teisipäev, 15. august 2023

Rahast vist peamiselt

Mõnikord ma ikka hämmastan ennast. 
Näiteks tabas mind korraga meeleheide, kuidas mul enam kunagi rahulikult raha ei ole, ja kandideerisin Selverisse tööle. 
Ilmselt nad ei võta mind, aga kui võtavad, ma lähen ka. Kui raske see infoleti töötaja olemine ikka saab olla, eriti kui rõhutasin kaaskirjas, et ma mitte mingil juhul ei saa võtta täiskohta?
Mõtle, kui sul hakkab iga päev pea valutama, väga väga naine, kas sa sedasi suudaksid toime tulla? Või isegi üle päeva? Ja pearinglus ning kohmakus ülejäänud ajal?
Olgu, saab raske olla. Aga ma vähemalt prooviksin. 

Vahepeal sain kerge külmetuse. Ehk tõesti pisikese haiguse: natuke nohu, natuke kurguvalu. Paraku minu depressiooni ja migreeni otsa oli see päris ebameeldiv. 
Mitte hirmus halb, aga halb. Ja pea kogu aeg valutas ja sumatriptaani läks jälle nagu leiba. Huvitav, kas nad saavad perearstikeskuses mu retsepti ära uuendatud, enne kui mul sumatriptaan otsa saab ja ma tasulise retsepti tellin? (Sest seda kogemust korrata küll ei taha, mis mul viimati oli: kui ei teadnud, et tasulise retsepti saab tellida ja sumatriptaan otsa sai. Sa jutas, millised kaks päeva! Oleks naljakas, kui poleks nii kurb.)
Selgelt puudega inimese hädad - kerge haigus võib põhjani kahjustada, sest eelnev seisund on juba kehv. Võibolla on jabur sellisel inimesel Selverisse tööle tahta minna? Isegi proovida?
Muidugi riik soosib seda täiega - tee ikka tööd, isegi kui see su tapab. Aga mulle on ka lapsest saati sisse taotud, et kui inimene ise end ülal ei pea, on ta halb ja väärtusetu, mõttetu kulu. Ma olen sellest ennast läbi võidelnud ja usun, et mul on väärtus ka siis, kui ma raha ei teeni - aga ma tahaks anda
Nt oma lastele. 
Ja ühele neist mul ei ole juba ammu enam anda emmet, kes talle hommikul kell pool kaheksa leiba ja sinki praeb, ja varsti on ka teine veidi liiga suur, et see minu meelest adekvaatne andmine oleks.
Veel on. 
Või noh, ütleme et oleks täiskasvanud mees, kes läheb uuele töökohale, ma ka tunneks soovi nunnutada ja talle hommikusööki teha. 
Erandkorras on see teema igavesti (ja tavakorras ma seda ei teinud ka nelja aasta eest).

Aga ma tahaks anda neile raha, ma tahaks maksta nende trenne, sporditarvikuid, saapaid ja pükse, lõunaid ja sõpradega väljaskondamisi, nii et see kõrist kinni ei tõmbaks. 
Aga ma elan praegu rahulikult ainult annetuste toel. 

***

Rahulikult? Ma ei ela rahulikult. Kassi põieprobleemid olid ära, käisin täna temaga vaktsineerimas ja ostsin põietoitu, kõik lill. Sain seda endale finantsiliselt lubada. 
See-eest ajas koer hommikul mu vaikse niitsumisega üles mingi 4-5 tundi enne tavalist aega. Mõtsin, et tal on kõht lahti - aga ei olnud. Selle asemel ta pissis mingi 8 korda või umbes nii. Guugeldasin kodus. Esitasin arstile küsimuse, et kas ja mis ja vaatab, ehk ta teeb seda jälle ja siis pöördume? Aga arst ütles, et homseks pissiproov.
Nüüd ma vaatasin ka, mida ta pissib ja konkreetselt verine oli see kusi.
Nii et nüüd on põiepõletik koeral. Viisin analüüsi - koera pissi püüdmine oli lihtne, hoidsin purki all ja pärast tõmbasin süstlasse - saan antibiootikumid ja maksan end vigaseks. 
Vahel on loomaomanik olemine ikka raske. 

