Kolmapäev, 17. oktoober 2012

Läänemaailmas kultuurireisil

Elu.
Sinu väike omailm ja tunne, et selle reeglite järgi on kogu maailm lahterdatav.
Siis täiesti kogemata sattud kusagil oma maailma piirialadel tuterdades võõrasse sisse.

Piiriala: mu tütre mõisnikest suguvõsa. Nad on ses mõttes ikka päris mõisnikud, et raha on kogu aeg puudu, valitsejamaja katus lekib natuke, noorperemehed suudavad kõike traktoriga metsa tegemisest seente marineerimiseni, aga selgub, et siiski mitte kõike korraga, ja majapidamine neelab natuke rohkem raha, kui tagasi teenib. See muidugi ei takista üha uute, eelnevatest suurejoonelisemate projektide algatamist.
Käisin seal siidritalgusid ette valmistamas. Siidritalgud = aetakse kokku tööstuslik kogus õunu, tööstuslik kogus sõpru, tehakse õuntest ilge pinu mahla, osa pastöriseeritakse, osa mitte, suurem osa mahla pannakse siidriks valmima tasapisi.
Paraku mõisa õunaaed sel aastal eriti ei kandnud. Lahendus: küsime õunu talupoegadelt, popsidelt, saunikutelt jms!

Ma siis käisin koos oma laste ja ühe noorperemehega ühe vene papi juures õunu korjamas.
Mees elab rookatusega (kohati eterniidi abil lapitud rookatusega) tares koos oma paksu naise ja kahe koeraga. Õunaaias puid kuskil 80, alla veerandi neist kandis sel aastal korralikult, aga me räägime siiski oma poolest tonnist õuntest vähemalt. Hein oli põlvini, heinas ohtralt lambasõnnikut. Lambad hulkusid samas ringi, kui me õunu korjasime, ja leida lammastest närimata õuna osutus mõne puu juures päris raskeks ettevõtmiseks.
"Viige minema, mida aga jaksate," ütles mees (vene keeles, loomulikult). Tal po..i.
Kuna meie muudkui korjasime, noorperemees kõige kiiremini muidugi, lisas papi tollele: "Ära rabele, ega sa varas ei ole! Rahulikult!" Käis meil abiks kotte kärutamas ja raputas puudelt õunu juurde ja tõi korjamiseks ämbreid.
Ämbrid olid siuksed toiduainetetööstuses kasutatavad valged, peenikese sangaga. Mitte mingid ostetud ämbrid.
Pärast pakkus pererahvas õue peal ka kohvi. Ja paneeritud kala (Läänemaa ikkagi!). Ja kondentspiima ja leiba ja juustu. Slaavi külalislahkuse mastaapne jõud.
Üks koer oli ketis ja kui raadio mängima pandi, ulgus muusikaga kaasa. Teine koer uitas meie ümber ja värises põnevusest.
Kui asjad funktsima hakkasid (loe: arenes vestlus vene-eesti segakeeles, kus noorperemees kasutas kõiki sõnu, mida ta vene keeles oskas ja mina vahepeal korrigeerisin grammatikat, sest kui ma ka keelt ei oska, grammatikanats olen ikkagi) panid kohalikud lauale ka viis kena seent meile kaasavõtmiseks, oletatavasti kännumamplid. Noorperemees etiketivastaselt kohe degusteeris, et kas ikka on mamplid (nägupidi me kumbki mampleid ei tunne ja vene keeles on neil teine nimi). Siis karjusid nii pärismaalsest peremees kui tolle naine õnnetult tema peale, et eieieiei, nii ei tohi, on vaja valmistada - ning välja toodi mingi imelik pütt. Seal sees tundus olevat suur kivi ja mingi veider vedelik. Vedelik, nagu selgus, oli selleks, et niisutada kuradi häid marineeritud seeni. (Või olid need üldse küüslauguga hapendatud seened?)
Need olid seened Vene muinasjutust. Unustamatud seened. Noorperemees vääksus vaimustusest ja ütles nii palju kordi "normalna" ja "takoi nada živu" (tahtis öelda "tak nada žit" - või peaks seal hoopis "nužna" olema?), et ma loobusin parandamast.
Elektrit pererahval majas ei ole. Pestakse saunas, mis oli ehitatud põhiliselt vineerist, aga läheb see-eest 20 minutiga soojaks. Veidi aja eest olid neil seal majapidamises veel ka sead, mille keegi sama küla mees mõne aja eest oma sünnipäevapraadide jaoks ära ostis. Enne seda luusisid sead vabalt aias ja metsa all ringi, aga õhtul, söögiajal, kogunesid röhkides värava taha.
Vanaperemees tõi välja telefoni (mobiili) ja näitas sigadest pilte. Kenad notsud, ühel must laik seljal.
Siis näitas veel pilte. Ühel talvisel pildil oli ilves, päris lähedalt. Järgmine pilt oli vanamehest lume taustal, kükkasendis ja ilvesel (ilmselgelt elus ilvesel) kõrvust kinni hoidmas.
"Ah, jahimehed on temaga hädas, tapab koeri. Aga meie koeraga käib siin mängimas. Hüppavad koos ja... minuga mängis ka, aga tõmbas käed lõhki. Ei oska inimesega ennast kontrollida."
Purk seeni pandi meile ka kaasa.
Noorperemees üritas pärismaalasi veenda, et nad võiks neid seeni müüa, mõisa külalistemajale klientide jaoks.
"Eiei, meil ei jätku endalegi. Kahekümnest liitrist on ainult kaheksa alles. Ja üldse, saab keegi mürgituse, meie läheme kohtu ette..."

