Pühapäev, 14. oktoober 2012

Laisk pühapäevane pärastlõuna

 Issand, nabaimetlemise post. Lugege, kui teil midagi paremat tõesti teha pole.

 ***

Röstsai ja härjasilmad ja tee.
Kõrvitsasupp läätsede ja ohtra küüslaugu ja karriga ja veel üks tee.

Pesu pestud ja kuivamas. Nõud pestud ja suvekingad ära pandud. Kindad-mütsid-sallid välja otsitud. Panipaikades tuulates imestatud, mis häda oli küll neid katkisi ja koledaid riideid-laste tosse-vanu sukkpükse alles hoida. (Kas ma tõesti kujutasin ette, et mu poeg hakkab kunagi kandma tütrele väikeseks jäänud, veidi kulunud, õmblusest kärisenud ja siis roosa niidiga parandatud punaseid sukkpükse? Tõesti?! Mu panipaigad on umbes selliseid asju täis. Kui need avastan, siis on esmalt hämmeldus ja siis omaette antud lubadus enam mitte nii teha.
Aga järgmised väikeseks jäänud asjad lähevad ikkagi kuskile kappi tallele, mitte otse prükki.)
Prügikasti sai siis igatahes ka veidi söödetud.
Loetud ja netis tuulatud. Kirjutatud.

Imelik üksik tunne. Ma ei ole sellega üldse harjunud, sest juba jupp aega on mul olnud rohkem inimesi, kui ma suudan ära hallata, ja korraga polegi nagu suurt kedagi.
Vähemalt ei kedagi igapäevast. Mõned vilked ja kilked siit, mõned sealt ja tunne, nagu tuleks end midagi tegema organiseerida. Päris inimesed vist käivad kõrtsis koos või midagi?
Ei ole kurb sealjuures. Lihtsalt ootamatult palju on vaba aega, vaba mõtteruumi, hõivamata mõtteid. Tühja aega selle sõna "ei sisalda intensiivsust" mõttes.

Mõnes mõttes tahaks, et see läheks mööda.
Mõnes mõttes tahaks, et see ei läheks kunagi mööda.
Iga hetk võikski olla praegu: aknast paistavad punased ja rohelised puud, päike ja pilved. Beatles laulab sellisest lihtsast lapsikust armastusest, mida pärast esimest kümmet kuud olemas ei ole, ja mul ei ole kuhugi kiiret. Ei ole kõht tühi, ei ole ühtegi vahetut kohustust, lapsed mängivad, kass magab, köögis on hiigelpott poolenisti kõrvitsasuppi täis ning põrandad on eile tolmuimejaga üle võetud. Pliidi pesin ka ära.
Idüll.
(Ok, ühe põranda võttis imeja abil puhtaks õeke. Aitäh, õeke!)

Kuna mul tekkis vastumeelsus, siis ma enam ei suitseta, ei joo kohvi ega lahuta söömisega meelt. Aga see tühi intensiivsuseta aeg on nii kummaline, et praegu tahaks seda kõike teha. Lihtsalt et aeg ära täita. Vaba (päriselt vaba) aeg on vist nii harvaesinev, et see on omamoodi õudne.

***

Ilus armas sõber ütles: "V-o sul on nii, et lähed tööle siis, kui sa midagi teed, selle asemel, et end süvaanalüüsida?"

Muidugi on mul nii. Tegemine annab positiivse impulsi ja siis tahaks veel rohkem teha ja õudselt tore aktiivne värk.
Plaani nõrk koht on see, et lõputult ei suuda teha. Tervis ei pea vastu, närvid ei pea vastu.

Teine murekoht on, et ega see alati ei toimi. Positiivne tagasside, mida ma ootan, võib jääda tulemata.
Ma saan vinge vaimustuselitaka sellest, kui ma ei ole midagi õppinud, lähen kooli kohale, saan teada, et arvestus täna, õpin veerand tunniga, mida jõuan, pool vastust vaatan naabri pealt, ja saan tehtud.
Pärast on eufooria.
Aga vastupidine juhtum - õpin usinasti, õpin, õpin, õpin, oskan kõike. Siis on arvestus. Küsimused on suhteliselt lihtsad, vastan, kiiresti ja kärmelt. Töö on valmis. Siis läheb õppejõud koridori. Kümneks minutiks. S.t. ajaks, mil ma jõuaks kõik ka siis maha kirjutada, kui ma midagi ei oskaks.
Siis on ilge pettumus õppimisele raisatud aja pärast ja ei mingit vaimustust.
Morgie eile tuletas mulle meelde mu eetikaküsimust seoses spikerdamisega. Ütles, et tema arust peab olema aus.
Aga klassikaline usin ausus, kus kõik on nii selge, et riske polegi, ei anna kaifi mulle ka ju!
Muule jutule lisaks.

