Kolmapäev, 15. aprill 2020

Mõtisklen, kas tropp olemine on ka minus

Vaata, sellest, et minu enesekaitse kipub mõne jaoks rünnakuna tõlgenduma, saan aru ja need olukorrad on küll ebameeldivad, aga ma veel ei arva, et mölaklikult käitun.
Koerakäsutamisteema leidis rahuliku lahenduse ja kõik sai kombe. Lihtsalt mõtlesin sellele, et kerima hakkas täpselt samamoodi, nagu kunagi "mis inimestel viga on, et nad muretsevad selle pärast, kas neil lapse jaoks raha jätkub" - ja ma sain toona ikka väga ränga trauma sellest.
Jep, SEE oli trauma - postituse lõpus on arutlus traumade üle ja üks minu oma oli nt sellest, et veidi aega internetis üldvihatud olin.

Phmt blogivaidluste mudel on siuke: mina põlastan kritiseerin teatud käitumisi (enamjaolt on need "teeme nagu mõistlikuks peetakse") võrgupäeviku veergudel, sest need tunduvad mulle väärad - mitte et halb viis heale tulemusele jõudmiseks, vaid tulemus kipub ka halvem olema, kui teistmoodi tehes, ja miks, miks siuke komme?
Teha teistmoodi oleks tulemusele parem JA tegijale lihtsam ju?!
Siis inimesed, kes on nende "nagu peab-"kommete siirad ja sügavad uskujad tunnevad end rünnatuna ja tulevad mulle rääkima, kuidas ma arvan valesti. Kui neid kombeid ei täideta, läheb maailm (no ok, hästi paljude inimeste elu)  hukka! Koeri peab hästi palju õpetama ja enne lapse hankimist peab inimene ikka igakülgselt majanduslikult kindlustatud, elunautimissarved maha jooksnud ja üldse hästi stabiilne ja elutark olema!
Mina tunnen end seepeale omakorda rünnatuna, sest hei, ma ju räägin, et teisiti tehes oleks parem ja lihtsam kõigil! Kas te üldse ei saa aru, mis ma kirjutan v? Te isegi ei vaidle tulemuste headuse osas, te lihtsallt vaidlete alusideega "võiks teisiti, kui tavaks on"!
Mis te olete lollid v?!
Mispeale kombetäitjad saavad siiralt kurjaks, et ma neid lolliks pean.

Ebapärlikarbiga oli TÄPSELT see mudel ("mismõttes ta tahab last hea sissetulekuta ja arvab, et nii võibki elada, võiksid kõik elada, KAHJUR JA LOLL JA KURI!!!") ja eile oli sama teema koertega.

Aga ses osas, nagu ütlesin, ma veel ei arva,et tropp oleksin. Lihtsalt see vastastikkune: "Ta ju ründab mind ja mu elualustalu praegu!" on veider.
Oleks naljakas, kui poleks nii kurb.
(On kurb, sest ma võtan ju südamesse. "Nad ei saa must aru, nutt ja hala!!!")

Ent kui täna nägin fb-s pika posti jagamist, kusjuures selle posti sisuks oli "traumasümptomid, mis võivad teid praegu COVID-ajal tabada ja mis on teile ilmselt uudsed, sest enamjaolt te ei ole ju sedasi traumeeritud kui praegu", mul konkreetselt kihvatas sees.
Jah, ma tean küll, et kannatusi ei saa võrrelda ja ei ole osad sisuliselt õigustatumad kui teised. Olen üldiselt üleni kaastundlik ja hell igasuguste kannatavate inimeste vastu. Aga selle postituse sõnastus ja toon tõid mus esile: "Kui kuradi kerge elu sul olema peab, et SEE sinu meelest mingi eriline trauma on?!"
Ma saan aru majanduslikest hull-probleemidest, mis võivad kerkida ja paljudel on juba kerkinud. Otseselt "mida me SÖÖME?!" Ma saan aru kurbusest ja vihast, kui keegi lähedane sureb. Ma saan aru väsimushullusest, kui oled meedik, ja lähedase läbipõlemise nägemise valust, kui oled meediku pereliige.
Aga kui inimesel endal on kõik hästi, ta lihtsalt saab trauma sellest, et on COVID-oht ja karantiin, ma jooksen kokku.
Kui kerge su elu muidu on, kui muretu meel ja lahe oleskelu - ja ka "sa viitsid sellise asja peale hädaldada? Ja veel hädalda?! Ja iga päev hädaldada?!?! Kurat, sa ei tea, mis on raske elu! Kui ma ka sedasi iga ebamugavuse peale hädalaksin ja viriseksin, ma ei saaks muud midagi kunagi tehagi!!!!"

