reede, 19. oktoober 2012

Tähendus teeb mateeriaklombist objekti

... või subjekti.
(Pealkirjaks on Marteni tänane avaldus, jätk esimesel real on minu oma.)

Üldiselt on mul peal bipolaarsuse mured - isegi kui ma tean ette, et tulemas on midagi toredat, kui mul hetkel ei ole tore, ma ei taha selle tulevaga ka tegeleda. Ja mul ei ole hetkel tore.
Magamise vähesus selgub, muuseas, olema minu puhul selges korrelatsioonis füüsilise tervise halvenemise ja ilgelt sittade meeleolude tekkega. Paar kuue-seitsmetunnist ööd - ja ma olen omadega läbi mis läbi.

 Märkus iseendale: maga rohkem. Saad helgema elu.

Samas, kui mul parasjagu on kõrgaeg, siis ma ei suuda oma töö ja tegevuse juurest magama minna. Tuli, mis tagant põletab, on liiga ere.
Täiesti saast ringkäik. V.a. et see on minu elu ja laias laastus pole siiski põhjust kaevata.

Kui ma mõtlen inimestele, kelle elul puudub üldine eesmärk (mingi muu eesmärk kui "elada ära ilma valuta"), siis hakkab päris õudne. Nemad saavad paremini hakkama oma eluga kui mina ettekujutusega, mismoodi oleks niimoodi elada.
Ma võtan mõttes oma elust maha lapsed - ja hakkab jube. Ma võtan maha kirjutamise - ja seal on selline kohutav lage asfaltväli ühegi puu või rohulibleta, aga siiski silmapiiriga, teadmisega, et kuskil serva taga on midagi uut.
Aga kui ma võtan oma õenduskooli ka maha, kujutan ette, et mu elu oleks mu elu v.a. need kolm asja, siis see oleks nagu betoonist kera, mille sees ma istun ja kusagilt väljapääsu ei paista.
Vat siis tõesti peaks otsima mingit... lastekodudele liiklusõpikute jaoks raha kogumise projekti või jagama facebookis koduta kasside pilte või käima rebaseid karusloomakasvandustest välja aitamas, ignoreerides täielikult kogu infot selle tegevuse mõttetuse või koguni kahjulikkuse kohta.
Sest ma ei suudaks seda tühja siledat elu välja kannatada muidu. Kui ma ei teeks, kui ma ei looks midagi, mis vähemalt tundub hea ja ilma minuta oleks olemata, võiksin samahästi ka ise olemata olla.
Sest hing, kui tahes ilusaks ma seda ka ette ei kujutaks, sureb koos kehaga. Võitmatu ja hävitamatuna tundunud sile maailmakera pudeneb samal hetkel laiali lendavaks tolmuks.
Ja lisaks, ja lisaks ei oleks mul ju ka lõbus!

Ei, ei, ei. Ma ei suuda.
Juba mõte sellele ajab peale tahtmise võtta suur vasar ja hakata väljastpoolt teiste inimeste betoonkerade seinu lõhkuma.
Ma parem ei mõtle.

2 kommentaari:

  1. Üks rohulibleke. Kui mul peaks midagi valmis saama kirjutatud, kas hakkaksid proovilugejaks? :)

    VastaKustuta
  2. Muidugi. Mulle meeldib testlugeda =)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.