Kolmapäev, 10. veebruar 2021

Vaat, mis juhtus

 Ah.
Sõnastus tekkis!
Ma ei saa haiget, sest inimene ütleb mulle halvasti.
Ma saan haiget, sest inimesed on nii lollid ja kurjad, et tahavad, et end halvasti tunneksin, või isegi ei taipa, et nende öeldu põhjustab valu.
SEEPÄRAST ei suuda ma end takistada erinevaid sitatormi kaasa toovaid asju sõnades väljendamast. Sest mulle ei tee haiget mitte see, et öeldakse seda või toda, vaid et seal taga on mootor, mis paneb seda või toda ütlema ja noh - see mootor ei kao ju ära, kui ma vait olen. 
Läheb tööle teiste ärritajate peale, aga phmt on sama. 
Ta on ikkagi olemas ja ma ei võida midagi, kui inimene ründab kedagi minusarnast, lihtsalt mitte mind ennast. Kvalitatiivset vahet pole.

Samas - ega ma ise ka just liiliapuhas pole. 
Veronika Kivisilla raamat käis mulle pinda, aga palju rohkem käis pinda kiidukoor, mille seda netis arvustusi lugedes saatmas avastasin. Nii et kirjutasin Loteriisse oma muljed just seepärast, et mis mõttes kõigile meeldib?! Mulle ei meeldi ÜLDSE. Phmt "ütlesin halvasti", kuigi eesmärk polnud Kivisillale valu teha, vaid legitimeerida seisukohta, et "Kuni armastus peale tuleb" ei ole hea kirjandus.

Sain tagasisideme. 

Ja just, mul ei ole halb, et rumal inimene mind rumalaks ja kurjaks peab - aga mul on halb, et nii rumalad inimesed oskavad lugeda ja loevad raamatublogi ja oeh ja aeh!
Ei, ma saan aru, aga ...
mul on ikka raske sellega leppida, et inimesed on inimesed. 

Kusjuures Kitty kirjutas ka sellest raamatus Goodreadsi innukalt, aga tema peale ei ole ma raasugi nördinud. Et kellelegi meeldib miski, mis mulle mitte, on täiesti ok.
Kivisilla raamat pole isegi Stalin, eks ole, see on süütu ja roosa.
Minu jaoks lihtsalt liiga süütu ja roosa.  
Ent kui ma otsustan omaenda arvamust avaldada ja siis tullakse seepeale mind halvustama ... õnneks olen Loteriisse kirjutanud umbes aastast 2012 või sedasi, nii et" kisub väga väga delfilikuks" on küll vbla mõeldud minu pihta, aga näitab tegelt ainult ütleja kohta seda ja teist. 

Nii, nüüd ma olen jälle demonstreerinud, KUI hinge ma võtan "asju internetis" ja kuidas mul on otseselt raske sellega, kuidas "inimesed internetis eksivad!" 
Plusspool: ega mul parem oleks, kui inimesed oleks lollid ainult väljaspool internetti. Kui võrk ei olnud veel osa mu igapäevaelust ja vaatasin sealt ainult paar korda nädalas ut-mailile saabunud kirju, sai inimeste lollus ja kurjus mind üllatada ja mind jalult võtta. Sain ka igasuguste jõleduste kõrval aastaid elada ja kannatada, mitte teades, et jõledus on jõledus ja tegelikult nii ei tohiks teha, nagu minuga tehti.
Enam ma ei üllatu. Ja olen omaks võtnud, et pedofiil ongi süüdimõistetud pedofiil (ei, ma ei räägi Peeter Helmest, vaid palju valusamast keissist) ja minuga ongi halvasti ümber käidud, mis siis, et ei löödud (eriti sageli ega eriti kõvasti). (Ei, nüüd ma ei räägi sellest pedofiilist.)
Et ... tegelikult on üldine avalikustumine ja avalikustamine mind palju aidanud. Internet tore asi. Mulle väga meeldib. 
Aga noh, masendav ka. 
Ja ma ei õpi - ikka panen enda vabalt välja, alasti ja pea püsti, visake tomatitega, kui tahate! (Vahel mõni viskabki ja ma ei ole nutu äärel mitte valust, mida põhjustab lendav tomat, vaid et leidus keegi, kes tahab haiget teha. Kusjuures selgelt ei ole nendes diagnoositav nähtus "tahan väga väga naist [mõnikord ka mäda] tomatiga visata", vaid "tahan inimesi tomatitega pilduda, mul on see tomativiskamine nii käe sees ja mulle meeldib!" Ja see on nii kuradi kurb!)