Ja kolmas külg on see, et kui mul on kurb, siis mina ei oska end lohutada siukeste asjadega nagu filmid, raamatud, muusika, vann, küünlad, hea toit või sõbrale helistamine.
Ma tahan hädade kerkides midagi sellist teha, mis annaks reaalset positiivset tagasisidet. Kas saavutusrõõmu või teiste inimeste tunnustust. Üritan niisiis plokki midagi ilusat postitada või fb-s terane olla või kirjutan juttu või teen trenni või õpin. Aga need on kõik siuksed asjad, et see positiivne tagasiside võib tulla alles mitme päeva pärast - või kõige hullem, jäädagi tulemata. Ja siis mind tabab masendus. Juba enne oli kurb, aga kui ma olen kurvas tujus teinud midagi, et positiivset tagasisidet saada, ja seda ei anta, on lihtsalt öeldes õudne.
Ja toit, jutukas või film mõjuvad mulle sellises olukorras ainult süütunde tekitajatena. Ajavad meeleolu veel oluliselt halvemaks. Meenutavad aegu, mil ma olin põhimõttekindlalt passiivne ja elamise asemel unistasin ajast, mil kuidagi maagiliselt olen sunnitud elama hakkama.
Ma ei oskagi kuidagi teisti rõõme-lohutusi leida, kui tegutsedes. Mis on ok, kuni tervis lubab tegutseda, ja õudselt õudne, kui ei luba.
Siis aitabki ainult magamine. Magada on vaja seni, kuni jaks tagasi tuleb.

***

Vahel inimene käitub nõmedalt ja hiljem sa istud ja klatšid teda. Heatahtlikult, aga siiski.
See on meeldiv ja põnev teema  ja v-o saab jutu sisse ka silmi pöööritatud ja küsitud "Miks ta küll sedasi teeb? Ma ei saa aru. Ta on muidu ju täitsa lahe, aga..."
Kui aga see sama inimene nt kuskil oma plogis vms kanalis teatab: "Ma tean, et ma vahel teen seda ja seda ja see tundub inimestele phmt nõme, aga võtke teadmiseks, et ma olengi selline inimene, ma olengi selline!" siis korraga on halb ja imelik teda selle käitumise pärast tagaselja arutada.

Mis siis, et tegelikult on ta sellele just ise vabad käed andnud. "Ma olengi selline" välistab ju võimaluse, et tegu on juhusliku nõmedusega, mida inimene ei märka ja millest ta võib paraneda. "Ma olengi selline" annab teada, et ta on selle nõmeda osa endale identiteediks võtnud ja lausa poputab seda.

Aga ikkagi on imelik taunida inimest omaduse pärast, mis, kuitahes nõme, on osake tema identiteedist.

11 kommentaari:

  1. Minu sõbrad on kõik ebanormaalsed. Ausalt öeldes ma arvan, et kõik inimesed on ebanormaalsed, lihtsalt teisi ma ei tunne nii lähedalt, et nende ebanormaalsusi tähele panna. Ja eks ma neid taga ikka räägin. Nemad ilmselt mind ka. Ega me selle pärast üksteist vähem ei armasta, et vahepeal pead vangutame ja ütleme "no ei tea, mis ta siis nüüd nii lammas oli".

    VastaKustuta
  2. Üldiselt tähelepanekuga nõus. Aga ebanormaalsus ja nõmedus on kuidagi mitte päris sama asi.

    VastaKustuta
  3. Kaifi võib ausal teel ka saada, kui see on oluline. Langevarjuhüpped. Avalik esinemine. Viktoriin kaamerate ees. Tivoli.

    Õppimisest saab kaifi õppimise teel. Ahhaa! elamus on juba iseenesest nii kõva kaif, et on kohe. Minu meelest.

    Ja samas, kui inimene ise kuulutab, et ta ongi selline, nagu teda kirutakse, siis minu jaoks teeb see elu lihtsamaks. Kui ta kuulutab, et on way midagi muud, siis...
    see ärritus ei ole minu jaoks kaif.

    Normaalseid inimesi ilmselgelt ei olegi olemas.

    VastaKustuta
  4. Seda juttu, et "ma ei ole ju normaalne", kohtab bloginduses nii tihti, et see just ongi normaalne. Aga tegelikult arvan, et siin aetakse kaks mõistet segamini, "normaalne" tähendaks nagu igavat ja "ei ole normaalne" huvitavat. Paraku ei ole kaugeltki kõigi ebanormaalsus huvitav ;) A see blogi siin on vähemalt mulle jätkuvalt huvitav, olgu ta normaalne või ebanormaalne nabanäppimine ;)

    VastaKustuta
  5. Oh, Morgie, kui õppimine mulle kaifi annaks...