Rahaliselt.
Ja et vahel on mure, et neil on halb ja valus.
Muidu on loomad nunnukad ja toovad mu päevadesse rõõmu ja paisid. Totorole on põiepõletik ses osas veidralt mõjunud, et ta tahab palju rohkem mängida kui vahepeal. Ja nunnutada, sügamist-kratsimist-kallistamist. Kuidagi kutsikalik käitumine on tekkinud. Ja ta on alla võtnud. Silmaga nähtavalt kõhnem. Küllap on ta juba mitu nädalat haige olnud, lihtsalt seni pole ma seda märganud, sest õueminekute tavalise arvuga sai toime. 

Tegelt on mul hea meel, kui saab antibiootikumidega probleemi lahendatud - ja tundub, et saab, sest ta on muidu ikka rõõmus ja külma ninaga, lihtsalt kuseb verd. 
"Muud pole midagi, lihtsalt kuseb verd."
Idiootlike lausete hulgas päris kõva. "Muud pole midagi, lihtsalt ajutükid tulevad ninast välja," oleks mõnevõrra hulllem, kahtlemata. Aga sama vaib.

Tegelt koer magab vist veidi rohkem ja sügavamalt samuti. Ja on nii armas. NII ARMAS. 

See kott-tool, mida ta armastab, on väga nagu Ritsiku koera lemmikki, eks?

Tudub

Need heledad kriipsud voodile
näris ta kutsikapõlves =)

Et natuke ka päevakajalistel teemadel kaasa rääkida, siis see Vikerkaare artikkel pani mu mõtlema, et krt - äkki polegi normaalne, et nii raske peab olema? Sest ma arvasin siiralt, et mees on siuke lisalaps, kellega jamamiseks peaks olema lisajõudu ja üksikvanemana ONGI kergem. Aga et on ka teistsuguseid mehi ja keegi lausa ootab, et mehed võiksid olla võrdsed partnerid, tuli täitsa üllatusena. Neil üürikestel aegadel, kui ma proovisin meestega kodu mängida, olin alati mina see suurem, tugevam, vastupidavam ja et ma ühtlasi raha ei teeninud, tekitas lisaks veel süümekad ka - kergem oli üksi. 
Vähemalt polnud iga kord "ma tean, et ma pole seda väärt", kui mees poest asju tõi. 

Natuke oli avastades tunne, nagu selle lapse kogemuslugu lugedes. 
Mis siis, et selgesti välja mõeldud, ikkagi lõikas hinge - kas selliseid peresid ka olemas on ... ja mehed minu elus (jah, ka isa ja ema mees) on alati olnud siuksed ... luksuseseme laadi. Need, kes ei tohi haiget saada, kelle eest tuleb hoolitseda, kes võivad katki minna, kui nendega ettevaatlik pole jne. Ma siiralt arvasin enamiku oma elust, et sedasi mehed käivadki.
Oot, MINA olen see, kes tegelt katki läks?!
Pole midagi, ma olen erinevatelt meestelt küllaga saanud rohkem või vähem looritatult tagasisidet: "Kuidas sa võisid (mulle, oma emale, oma lastele, Rongimehele) niimoodi teha?!" 
Tütarlapsel on üks onu, kes ütles: "Arusaadav: sa läksid katki. Piir käes." 
Ma olin nii liigutatud, et siiamaani mäletan.
Üldiselt tuli ikka süüdistusi. Nii meestelt kui naistelt. Mitte mõistmist, vaid süüdistusi. 
Kunagi ei ole naine piisavalt hea, ükskõik kui palju ta endast ka annnab =P Mina kui väga väga naine, eks ole. 

7 kommentaari:

  1. nii raske ei pea vist olema isegi siis, kui lapse isa ei ole kuigi oluline pereliige. Mõtlen neile ühiskondadele, kus isadus ei ole mingi institutsioon. Aga seal toetab jälle emapoolne suguvõsa, st ema ja kõik tema õed-vennad ja naise enda õed-vennad.