Mõtlen, et see on minu troplus. Sest kui inimesel on halb, ei ole ju teema selles, et minul on veel halvem või midagi. Nülitud sõrmega inimesel ei ole parem teadmisest, et kellelgi teisel löödi maha nii käed kui jalad.

Agagagagaga ... aga ikkagi.
Kui see on trauma, kui vati sees ja hellitatud sa muidu oled????

119 kommentaari:

  1. Hei :)
    Mind ajas nt õrnalt närvi, kui Pealtnägijas tehti lugu kaks nädalat karantiinis istumisest võtmes, et kui õudne ja ehk traumeeriv ja... No mida? Aga noh, mis sest, et mina ei mõista. Ma olen pigem erak :D
    Nüüd mõtlen, kas osa "lumehelbehalast" ei tule mitte inimese kuuluvusvajadusest. Et noh, see "on minu kriis ka ja niu, kannatame koos!" Kuigi objektiivselt pole justkui mingit põhjust. Soe tuba ja söök on ja lähedased terved - mus sa veel tahad?
    Tahavadki äkki kuuluvustunnet kinnitada, et nemad ju kaaa on selles kriisis?

    VastaKustuta
  2. Mul on tunne, et sa oled juba nagu internetikiusaja. Kui ma õigesti mäletan, siis Ebapärlikarp jättis sinu blogisse viimase kommentaari vähemalt kuus kuud(? või oli see juba aasta?) tagasi. Ja sa teed IKKA veel püsivalt kord nädalas postitusi, kus mainid, kui nõme ta ikka on. Sellal, kui tema pole sind rohkem torkinud ja on jätnud su elama nii, nagu sulle meeldib. Minu meelest on su käitumine äärmiselt ebaviisakas, empaatiavõimetu ja ebameeldiv, avalikult kedagi aasta aega järjest norida lihtsalt selle pärast, et ta emotsionaalselt arvamust avaldas (nagu sina isegi tihti teed), on ülinõme.

    VastaKustuta
  3. 2 aastat, ma arvan. 2018 hilissügisel oli see.

    Kord nädalas on liialdus, aga ma saingi trauma. Päriselt. Püsiva ja unustamatu.

    Ja no mina mina ei lähe kellegi teise plokki ütlema, et ta on loll ja ebameeldiv ja ei peksa oma lapsi aint sellepärast, sest need on ju juba suured ja võivad vastu lüüa.
    Ma ei ole häiritud selles, mis ta enda omas kirjutas. Aga olen siiamaani häiritud ja jäängi häirituks (kui ta just ei vabanda, millesel juhul jään häirituks, aga varjan seda edaspidi) et ta tuli siia mölisema - ja mitte üks kord, vaid järjepidevalt ning varjunime alt ka, kui ma tema kommentaare tema nime alt kustutama hakkasin.
    Mina teen piinlikku vahet, kas ma lähen kommentaaris blogiomaniku kallale (mispuhul on mul raudne reegel "kui mulle ei meeldi, ma ei loe, nii et ma ei kommenteeri, lihtsalt edaspidi ei ava") või teiste kommentaatoritega tülli.
    Seal mul "pole minu asi" ei ole, sest ma olen teiste kommentaatoritega võrdne ja vbla blogiomanik just mõtleb samamoodi kui mina, aga on liiga viisakas, et öelda?

    Minu jaoks ei ole ebapärlikarbi teema "läbitud", kuni ta vabandanud pole, ja kuna ma arvan, et ta ei vabanda, siis ei saagi läbituks.

    VastaKustuta
  4. Ehk ma mäletan. Ja ma ei näe põhjust varjata, et ma mäletan.
    Kui ei meeldi, ära loe.

