laupäev, 10. november 2012

Ekshibitsionist

Fotograaf (eelkokkulepete sõlmimise faasis): Noh, et äkki sa tahad enne raseerida või midagi..?
Mina: Ei, ei, ma kategooriliselt keeldun raseerimast. Tegelikult ma juba nädal otsa hoolikalt kasvatan neid karvu, et ei oleks liiga sile pildi peal.
Fotograaf (teeb natuke hämmeldunud nägu ja tõdeb siis): Et sellised täisfeministlikud pildid siis, jah?
Mina mõtlen, et mis täisfeministlikud, ma lihtsalt ei ole mingi magus playboy-tšikk teile...

Selgesti avaldas see jutuajamine mulle aga mõju, sest järgmisel ööl nägin unes, et olen pilte tegemas, tõstan peegli ees kätt ja mu kaenlaalused karvad ulatuvad poole küljeni, lehvivad ribide juures, paksud pruunid ja läikivad, nii et punu või patsi.
Kuram, need ma vist pidanuks küll maha lõikama, mõtleb unenäomina. Aga nüüd on jälle piinlik seda teha fotograafi silma all, kui ma juba nii uljalt teatasin, et ei mingit raseerimist...

***

Kaks inimest, mõlemad omamoodi olulised ja lähedased, on mind viimase paari nädala jooksul ühtemoodi kommenteerinud. Kattuvus oli kohati lausa sõnasõnaline. Nt ütlesid mõlemad
"Sa oled keeruline."
Mina (umbkaudne sõnastus): "Ei, misasja?! Ma olen otse naeruväärselt lihtne ju!"
Nemad, kumbki eraldi ja üksteist tundmatagi (umbkaudne sõnastus): "Nojah, ja see teebki su keeruliseks. Üldiselt inimesed ju nii ei tee, et ütlevadki, mida mõtlevad."

Ja siis ma olen üleni hämmelduses.
Vt ka indigoaanlase postitus.
Teate, et ma sageli ei saa seda, mida ma tahan, isegi mitte siis, kui ütlen selle selge sõnaga välja üldiselt heasoovlikele inimestele? Vahel ei saada sõnadest aru, vahel ei võeta tõsiselt, vahel lihtsalt ei taheta anda. Vahel pole anda. Isegi mitte näpuotsatäit isiklikkust. Arusaadav, ega mul endal ka käsu peale mahlad jooksma ei hakka tavaliselt.
Aga mis siis veel saaks, kui mu teised inimesed peaksid päris otsast peale ise nuputama hakkama, et mida ma nüüd mõtlen ja mida tahangi... seda segaputru ei jaksa üldse ette kujutama hakatagi!

Samas on vahel natuke sitt tunne seepärast.
Enamasti on inimene nagu jäämägi - see osa, mida sa ei näe, on oluliselt suurem. Aga siin olen mina, laiali nagu klammerdamata ajaleht, haavatavused surmakuulutuste rubriigis mustaga ümbert joonitud, lehekülgede arv lõplik ja nähtav.

Tunne, et olen kohutavalt igav inimene, on mõnikord ikka väga tugev.

11 kommentaari:

notsu ütles ...

väga kummaline. ma ei saa kah aru, miks peaks keeruline olema, kui inimene ütleb mida tahab.

Ma ise üritan kah võimalikult hästi välja öelda, mida ma tahan, kuigi alati ei õnnestu.

aga mul sind sellepärast küll igav lugeda ei ole. (hõh, see annab äkki lootust, et äkki see, kui mina igast asju välja ütlen, ei ole kah igav ja tüütu).

sest kui infot tuleb, kuidas see siis igav saab olla?

kui nüüd asi ei ole muidugi selles, et ma olen lihtsalt nii juhm, et kui mulle otse ei öelda, siis nagu ei olekski infot - a kõik teised on terasemad ja näevad kõigist läbi nagu röntgenprillidega.

notsu ütles ...

aa ja ma jätkuvalt vihkan seda, et see, mis soengus naisterahva ihukarvad on, oleks justkui alati political statement.

miks kurat see ei või olla mugavuse ja isiliku soengumaitse küsimus?

väga väga naine ütles ...