***

Seoses sellega, et meil on nüüd telekas ja peaks sealt ju siis midagi vaatama ka, olen tõmmanud "Ameerika jumalate" uuest hooajast seni välja tulnud neli episoodi.
The Last Airbender sai läbi, noh =) 
Ei ole imeline, ent pole ka sugugi paha. 
Mulle meeldib.

Olen teinud mõned tähelepanekud: 
* ilmselt tundus raamatu peategelane sarjakirjutajatele liiga passiivne (mina ütleksin: liiga Gaimani enda moodi vbla?) ja nad tegid ta aktiivsemaks, andsid talle rohkem ... välja näidatavaid tundeid. Just selle kontrasti tõttu ma näen, KUI palju raamatu-Shadow lihtsalt jälgis ja ei reageerinud. 
Sarja oma on intensiivsem. 
Vähemalt kolmandaks hooajaks küll.
* kõik mustanahalised naisjumalused on head-head-head v.a. see üks, kes TEGELIKULT ei ole mustanahaline naisjumal, vaid valge meesjumal.
Mis tegelt on arusaadav. Ma ise olen ka kirjutanud raamatusse, kuidas lesbi surma saab (no vbla sai, see on küsimärgiga) ja alles hiljem taibanud, et aa - ta oli selle filmi neeger, muidugi ta pidi surema. Kurat, AITAB NEIST KLIŠEEDEST ÄKKI V?! Väga väga naine, mis sa tegid?!
Ma kirjutasin nii, sest mul on lastekiiks. Keegi pidi surema ja siis oli kuidagi okeim võtta keegi lasteta ja seksuaalsusega, mis antud ühiskonnas üldse lapsed välistab. 
Aga samas: kui torkab silma vastupidine; kui "teda me ei tapa ega näita halvas valguses, sest ta on mustanahaline naine" (ja/või lesbi), on ikkagi samuti natuke nõme.
* ma ei kiida väga heaks, et nad on sisse toonud "kuhu lähevad surnud inimesed"-hingeteema, aga kui see juba teemaks tuli, siis tegelikult tehti seda üsna hästi. Ei antud mingeid selgeid vastuseid, ooteruum enne Päris Asja on suht hea mõte. 
* süžees on muutusi - just parasjagu, et hoida huvi üleval ka vaataja jaoks, kes raamatuga hästi tuttav

***

K tõi meile nüüd ukse taha ka Poeglapse põrandale mõeldud vaiba ja see on hea.
Ilus vaip. 
Elu on ... suht talutav hetkel ikkagi =) 

13 kommentaari:

  1. Mind valdab mõnikord pahameel endaga sarnaste inimeste teemal kui nad muudavad ilmseks mingid minu stampkäitumised mille osas ma enda peale salaja pahane olen.

    Või kui minu jaoks on ilmne, et nad kasutavad mingeid otseteid, mida minu väärikus ei lubaks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on lihtlabane "nagu mina, aga palju lollim. Samas palju õnnelikum. Inimesed ka armastav teda sellisena - kus on õigus? kus on seadus? Miks nii on parem elada kui minu viisil, kui nii on ometi hästi LOLL??? Õnnelik ja tobe ei ole ju sünonüümid??? Ah? Miks?! Mis toimub?!"

