütar kiidab, ikka rõõmustan, jah =) Või kui poeg ütleb: "SINA ei ole paks! Mitte keegi ei ütleks, et sa paks oled!"

      Kustuta
  3. käin muudkui ümber selle, mida ma öelda üritan, ja öeldud ei saa. Igatahes midagi sellist, et ma panem muidugi ärritavat tähele, aga unistan sellest, et libiseks niisama sundimatult läbi elu, ja üritan selle poole pürgida, kuigi pürgimine kui niisugune käib sellele muidugi risti vastu.

    Kindlasti seletab see, miks sul õnnestub raamatuid kirjutada ja mul mitte, kuigi mulgi on kirjutamisambitsioone olnud. Mul on lihtsalt kole raske peast saada ettekujutust, et kirjutamine peab iseenesest juhtuma. Mitte päris iseenesest, aga pmst nagu torust tuleb, mitte nii, et teeks süsteemselt tööd ja kirjutaks muudkui päevast päeva millegi kallal. Ja erinevalt minu peas toimuvast on päris elus seda püsivust muidugi vaja, et raamat valmis saaks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ausalt öelda ei ole mu "200 sõna päevas" eriti kuhugi viinud. Ehk need raamatud, mis on ilmunud ja millega ma ka rahul olen (krt, see "kuningate" viimase osa viimistlemata jätmine!!!!) on teistmoodi sündinud ja praegustega ... "Devolutsioon" peaks ilmuma, aga romaanivõistlusel teda ei armastatud ja kui inimesed ei anna mulle tagasisidet, et neile meeldis, ega ma ei usu, et tegelt hea on. Üks valmis romaan on mul veel, selle esimesed testlugemised tõid peamiselt halba tunnet ja pole-hea-tagasisidet või tagasisidet, mida ma ei uskunud, sest teised ütlesid nii halvasti (kuigi ma olen teda sestsaati kõvasti parandanud). Eks ma varsti tegelen temaga edasi, aga vaimselt on raske.
      Mõned lood on ilmunud, aga midagi pole väga kiidetud ja no - kui ei kiideta, mis seal ikka. Pole ilmselt kuigi hea.

      Mul just täna hommikul juhtus nii, et kuller isegi nägi mind koridoris, aga ei suutnud ikkagi mulle pakki ära tuua. "Mul on teie pakk autos", ütles ta, naabri pakk käes, aga siis ta helistas vist valet kella, keegi välisust lahti ei teinud, ja sõitis minema. Kusjuuures ma KUULSIN seda kella läbi uste, aga minu oma see ei olnud. Ilmselt ta paneb selle paki kuskile pakiautomaati ja ma pean õlal koju vedima 15 kilo koeratoitu. Ja olema õnnelik, et vähemalt on koeral toit. SEE on see, kuidas elu enamasti lähebki. Nagu ... kogu aeg on jama. Inimesed on lollakad, minu vaevanägemisest pole ka tolku ja phmt on mul valida, kas välja kannatada või ära surra.
      Ja see ongi elu.

      Kustuta
    2. Aga kui päris teemast rääkida, siis lühidalt: ma väga tahaksin, et asjad ise kuidagi nii libiseks, et hea on. Aga mul kaldub pigem olema nii, et teen tööd ja näen vaeva ja siis mingil kolmandikul kordadel neist läheb ka hästi, aga ülejäänud kordadel ikka nagu tavaliselt. Ja ei iseenesest juhtuks midagi head?
      On ette tulnud (nt see Poeglapsele ostetud riiete teema). Aga harva. Ja ma enamasti olen nii rabatud, et ei suuda seda kuidagi elumustrisse panna. Mu mõtetes on ikka nii, et teen tööd ja näen vaeva ja vähemalt vihjan blogis, et olen vaene, siis vbla kuidagi midagi head juhtub. Inimesed on lahked, aga ma pean neid teavitama, et oleks vaja lahke olla enamasti. Ja no kui ma ei kirjutaks blogigi, ega keegi mulle annetaks nt. Ma töötan ja siis sel on mingi mõju. Vbla. Vahel.
      Jaa, mulle meeldib siia kirjutada. Aga samas see on üleni järjekindluse näide: aastast 2008 vähemalt 5 postitust kuus, erandiks ainult rongi all käimise järel poolteist kuud hädist vaikust.
      Ma olen visa, jaa. Ei eita. Aga ma ei näe, et mul sellest eriti kasu oleks.

      Kustuta
    3. Phmt on see ilmselt depressiivse maailmanägemise ja selle teise vahe. Mul on: "Kogu aeg läheb halvasti," ja kui vahel läheb täkkesse, buss tuleb täpselt ka minu peatusse saabumisel, ma mõtlen: "Krt, vedas. Peaaegu oleksin maha jäänud," ega tunne üldse, et HÄSTI läks.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.