    Aga ahhaa-elamus tuleb tavaliselt ikka õppimiseväliselt. õppimine ei ole ju arusaamine. Arusaamine tuleb enne õppimist tavaliselt. õppimine on see osa, kus tuleb meelde jätta detaile. Mul on vist süsteemi läbinägemise-anne? S.t. nagu on olemas lapsi, kes vaatavad tehet ja ütlevad õige vastuse, aga ei tea, kuidas nad selle said, saan mina tavaliselt asjadest aru ja siis pean nende detaile hakkama tuupima, mitte vastupidi - õpin hulga asju pähe ja siis saabub valgustus.
    Ma pole kunagi saanud aru sellest, et õppimise esmane faas on õppida tuimalt pähe, aru saamata. ma saan esmalt ülevaate (kuigi vahel on see ekslik, aga harva) ja siis pean seda hakkama detailidega täiendama.
    Ja tead, kui igav on tuupida detaile, kui ma põhimõtet juba jagan?
    ILGELT.

    VastaKustuta
  6. Eh?

    Minu meelest saavad asjad meelde jääda ainult arusaamise käigus. Ilma selleta ongi lootusetu. Kui arusaamine on enne, siis saab ju mõisted sellesse sisse lükata nagu nõela tikandisse või maasika tordile.
    Eks vist oleneb erialast ka muidugi, humanitaaralad enamasti ei ole täpisteadus, kuigi olen ka Ortodoksset Lektorit kohanud, kelle jaoks juba sõnastuse muutus võis luua vale vastuse, ehkki mõte jäi minu jaoks samaks. See oli siiski suur erand.

    VastaKustuta
  7. no aga kus see ahhaa! siis on õppimise juures?

    VastaKustuta
  8. Ahhaa võib iga nurga taga olla. Või siis pidev. Mõni päev võib selline olla, et istud loengus ja kogu aeg on suu lahti. Sul ei ole vahel nii ve?

    Mõnikord võib ahhaast muidugi mhmh või nonoh saada, aga tavaliselt siis ei räägita ka midagi nii keerulist, et selle meeldejätmine kuidagi üle jõu käiks.

    Ja noh, kui tuupimine tõepoolest vahel vajalikuks osutub, kas siis ausast tuupimisest ei saa seda kaifi, et hoi, ma tegin suure töö ära, ma olen tegija?
    Tegelikult võib ka seda juhtuda, et pika tuupimise tagajärjel tekib lõpuks hoopis teine pilt, kui see, mida sa algul arvasid olevat.

    VastaKustuta
  9. No ega loengus pole õppimine =) Tarka inimest on loomulikult tore kuulata. nagu head raamatutki lugeda. Aga see ei ole ometi õppimine.

    Õppimine on see rõhutatult igav osa, sest uus info, mis ise meelde jääb, ei ole _õpitud_. See on lihtsalt _tulnud_.
    (Vrdl sõnad "ostmine" ja "saamine" - esimese ajal on vaja aktiivselt rühmata. Teise puhul on asi lihtsalt kuidagi ebamääraseid teid pidi sinuni jõudnud, oh rõõmu.)

    VastaKustuta
  10. Eks inimesed on erinevad ja igaühe aju töötab erinevalt. Kui mind materjal huvitab, siis jääb meelde ka ja hilisem kordamine on nagu sama kaifi üle mäletsemine, mitte tuim töö vaid mõnulemine. Kui ei huvita, siis on raske muidugi. Siis peab kavaldama. "Ma talle näitan", vms.

    Aga siiski ei saa ma aru, miks peaks tehtud tubli töö kuidagi vähemtähtsaks muutma asjaolu, et tänu ootamatult tekkinud "spikerdamisaknale" poleks seda teoreetiliselt justkui vaja olnud.
    Kas see pole sõltuvus? Ebarentaabel lähenemine asjale? Kas see hüpoteetiline kümme minutit ei saaks hoopis mõnusam olla mõeldes: huh, mul polegi seda vaja, mul on ju kõik peas, ma olen tubli. Kas sullerdamise mõnu kaalub tõesti üles rahulolu teadmisest, mis ei sõltu teiste armust?

    Spikerdamine, teiste pealt spikerdamine ON ebaaus ja eriti ebaaus on see nende suhtes, kes päriselt ka töö ära teevad. Spikerdamine ei oleks ebaaus, kui spikrid on iseenda tehtud, sellisel juhul oleks see lihtsalt abi viletsale mälule. Ise eelistan pigem saada kehva hinde, kui spikerdada. Vähemalt ei võlgne ma seda kellelegi teisele.

    VastaKustuta
  11. Kui postituse sisust ka rääkida, siis ma ise kasutan seda "ma olengi selline" kaarti muide täiega ära.

    Kui ma olen jälle millegagi pange panud, tulen siia halama ja kurtma, kui sotsisaalselt ebapädev ma olen =P

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.