    VastaKustuta
  5. Lihtsalt see on selge vastus sinu küsimusele, kas tropp olemine on ka sinus. Jah, ilmselgelt on, sa oled valmis kedagi internetis veel kaks aastat püsivalt ja järjepidevalt kiusama, sest tema emotsionaalne seisukoht (millel ta ilmselt tänagi on ja ma ei saa aru, miks mittenõustumise eest vabandada) ei ühtinud sinu emotsionaalse seisukohaga. Mina ka arvan, et sa ei peaks rohkem lapsi saama, lihtsalt ei viitsi emotsionaalseks minna, sest ega mina ju kätt ette panema ei tule või ega minu käest keegi ei küsi, enne kui kepiks läheb. Kui blogis ise võtta üles mingi teema (näiteks "kas ma olen ka tropp"), siis inimesed vastavad su õhkuvisatud mõtetele. Ja mitte sugugi kõik ei nõustu, mõni ütlebki jah. Ja siis sa saad tropjalt öelda, et "aga mine perse siis" või "ära loe" või "miks sa kommenteerid mu blogis?" (pärast seda, kui oled ise küsimuse esitanud). Sinu valik, muidugi. Aga tropp valik ka kahtlemata. Sinu tropp valik.

    VastaKustuta
  6. Naah, see ei veena mind =) ses osas ma ei arva, et tropp oleksin =) enda kaitsmine on ok.
    Ma ses osas, mida kirjutasin, mõtlen, et mind ju ei ähvrdata - aga ilmselt tajun, et minu kannatused on ebaolulised, kui siukesi "appi, karantiin, kkohvikusse ei saa ja ohutunne" nunnutatakse, aga keegi ei küsi, mismoodi mina tavaliselt toime tulen.

    VastaKustuta
  7. (ja kuidas ma teda kiusan, ma ei lähe ju tema plokki kirjutama, et ta nõme on?!)

    VastaKustuta
  8. Mhm. Ma mõtsi tükk aega, kas tasub näppima hakata. Aga kuna ma eelmises, koerateemas tugevalt sees olin, siis proovin, hästi sõbralikult ja nii hellalt kui võimalik =)

    Esimene asi, mis mulle silma jäi: ütled: “… ma ju räägin, et teisiti tehes oleks parem ja lihtsam kõigil!” KÕIGIL - see on ju täpselt samasugune blanket statement nagu "teeme nagu mõistlikuks peetakse" (siis on parem ja lihtsam kõigil). Ma ausalt öelda ei saa aru, kuidas sina, intelligentne naine, ei näe, et sa ise tuled sama mõõtu üldistustega välja, nagu need, kes sinu mõistes lollakad on - olgu siis teemaks koerad või lapsed vms.

    Teine asi. Ütled: “… aga ilmselt tajun, et minu kannatused on ebaolulised, kui siukesi "appi, karantiin, kohvikusse ei saa ja ohutunne" nunnutatakse, aga keegi ei küsi, mismoodi mina tavaliselt toime tulen.” Kõigepealt, mu meelest oli sellest kusagil (Ritsiku juures?) mõnda aega tagasi juttu, ning sa möönsid ka ise, et ütlemisi või mõtlemisi, mis seotud kolmandete-neljandate-viiendate isikutega, millel sinuga vähematki pistmist pole, võtad sa isiklikult. See on tegelikult üldimimlik omadus, lihtsalt enamik hoiab seda ilmselt vaka all =) Me kõik oleme ju omaenda pisikese maailma keskpunktid. Anyway. Mu meelest seesamune asjade üksnes ja ainult läbi omaenda prisma nägemine panebki sind tundma, et kellelegi teisele kaasa tundmine on SULLE mitte-kaasatundmine. Ehk kui keegi ütleb Mari või Liisu kohta “ilus naine”, siis sina võtad seda kui avaldust, et sina EI ole ilus naine. Ma võin muidugi eksida, aga täpselt nii loen mina sellest “minu kannatused on ebaolulised” avaldusest välja.

    Ja siis veel see asi, et kuigi mulle teevad kah nalja need “appi, karantiin, ei saa kulmudesse ega kohvikusse” neiukesed, üritan vaadata asja VALIKUTE nurga alt. Karantiin on pealesunnitud olukord, meil kellelgi pole siin märkimisväärseid valikuid, seetõttu on raskevõitu olukorda taluda. Samas, sinu elu-olu on ju siiski suures plaanis su enda vabade valikute tulemus, ei? Ja oh, ma ausõna ei taha terav olla, aga see “vati sees hoitud” jutt on sihuke… vanainimesejutt =) Et mis teil latsekestel viga, näe kus meie sõjaajal või näljaajal vms. Nood kohviku-kulmumurega neiud – ega seda ei saa neile süüks panna, et nad pole raskeid aegu näinud. Kohvik kinni, ongi trauma. Kõik, KÕIK siin elus on suhteline ju.
    Novot. Siuksed mõtted siis.

