Laupäev, 27. oktoober 2012

Vaatenurk

Mingi ootamatu joovastav roosa talvine taevas. Kass kükitab aknal ja vaatab rabatult, kuidas kõik väljas on korraga teist värvi, endal saba radiaatori vahele topitud. Oktoobrile omane valguse nurk koos kogu selle lumega annab täiesti uudse aknakogemuse meile mõlemale.

***

Aga mõne päeva eest oli veel sügis.

***

Kõik mis on olnud ja tuleb. See on seal olemas. Kui kõndida sügisel metsas, mille mälestused on aeglased ja loomulikud, on tunne, nagu aega polekski. Tuhat aastat siia või sinna. Sünnib, elab, sureb - ühtlase voona. Elukülluse ringkäik.
Lõhn. Raske ja niiske. Kõdu vaikselt ragisev järeleandlikkus jala all.
Mitte nii palju kõndida, kui pugeda ja ronida. Oksad painduvad ja unustavad siis su möödumise. Mõni ligeniiske tüvi pillab pihutäie pehkinud koort.
Kivid metsasüdames. Millal nemad siia jõudsid?
Ammu enne metsa. Liiga ammu, et keegi teine seda mäletaks.
Mis see on, mida kivi näeb? Mida kivi tunneb? Kõik see raske, niiske ja muutuv tema ümber, ja kivi ise. Murenemas nii palju aeglasemalt kui too lõhnav elurikkus. Kestmas hoopis teistsuguses rütmis. Kivi kui jäävus.

Ma ei tea, mida kivi näeb.
Aga ta nutab rohelist. Rohelist rasket sammalt, iga aastaga üha rohkem.

1 kommentaar:

  1. ma otsustasin, et selle looga seoses ma elan ühe või kaks aastat kauem. See lihtsalt sobib nii hästi kokku ennesuremisega ehk üle-elamisega. Ja lihtsalt elamisega (õunte korjamine, viidikapüük, üksik sigaret, pool plisnerit, poolkuiv suudlus, kaks eurot liiga vähe jms peaaegu väga heade asjadega seoses)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.