    Sellist traditsioonilist ühiskonda naljalt ei ole, kus oleks üksikud emad, kes peaks täitsa ise hakkama saama. Kui Eestis on seda mudelit tajutavas koguses, on see kardetavasti meie ajalooliste tragöödiate tagajärg - oli pikk periood, kus mehed olid suurelt jaolt lihtsalt maha tapetud, ja paraku järgnes see ajale, kus oli juba leiutatud tuumperekond. Talupere tüüpi majapidamises oleks see vast vähem tunda andnud, seal tegeles lastekantseldamisega nagunii põhiliselt vanem põlvkond (no ja raha ei teeninud suurel määral eriti keegi).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina olen väga-väga ajanud seda joont, et keegi ei saaks mulle öelda: "Miks sa need lapsed siis said?!" ja tegelenud ise niipalju, kui vähegi jaksasin. Ja vahel jäigi laps üksi koju, kuni ma poes käisin, sest ma lihtsalt ei suutnud.
      Aga mu ajutöö käib rohkem ikkagi meeste küsimuses. Sest jaa, jaa, ma olen ju nii palju kogenud ja näinud ja kuulnud ... aga minu hinnangul "võrdsed" peresuhted on seal, kus ma tegelt ei tea, olen aint ühe poolega kursis (nt sina), ei näe või ei tunne väga, ei oska ka uurida.
      Need, mida ma näen ja tajun, on need, kus naine on see tugev, praktiline, loov ja tegev jõud ja mees siuke ... ideedega, linnuke oksa peal, vähe loll - ja talle lubatakse igast jaburusi, sest ta on lihtsalt nii tore ja armas. "Las ta teeb, siis on ta rahul." Ja naine paneb käe ette ainult siis, kui asi läheb nii hulluks, et ta ei jaksa hallata.
      Ja nii ONGI. Nagu ... tahaksin öelda, et ma kujutan seda ette või confirmation bias vms. Kuid alati, kui mõtlen: "Aga neil ju ei ole nii", tuleb: "A kust ma tean? Ma ei tea nende igapäevaelust midagi ju!"

      Kustuta
    2. Kui mees ainult räägib sellest, et tahaks astelpajuistandust rajada või ehitab mingeid oma sissetulekuga võrreldes üsna odavaid hobiasju või teeb mingeid nö idamaiseid roogi, mis tulevad suht söödamatud välja, las ta olla rahul, las ta teeb. Aga kui ta hakkab mingeid päriselt hulle asju tegema, paneb naine veto peale.

      Kustuta
    3. Krt, ei, valetasin - mul oli üks vanaisa, kes oli väga tõsine-nagu-peab-kõik-õigesti-mees. (Teist ma kunagi ei näinud, suri enne mu sündi.) Ja no niisugust elu ma mingil juhul ei tahaks, nagu tema ja mu vanaema elasid. BRRRRRR, Negatiivne näide, nii halb, brrrrrrrrrrrrrr!
      (Selline elu, kus pole rõõmu, ainult kohustused.)

      Kustuta
  2. me A.ga oleme ilmselt mõlemad sellised ideedega linnukesed oksa peal. Õnneks on mõlemal mingeid oskusi, mis aitavad, ja õnneks eri koha peal.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina olin tegelt võimaldaja. Ehk ma ei pannud kunagi kätt ette ja vetot peale, ma tegin kõik kaasa ega isegi vihastanud, kui auto purjuspäi puruks sõideti. (Tema auto, mida ma vihastan? Tema raha, millele mul mitte mingit õigust pole! Ja ei, ma ei mõelnud "aga keegi oleks võinud ju ette ja alla jääda!" Ma olin omadega ainult seal, et tal on auto katki ja tuju paha ja kindlustus arvab, et purjuspäi sõidetud ega kompenseeri ja vaene kullake.) Ehk ma selgelt olin liiga hea-lahke-leebe. Ja ilmselt olen mina ka linnuke oksal tegelt, aga lihtsalt - kui mees on täiesti ullike või keeldub kategooriliselt igasugust suhet pidamast või raha andmast, keegi peab lapse eest ju ka vastutama ja hoolitsema. Ja mina seda/neid lapsi ju tahtsin =P Väga tahtsin!

      Kustuta
  3. Mul on tõesti selline mees, et ma olen pool ajast tubli selle pärast, et tema on tubli. Kui ikka mees paneb endale kalendrisse meeldetuletuse, et kord nädalas vetsu koristada, siis ma pean ju omalt poolt ka midagi samaväärset tegema, et mitte end halvasti tunda. :D

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.