"Ma need seened räägin neilt välja," kinnitab noorperemees kodu poole sõites, silmad peas hõõgumas. "Neile kuluks raha ära, meile sihukesed seened. Või vähemalt viin talle punsu ja veenan, et ta mind neid tegema õpetaks! Siuke mees, kelle koeraga käib ilves mängimas... Täitsa lõpp!"
Ma mõtlesin endamisi rohkem sellele, kuidas naisel olid haiged nii selg kui jalad. Kuidas papi käib rattaga tööl, 16 km. Kui tööd on, muidugi. Aga saunas on kõik restid ja dushikabiingi korralikud, uued, siledad.
Ilma elektrita. Sead ja lambad õunaaias segamini.

Täitsa lõpp oli hoopis see, et ma täiesti kujutasin ette, et ma ka niimoodi elaksin. Ainus tõsine takistus on see elektriasi - kuidas ma siis ilma arvutita kirjutan sedasi?
V-o kunagi, kui mul enam sõltuvaid väikesi lapserajakaid pole... Võib-olla siiski.
Sest ega minu selg ju ometi kunagi haigeks ei jää!

6 kommentaari:

  1. XKCD koomiks Umwelt http://xkcd.com/1037/ <- erinev eri kohtadest eri brauserites ja kasvõi akna laiusest sõltuvalt

    VastaKustuta
  2. Mina mõistatasin kuni peaaegu lõpuni, kas tegelane oli vene papp või vene papi, kuni viimaks teada sain ("papi käib jalgrattaga tööl").

    VastaKustuta
  3. Märkasin seda muret ise ka üle lügedes, aga lootsin kord siiski selgust saabuvat - ja see saabuski!

    VastaKustuta
  4. A kuidas papi ilma elektrita oma mobiili laeb?
    Vanasti olid kirjutusmasinad, olen minagi sellisel kirjutanud. Raske oli aga hakkama sai.

    VastaKustuta
  5. Ja siis ma kirjutasin palju hoolikamalt, sest näiteks komavigasid oli hiljem üsna raske parandada.

    VastaKustuta
  6. ma arvan, et papi laadis oma mobiili nt tööl. Siukselt vanal parsal on ju aku oma nädal aega või rohkemgi.
    Aga kirjutusmasina juurde tagasi pöörduda küll ei tahaks. Peaks oma tekstiloomemeetodit ikka drastiliselt muutma siis =(

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.