    VastaKustuta
  9. Ma ei võta seda, et Mari või Liisu on ilus naine teatena, et mina ei ole ilus - VÄLJA ARVATUD juhul, kui ütleja on minu välimuse kohta varem kriitikat teinud ja pole iial öelnud, et ma ilus oleksin.
    Siis võtan küll.
    Mu peas kõlab sel juhul: "Mari või Liisu on ilus naine" kui "Mari või Liisu on ilus naine, mitte nagu sina, kellele mul aint kriitikat jagub".

    Teised asjad: jah, ma kaldun võtma oma seisukohti kõrgematena. Elik minu "kõik" on palju laiem kui ühiskondliku normi "kõik", mis arvutab automaatselt hulga inimesi maha. Ma üritan mingit ühist nimetajat leida nende vahel, kes on "nagu peab"-ühiskonnas aktsepteeritud inimesed ja igalt poolt üle piiri ulatujatel.
    Ja kui siis need ühiskondlikult aktsepteeritud tulevad õiendama, et nende KÕIK on tähtsam, mul on ikka nüri meeleheide. Kuidas, kuidas te ei näe, et teie maailm pole ainus, mis oluline on ja kus inimesed elavad??? Teie "kõik" ei ole "kõik" Ma ei väida, et ma ka kõiki-kõiki näeksin, aga kurat, kuidas te nii paljusid ei näe ja ei arvesta?!?!

    Ja noh.
    Karantiin kui pale surutud olukord vs minu vabad valikud?
    Kas ma olen oma valikutes iial vaba olnud? Ma pean koolis käima, sest KÕIK ju käivad. Pole isegi mõeldav, et ma ülikooli ei lähe, meie peres ju kõik lähevad. Mine tööle, kõik käivad, kes vähegi midagi väärt on, majanduslikult peab ise toime tulema!
    Ja ma siiralt arvasin, et nii ongi. isegi kui ma eelmises augustis sinna tallitööle ronisin, mul oli ajus: "Kõik suudavad töl käia, see ei ole ju palju ja seal on hobused, suudan mina ka!"
    Ja olin päris kurvalt üllatunud, et ei suuda.
    Mõtte minna kuhugi meditsiini väga osalise ajaga õetööle matsin ka siis maha - sest ma lihtsalt ei suuda.
    Aga ma tõesti ei ütleks, et ühiskond, perekond, mis-iganes-kond mind survestanud poleks. Faking läbi elu.
    Ja nüüd on mõnel kohvik kinni ja tööd peab kodukontoris tegema ja oh, nii halb.
    Pffffff.

    VastaKustuta
  10. Ei no selles mõttes... kui sa ise saad aru, et nt sina ise ei suuda paaril korral nädalas talli pühkida põhimõtteliselt - töö, mida siiski valdav enamik teeb ilma vaimse ja füüsilise väsimuseta, kuidas sa siis näiteks teiste kohta ei saa aru, et nt ärevushäirega inimesele võib see fkin Covid päris vastikult mõjuda? Mitte sest kohvikusse ei saa, vaid sest fucking äng on ja paanikahood tulevad. See on ka nagu päris haigus noh. Nagu depressioon.

    Sinu valu ei ole erilisem kui teiste inimeste valu.

    VastaKustuta
  11. ma just enne mõtlesin, et kui keegi saab praegu trauma sellest, et karantiin ja haigusoht, siis see tuleb tõenäoliselt tema psühhotüübist. Ta jääb haigeks kas ebakindlusest või suhtlemisvaegusest või mõlemast. Ja sel juhul on öelda "mis vati sees sa kasvanud oled" väga sarnane sellega, kuidas seal tallis sulle peale hüpati, et "vaata, mis mina kõik teen, ja ikka ei ole väsinud". pmst oli see täpselt sama - "vaata, kui kerge elu sul minuga võrreldes on".

    aga sellest, mida Rents ütles selle kohta, et mittenõustumine ei ole asi, mis vajaks väljavabandamist - ma näen siiski vahet mittenõustumisel ja asjal, mida öeldakse ekstra selleks, et sihtmärgil halb oleks; ja ütlemist, et keegi ei peksa oma suuremaid lapsi ainult sellepärast, et need võivad vastu lüüa, on mul raske millegi muuna võtta.

    no ja kommentaator, kes alguses käib halvasti ütlemas, siis saab bloki ja tuleb teiste nimede all tagasi, on ilmselt ka Rentsile tuttav nähtus.