Just-just, öelge kõik, et teil on küll huvitav, ja siis ma rõõmustan ja lasen samas vaimus edasi!

Mida ma teeks muidugi muidu ka, aga ilma nii väga rõõmustamata =P

väga väga naine ütles ...

Ja siis et ma olen oma anonüümsele fotograafile täiega tänulik, onjo, karvad karvadeks.

Anonüümne ütles ...

Ma olen hämmingus. See kaaluteema, 75-midagi-sinnakanti ja Sinu foto ei ole kooskõlas. Mina kaalun 50 ja mu ülakeha on samasugune sale, nagu Sinul. Välja arvatud rinnad, mul ei ole rindu, ikkagi 50 kg, millne rasv sinna ladestukski...

Ilus tüdruk, muidu. Ehe.

väga väga naine ütles ...

Ma tänan =)
Eriti see "tüdruk"-osa on ilgelt meelitav minu vanuses.

Aga see, et milline inimene üldjoontes välja näeb, oleneb tegeikult vist rohkem tema lihastoonusest ja ka sellest, mis kehatüüp tal on. Minu natuke alla 70 kilo istub enamjaolt puusadel ja reitel. Üleval on, jah, rangluud väljas. Ning all pahkluud. Aga tagumikukumerus on helde ja külluslik seevastu.

Anonüümne ütles ...

Kui saaks, läheksin ma enamasti kaugemale sellestki, et naisterahva kehakarvade soeng ei pea olema steitment vaid võiks olla isikliku maitse tulem. Ma läheks sinna, et mul on ükskord aega raseerida, teinekord ei ole. Vahel ei salli ma tüükaid ning kitkun, teinekord ei talu ma valu ja sallin tüükaid, või üleüldse kasvatan kasukat. Vahel ei meeldi mulle, kuidas karvad läbi sukkade paistavad või kui kiiresti kaenaldes päevatulemust kogub, kui seal pole sile ja kergesti aurumist võimaldav lennuväli. Täpselt nagu mõnikord käib reklaamipaus mulle närvidele ja mõnikord ma tulen telekale lähemale, et naerda selle rimi klipi üle. Et vabadus oleks rohkem päris vabadus, seda tahaks.
Ükski osa eelöeldust ei takista mul muidugi piinlikkusse vajumast, kui mu riietus ja karvastik üksteisega just siis ootamatult kokku ei sobi, kui mina mõtlesin olla üleni täiuslik ja iseenda maitsele vastav. Siis see vabadus maitset vahetada küll muutub pisut ülearu tülikaks.

notsu ütles ...

see "ükskord on aega, teinekord ei ole" ja "vahel ei salli tüükaid, vahel ei talu valu" läheb minu loogika järgi mugavuse alla. et vahel või mõnel inimesel on mugavam teha üht, teisel teist.

ma ju tean inimesi, kes just raseerivad kaenlaaluseid mugavuse pärast, sest neile ei meeldi see tunne, mis siis on, kui karvad on. ega sellega ei ole nii,et kõigil oleks ühtmoodi mugav.

Lendav ütles ...

Säärekarvadega on küll nii, et raseeritud variant on hulga kehvem, kui loomulikult karvane. Isegi väga värskelt raseeritud pind on kare. Iseasi on vahatamine. Aga milleks see kõik? Säärekarvad võivad vägagi kelmikad olla. Paar-kolmkümmend aastat tagasi olid siinmail peaaegu kõik naised karvaste säärtega ja probleemi polnud.

Räägib Karvajalg-Kanake

notsu ütles ...

jah, mõni tund tagasi raseeritud liivapaber on vastu ihu õudne, meeste näol esineb seda kurvastavalt sageli.

Vahatamisega on jälle muud hädad, mädavillid, ekseemid jms, tõsi, need on otseselt valusad pigem endale kui teistele, aga ikkagi, peab siis kellelgi tingimata valus olema.

Epp ütles ...

mmmm... meeste lõual olev "liivapaber". khm, sry...

muidu kirjutan kahel käel alla tindarienile. olgu nii, kuidas parasjagu tuju.