Kolmapäev, 10. oktoober 2012

Sa võid mind läbi lugeda

Oli üks asi, millest ma pidin teile rääkima, aga rääkisin ainult ümber nurga.
Põnnama lõin.
Sest isegi kui endale kogemata löödud haavad said samamoodi, koba peale, ka ise kokku õmmeldud, ei ole mul jätkuvalt kuskil puust kasti ega jämedat templit "LÄBITUD ETAPP" võtta.

Võib-olla arvasin, et kui sellest kirjutan, siis kast ja tempel tekivad.
Aga muidugi tuli vahele see või teine pisike asi, teine või kolmas pilk, lause, detail - ning ma ei taha seda lõplikku kasti enam kasutada. Silt tundub kohe eriti tobe.
Kui elu tundub nii väikeste asjade (nagu see teine või kolmas pilk, lause või peapööre) mõjul mõnikord parem ja kaunim, milleks end kiusata nende ümbert kasti kinni naelutamise, sildistamise ja keldrisseviimisega?

Vahepeal, tõsi, ei tundunud elu täpselt nendesamade mõjurite tõttu enam üldse hea. Väike rumal rämps olemise tunne ronis vaikselt üle rinna kaelani ja kerkis sealt juba suhu, ninna ja silmisse. Uputas.
Ma vaatasin end võõraste silmadega ja ei näinud kedagi, kellega isegi rääkida tahta.
Ja siis ma ei tahtnudki enam end nende silmadega vaadata.

Aga siis, korraks, mõne lühikese tunniga, tekkis tunne, et need silmad vaatavad ikkagi soojalt ja leebelt ajuti. Kohe proovisin ma seda pilku jälle peegli ees selga ja leidsin, et sobib üsna kenasti. No miks siis ei sobi, sobib ju küll!
Eks ole, õhevil olla või kaamelt kannatada on ometi põnev. Anna see võimalus ära, ja mis jääb järele?
Mõõdukas igavus. Lame ja lapik.

Tunnete pilvisel maastikul uitamiseks ei ole mõistust õnnekombel väga palju vaja. (Muidu oleksin ma üsna hädas.) Ainult jõudu on tarvis, et kõiki tundeid kaunilt kanda. Ka siis, kui nad päriselt raskeks osutuvad.
(Mul muidugi alati ei jätku, aga milleks siis treenimine üldse välja mõeldud on?)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.