    VastaKustuta
  12. SELLEST ma saan aru küll. Paanikahäired ja haigus jms - täiesti mõistan.
    =)
    Millest ma aru ei saa, on antud situatsiooni kohutav üldrahvalikku traumat põhjustav olemus, sest enamik inimesi üldiselt traumasid ei saa ja nüüd peavad tutvuma sellega, et lühimälu ripatamine või hingamisraskused, üle- või alaunisus jne on normaalsed kriisisümptomid.

    Aga Mann esimese kommentaaris tõi ära hea põhjuse, miks see üldrahvalik "meil on nii halb!" lahti läks.
    Ühtkuuluvustunne.

    VastaKustuta
  13. (ma ei pea silmas, et ebakindlus ja suhtlemisvaegus on sellised asjad, millest peavadki kõik haigeks jääma, eks ole, ma pean silmas, et mõnel on just seal see nõrk koht, kust rebeneb. vt ka mis ma kirjutasin ühe noore inimese kohta, kes jõudis esimest korda elus talutava suhtlemisnivoo peale siis, kui tegi päev otsa teiste seltskonnas tööd ja öö otsa pani pidu; enne seda oli suhtlemisnäljadepressioon.)

    VastaKustuta
  14. AbFabile siis vastus.
    notsu vahepeal ilmus täitsa ootamatult =)

    VastaKustuta
  15. ot, kas sa pmst üritad siis öelda midagi sarnast, nagu Rents (vist oma blogis) korra märkis: et kui ekstravertidel on ebasobiv suhtlemisnivoo, siis võetakse seda üldrahvaliku traumana, aga kui introvertidel on tavaelus sama ebasobiv, siis ei koti kedagi? et ühed traumad on ühiskondlikult kuidagi aktsepteeritavamad kui teised?

    VastaKustuta
  16. ja kui asi on selles, et "miks nüüd see on üldrahvalik probleem, aga see teine mitte", siis siit on ühtlasi näha, kuidas arusaamatused tekivad - postituses ei rääkinud sa üldrahvalikkusest, vaid "inimesel endal on kõik hästi, ta lihtsalt saab trauma sellest, et on COVID-oht ja karantiin." mis on selle tallitöötaja jutuga väga sarnane sõnastus.

    ja nii see arusaamatuste ja solvumiste ahel muudkui kerib.

    VastaKustuta
  17. ... sest teisedki eeldavad, et see, mida nad oma jutu taustaks mõtlevad, on ju üldteada ja seda pole vaja välja öelda.

    VastaKustuta
  18. aga ekstravertide koha pealt - tookord, kui see noor inimene oma kogemusest rääkis, oli see selles mõttes ahaaelamus, et ennäe. Ei olegi nendel, kellele istub palju suhelda, tavaelus kergem. Sest tavaelu on nähtavasti mingi keskmine ja seal on raske ka üliekstravertidel

    Mis paneb neile üliekstravertidele praegu eriti kaasa tundma - kui ennegi oli neil sama raske kui introvertidel, sest nad ei sobinud samuti keskmisega, mida nad siis nüüd pihta hakkavad?

    VastaKustuta
  19. ok, sõnastan ümber =)
    Teil on praegu halb, kuu aega, vbla isegi kaks, vaimsed karjed, kriisiabi ja vaimse tervise abistajad kohe valmis igal pool, sest inimestel on raske?
    See on minu elu, kus mul on halb olnud ümmarguselt 37 aastat. Tulete veel seletama, et need kaks kuud on jubedad?

    VastaKustuta
  20. Sa küsid “Kas ma olen oma valikutes iial vaba olnud?” ja nimetad kooli jne, ühiskonna-perekonna poolt tulevat survestamist. Ma ei mõelnud NEID valikuid. SEE surve, ühiskonna-perekonna poolt tulev, on meil absoluutselt kõigil ju, mitte ainult sinul. Ma pidasin silmas valikuid nagu elukaaslase valik, laste saamine, koera võtmine, mida lõunaks süüa teha, mida selga panna, Rongi alla minek, Ameerikasse kolimine, ja nii edasi. OK nende puhul on see eelnimetet ühiskondlik surve kusagil kuklas tiksumas, jah, aga minu kõnepruugis on need siiski indiviidi VABAD valikud. Kuidas sina neid nimetad?