      Kustuta
  2. "kasutavad mingeid otseteid, mida minu väärikus ei lubaks" - mul oli niimoodi siis, kui sirvisin kunagi mingit kirjandusajakirja staatusele pretendeerivat kobrulehte - et mismõttes nad avaldavad kirjandusena kraami, mida mina isegi mitte blogisse ei paneks:

    https://notsumaja.wordpress.com/2013/03/22/ancien-regime/

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, tundub küll natuke sama asi, ainult ma ei pea tegelt neid tekste isegi küündimatuteks. Olen täitsa "ok, kirjutas, ok, avaldati, ka sellist on vaja inimestel, las olla".
      Mu äratab aga õudu see, et neid armastatakse. Paljude poolt. Et päriselt ongi kuskil olemas see "kõik", kes mõtlevad "nagu kõik" ja neile tundub selline "korrutan asju, mida kõik teavad"-raamat jube läbinägelik ja terane ja oivaline.

      Ja nutt ja hala.

      Kustuta
    2. Aga siin ei ole ju asi mitte teadmises, vaid tundes. St kirjandus on sageli mitte infoallikas vaid emotsioonide mäletamine/esilekutsumine. Ja selle nurga alt vaadates on ju igati loogiline, et sellised tekstid on populaarsed, sest nad pakuvad inimestele emotsiooni, millele võiks panna "parem argipäev". St midagi sellist, mida paljud on kogenud ja armastavad, mis on turvaline. Ja tegelikult pole tähtis, kas luuletaja ka päriselt ja üleni sellist elu elab või on lihtsalt kokku kogunud teatud värvinguga hetked.

      Mulle tundub, et see võib taanduda kirjanduse ja elu suhtele, et kuidas inimesed seda tajuvad. Mingis blogis (notsu juures?) oli hiljuti ka selleteemaline arutelu. Sest suur osa kirjandusest kordab ju peamiselt mingit kirjanduse (mitte päriselu) mudelit, mis võib olla suht lõdvalt päriseluga seotud. Klassikaline näide sellest on krimikirjandus - tavaelus toimuvad kuriteod palju juhuslikumalt ja kaootilisemalt, aga inimesed armastavad seda žanri just selgete lahenduste pärast. No ja kuri saab katistuse ja õiglus jalule seatud.

      Kustuta
    3. No ma olengi õuduses tunde ees, noh.
      Et sedasi tuntakse! =)
      Sest mina lugesin ja kolmandiku teose peal oli juba väga üingealune tunne. "Iiissand, kui kitsarinnalised põhjused rõõmustamiseks! kui pime peab inimene olema, et ainult säärastest asjadest rõõmu leida, kui kerge elu peab tal olema, et ta neid PÄRISELT argiseid rõõmuhetki ei märka ja arvab, et inimesed pole mitte ilusad sellistena, nagu on, vaid ta seob neile ikka lehvi juustesse või kikilipsu ette, siis on hea!"
      Kus on postitus selle kohta, kui tore on masinast puhast pesu välja võtta ja kuivama panna vms?

      Ok, jutt läks hämaraks. Mu point on, et mul on otseselt VALUS näha, kuidas inimesed on lugenud ja mitte näinud nagu mina, et nojah, natu edev, pime ja ilukõneline, aga no las ta olla, vaid otseselt VAIMUSTUVAD.
      Nad mõtlevadki .... eee.... TUNNEVADKI, et too Kivisilla maailmavaade sobib neile, näib nii ehe ja oo, sellega saab head ühtust tajuda. Neil ei ole tunnet, et krdi privilegeeritud peenutsev pahn, lillenuusutaja elu, vaid nad elavad tões ja vaimus kaasa ja inimesed ongi sellised, ONGI SELLISED?!?!
      Oh emake maa küll ...

      Kustuta
    4. Aga jah, vbla on see klassikaline
      "kirjandus olgu nagu elu, et sealt oleks midagi õppida, ma õpin raamatutest elamist" (minu vaatekoht) versus "kle, ma selleks loengi, et saaks korraks elust välja ja kõik oleks teistmoodi!" (ühe mu hea sõbra vaatekoht).
      Lihtsalt see Kivisilla raamat ja tagasiside sellele nagu viitavad, et tegu on eluga, elutunnetusega, mitte minekuga elust välja nägema midagi ilusat hoopis.

