teisipäev, 3. juuni 2014

Hoida

Disclaimer: järgnev tekst ei ole etteheide, kuigi on veidi edvistamine.

Mõnikord on mul kohutavalt puudu mingi sel hetkel natukene suurem ja targem inimene, kes paneks mulle käed keskmise survega (mitte õrnalt ega ka nii, et liigesed raksuvad) ümber, hoiaks, naeraks mu üle sõbralikult ja ütleks, et hei, õeke. Kõik on korras. Sa oled korras. See läheb mööda. Sa oled, kes sa oled - ja see on hästi.
Maailm läheb hästi.
Sest jaa, ma tean seda ise ka, aga kui neid sõnu ütleb keegi teine,  kõlavad nad reaalselt nagu lohutus.
Kui ma neid ise endale ütlen, kõlavad nad nagu ülesandeid täitva lihast masina kasutusjuhendi järgmine e. "Funktsioneeri edasi, naine! Sa tead küll, kuidas asjad käivad! Vajuta neid nuppe ja tööta!"
Toimib küll, aga kõlab kaunis kalgilt. 

Mõtlesin selle asja üle natuke - et miks mul on vaja kedagi teist kallistamiseks, kui olen ometi ise - ega leidnud muud vastust, kui et inimesed ikka otsivad endale mingeid teisi inimesi. Karjaloomad nagu me oleme. Teise inimese soojus tõestab väärtust ühiskonna jaoks ja eksistentsiõigust.
Läksin panin ise käed kellelegi ümber ja ütlesin, et läheb mööda. Äkki on abiks.

Ja kui pärast jälle kurb hakkas, mõtlesin kerge õuduse ja eneseimetlusega, et vbla see ongi mu ainus valik. Sest vbla ma olengi kõige suurem ja targem inimene, keda sedasi isiklikult tean, ja vbla see ongi minu töö - olla see, kes paneb enda ise kokku ja kui parasjagu suudab, sirutab käe ka neile, kel vaja on? Et kes tahab, saab kinni võtta?
Muidu, kui ma ei suuda, ega ei siruta ka. Ma ju tean, kuidas ennast kokku panna, mida selleks vaja on, mida ei tohi ja millistel hetkedel tuleb teised kuradile saata, endaga hell olla ja hoopis iseennast kallistada.
Omaenda võimete piire tuleb tunda.

Aga ikkagi. Täna ja eile kaks inimest, kes kannavad mu eest tõesti 0 vastutust, sirutasid käe.
Päris ma ei rõõmustanud.

9 kommentaari:

notsu ütles ...

on sul sellistel hetkedel vaja päris füüsilist või virtuaalkallit? virtuaalkallit ma võin kohe saata.

väga väga naine ütles ...

Pooldan sõna "kallistus", sest see on kuidagi tõsiseltvõetavam.

Aga virtuaalne kõlbab täiesti.

ritsik ütles ...

Loomulikult ise tead kõige paremini, kuidas end lohutada, virgutada ja kõiki neid nuppe vajutada, aga - alati ei jaksa, noh!
Ei pea olema alati keegi suurem ja targem ja tugevam, kes ütleb- läheb mööda. Mõnikord aitab täitsa suvalise inimese õlalepatsutus või lapse kallistus. Mitte keegi ei ole alati tark ja tugev.

Anonüümne ütles ...

Oh, kui tuttav tunne!Paar korda olen napilt suutnud end tagasi hoida sellest, et minna toast välja ja paluda mõnelt juhuslikult inimeselt tänaval: "vabandage, see tundub küll veider, aga kas te palun kallistaksite mind?" Aga õnneks läheb see mööda ... kuni järgmise korrani.

Anonüümne ütles ...

Mul on see probleem, et ma näen pidevalt tänaval jube palju imekauneid ja lahedaid naisolevusi. Mõnel on seejuures täiesti uskumatu figuur! Osad neist on suht tuima näoga või lihtsalt sellise näoga, et nad ei saa ise absoluutselt aru, kui suurepärased nad välja näevad. Paaril korral olen neile öelnud kah, et täiesti super. Tegin isegi sellise otsuse, et ütlen kohe välja, kui midagi näen. Teisalt on seda ka päris raske täita, sest kohati on hetk ebasobiv ja vahel tekib mõte, kas selline käitumine on päris normaalne? Enesetsensuur. Lisaks pelgan, et võhivõõra kompliment võib komplimendi objektis ebamugavustunnet tekitada. Kuid ma tahan ju, et inimestel oleks hea olla, mitte halb?

väga väga naine ütles ...

Ei ole olemas õiget vastust, kuidas hästi elada, aga ma usun, et su hea kavatsus ja respekt pastavad välja ja naistele meeldivad komplimendid.

Parem proovida ja mõnikord ebaõnnestuda, kui karta ebaõnnestuda ja jätta rõõm olemata =)

notsu ütles ...

ma saan muidugi ainult enda eest rääkida, mitte kõigi naiste, aga mul on mõne võõra komplimendi peale küll hea meel olnud, isegi kui komplimendi tegija on parm mis parm ja parmuväärselt purjus. kui on aru saada, et tõesti siiralt kiidab.

ehmatab või ebamugavustunnet tekitab pigem mingite kampade järelehõikumine, isegi kui see on formaalselt kiitev. a nendest jääb alati mulje, et tglt on tegemist norimisega. vist sellepärast, et ongi. ja kamba puhul ei saa ka erilist siirust loota, sest peamiselt käib siis üks suur kambakaaslaste ees esinemine. või on siis asi selles, et kampa on palju ja see mõjub potentsiaalse ohuna isegi siis, kui nad üldse midagi ei ütle, aga üksik komplimenteerija ei tekita sellist ohutunnet.

Anonüümne ütles ...

Komplimentidega on veel see teema, et vahel kiputakse arvama, et tegemist on nö meelitamisega-moosimisega ja et ütlejal on kindlasti mingi banaalne tagamõte. Kuigi ei pruugi olla. Inimene võib olla ka lihtsalt esteetiliselt vaimustuses.

väga väga naine ütles ...

tegelikult ei pruugita enamasti üldse midagi imelikku mõelda.

Enamikule inimestest siiski meeldib, kui neile hästi öeldakse =)