    VastaKustuta
  21. jah, see võib karm olla =( Magada ei saagi, kui vajalikku päevast suhtlusintensiivsust hoida tahta =(

    VastaKustuta
  22. Epp: minu point on, et mulle on need ühiskonna poolt pealesurutud valikud väga rasked kanda olnud. Nähtavasti teistele ei ole, vähemalt väga paljudele teistele, seast ma ei kuule eriti kedagi kaebamas, KUI jube see kõik on.
    V.a. autistide fb-grupis.
    Ja mul ei ole seega kaastunnet nende osas, kes kaks kuud ei saa kohvikusse, sest need on kinni. Nagu pff. Teil on nii kaua kerge olnud, see, mis minu jaoks ebaloomulikkus ja õudus ruudus, on teile naljategu, pole õieti probleemgi - ja nüüd teil on halb? Mõned kuud?
    PFFF!!!!!

    VastaKustuta
  23. Minu point oli see, et me ei räägi siin normatiivsest rahulikust keskmisest inimesest, kel läheb vahel sitt keema - Ebapärlikarp krõbistab ju ka aastaid juba antidepressante nagu mina kommi, lisaks veel ärevushäire. Et noh, kui mina suudan arvestada sellega, et VVNil on ajukahjustus + depressioon, siis ehk tema omalt poolt suudab ka mõelda, et ta pole ehk ainus inimene maailmas, kellel on emotsioonid ja raske jne. Et oled-oled torm ja sind on vaja selle pärast mõista, aga prooviks mõista ka neid, kel ka elu sel hetkel üsna tormine oli. Vähemalt kaks aastat hiljem tagantjärelegi.

    Mina olen oma blogist ära blokkinud mitmeid, aga ma ei tee lihtsalt nende mõnitamiseks postitusi. Eriti ei tee ma seda nende paari konkreetse kommenteerija puhul, kelle puhul on teada või aru saada, et neil on vaimse tervisega probleeme.

    VastaKustuta
  24. Mmm... mina märkan teatavatel põhjustel näiteks palju ühiskonnapoolset survestamist lastetuse vastu. ja selle vastu kurtjaid on samuti.

    Huvitav iseenesest, kuidas inimesed märkavad eelkõige seda, mis neid ärritab. Vt, mida just kirjutas Krsi oma blogis ja mida on kirjutanud Indigoaalane ja mida on kurtnud Arni: nemad kuulevad praegu igalt poolt positiivsusesurvet, märkavad, et igal pool kirjutatakse ainult sellest, kui hea on niiviisi kodune olla. Ja tunnevad, et nad ei tohi justkui oma tunnetest kirjutadagi. Sellal, kui sina märkad kohustuslikku üldrahvalikku muretsemist, märkavad nemad kohustuslikku üldrahvalikku hurraaoptimismi.

    aga mainiksin veel kord, et "kaks kuud ei saa kohvikusse" ei ole arvatavasti kannatuse tegelik sisu ja see läheb ikkagi rubriiki "sul tuleb aint kaks korda nädalas toredat tallitööd teha ja virised".

    VastaKustuta
  25. Ma ju ei tea, mis värk tal on antidepressetantide ja vaimse tervisega on =)
    Sest ma ei loe ta võrgupäevikut, sest noh -- ma ei roni sinna, kust ma eeldatavasti positiivset emotsiooni ei saa.
    Ok, kui ta oli toona ise katki, on selgem, miks nii teravalt reageeris.

    VastaKustuta
  26. lisaks: mulle tundub, et ma olen tavaelus keskmisest ärevam ja pean võimalikuks, et just see ongi mu elu praegu kergemaks teinud. Ma olen ärevusega harjunud, mul on sellega toimetulemiseks võtete arsenal. selles mõttes võib kogu varasemale ajale, kus mul oli tunne, et ma ei suuda sobida või õige inimene olla, tagasi vaadata kui tasuta treeningule. nuhtlus on osutunud minu privileegiks.