      Kusjuures mingil määral ma tegelt tunnistan ja tunnustan seda teistmoodi-kui-elu - nt Cadfaeli ma naudin. Aga minu nauding ei ole "pääsen elust ära", vaid ma loen ja loodan, et kuskil kuidagi on kunagi olnud või saab olema siuke elu, kus headel läheb hästi ja halbadel halvasti, kus noored ilusad armunud lähevad muudkui paari ja keegi ei lähe lahku, tuli vuhiseb ahjus ning ükski kirp ei hüppa.

      Kustuta
    5. Aga kui mulle silma jääb, et pahh, loll ja vale, nii ju ei käi? ma kaotan kogu huvi. Lihtsalt osade asjade puhul ma ei ole kindel, et nii ei käi, vaid kahtlustan, et jama on minul ja mõnel veel. Aga tegelikult ON võimalik, et mingi teise isikuga, kellega sa pole isegi lähisugulane, tekib ilmatusuur klapp ja seksuaalne huvi veel lisaks. Ma peaks pime olema, et mitte näha, kuidas see maailmas toimub ja toimib.
      Ja ma ei ole ikkagi põhjani pihta saanud, miks mul ei toimi, seega ma ei loe Cadfaeli armulugusid kui "nii ei saa!", vaid "nii saab, lihtsalt mina millegipärast ei saa - aga teiste saamisi on hästi tore näha".

      Kustuta
  3. Mulle meenub siin kommentaare lugedes üks fantaasiaromaan, mida ma lugesin, kus oli Kangelane. Ja see kangelane ratsutas lahingusse hobusesarnasel loomal ja rauasarnasest materjalist rüüs. Ja hiljem üks neiu ütles talle, et "oi, see peab küll NII huvitav olema" - ning mees mõtles, et "oeh, jälle need igavad küsimused". Aga tüdruku järgmine küsimus oli, et "kuidas sa selle (mitte)raudrüüga vajadusel sitale või kusele saad?"

    Ja mees teadis, et on leidnud oma tulevase naise.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mu abikaasa ei taha minuga koos sarju etc vaadata, sest ma segan kohe vahele. Mandalorianist ka võttis tüki vaatamiselamust ära, kui mu esimene küsimus oli "kus ta asjal käib seal oma lendavas peldikus?"

      Kustuta
    2. Filmis sellest ei räägita, aga põhimõtteliselt on Laura Loolaid pakkunud välja geniaalse lahenduse pooelusa aluspesu näol, mis kehaeritised ära tarbib ja soojuseks muundab: https://www.ulmeajakiri.ee/?jarjejutt-tagalas-on-alati-soe-kolmas-osa

      Kustuta
  4. "Ma ei saa haiget, sest inimene ütleb mulle halvasti.
    Ma saan haiget, sest inimesed on nii lollid ja kurjad, et tahavad, et end halvasti tunneksin, või isegi ei taipa, et nende öeldu põhjustab valu."

    Tead, inimesed lahendavad selle enda jaoks nii, et neil keskmiselt on pohui, mida neist arvatakse. Nagu päriselt. Mind ei huvita, mis mingi suvalise sitapea mootor on minu suhtes. Hunt ei karga, kui lammas peeru laseb, etc.
    Et ok jah kole, et on olemas halbu inimesi, aga jällegi. Vihm on märg, päike teeb taevas kaari, maailm on selline. You've got to learn to let go :D

    (Katkendite põhjal - mulle ka see raamat ei meeldiks. Õhh.)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jep, inimesed on inimesed. Nii ON.
      Aga ikkagi teeb vihm märjaks ja kui juhuslikult on samas ka külm, tuuline, kuskile varju ei saa ja riided ka pole vetthülgavad, on rõve olla.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.