    VastaKustuta
  27. Ja ilmselt nii on, notsu, küllap on see õige =)
    Ehk ma pisendan teiste kannatusi, sest ma ei näe neid, ja samas olen (haiglaslikul...poleõige) väge tundlik suunal "aga minu kannatused, nähke neid!"
    Ehk kuna minu kannatused tunduvad mulle mittemärgatud olevat, pisendan teiste omi.
    Ja noh - nii krsi kui Arni Alandi kui Indigoaanlane kuni tõdemuseni, et krt, natslikud tendentsid tõstsid pead kõrgele juba enne viirust, tekitavad ikkagi mus tuska just võtmes "Pole isegi kahte kuud veel ja te virisete?! PROOVIGE 35+ AASTAT!!!!"

    VastaKustuta
  28. no ja lisaks see, et need, kes justkui ühiskonda sobituks, ei pruugi sellepärast veel terved ja õnnelikud olla, nad ei pruugi olla lihtsalt oma hädade väljendamise peale nii osavad olla. Kõik inimesed ei ole verbaalselt võimekad; ja isegi kui on, on mõni ühiskonna hoiakud hullemini introjitseerinud ja mätsib oma sobitumisraskused paksemalt kinni.

    mis tähendab, et su väljendatud "paar kuud ei saa kohvikus käia" võib osutuda lihtsalt viimaseks õlekõrreks kaameli seljas. ja see, et nüüd ometi justkui tohib rääkida, et on sitt olla, võib osutuda mõnele ventiiliks, mida tal oleks tglt AMMU vaja läinud.

    VastaKustuta
  29. vastus siis "Mmm... mina märkan teatavatel põhjustel näiteks palju ühiskonnapoolset survestamist lastetuse vastu. ja selle vastu kurtjaid on samuti."-algusega kommentaarile.
    Krt, ainus praeguse bloggeri suur viga - pole võimalik vastuseid eraldi välja tuua jadadena. Vaatan, kas saan midagi kerge vaevaga teha.
    Kui rasket vaeva nõuab, siis noh - saame hakkama, kui seni oleme saanud.

    VastaKustuta
  30. Lihtsalt mainin, et üks põhjus, miks juute ei sallita, on tajumine, nagu nad üritaks monopoliseerida II MS aegsed kannatused juutide jaoks. Vaidlemata vastu, et nad olidki objektiivselt üks enam kannatanud seltskondi sel perioodil.

    VastaKustuta
  31. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  32. Mõni neist, kes hurraaoptimismi üle kurdab, ei OLE varem kuigi hästi süsteemi sobitunud ja on isegi väljendanud, et on ärevuse või depressiooni all juba pikka aega kannatanud ja ennast ära üritanud tappa. Lihtsalt nüüd on veel hullem kui muidu.

    nii et see "ainult kahe kuu" jutt kõigil juhtudel üldse ei kehti. mõnel on samamoodi 35+ aastat ja nüüd teeb see kaks kuud asja veel hullemaks. sest ega praegune seis ei mõju halvasti ainult neile, kellel enne oli hästi.

    VastaKustuta
  33. sellest saad sa ju aru, et halvasti saab end tunda ja ühiskonda mitte sobituda mitmel eri kujul ja mitmes eri suunas?

    VastaKustuta
  34. pluss käärid välisel vaatlusel ühiskonda sobimise ja selle vahel, kas inimene ise nii tunneb.

    no umbes nagu oma paksuse teemal võib enesehinnanguprobleemide all kannatada nii päris paks inimene kui pilbaskõhn anorektik, ja teisest küljest võib nii paks kui kõhn olla õnnelik, sest neid lihtsalt ei koti, mis mõõtudes ühiskonna arust peab olema. samamoodi ka üldisemalt ühiskonnanormidele vastamisega. Üks vastab, aga tunneb end eluaeg sobimatuna, teine ei vasta ja ei koti ka.

    VastaKustuta
  35. Lauri edasiarendus andis mulle viimase vajaliku tõuke ja suudan veel paremini sõnastada:
    "Te kannatate? Teil on vaja abi, rohtu ja hoolt, kuulavaid kõrvu ning leebeid patsutusi? Kurat, ma olen sedasama vajanud nii kaua ja tundnud end mõistetuna ainult väheste poolt! Ja te tahaks, et teil teistmoodi oleks?
    Krt, teil lausa ongi teistmoodi ja IKKA KAEBATE?!?!?! ikka pole piisavalt?!
    Ei, muidugi, teie kannatused on ju tähtsamad kui minu omad ..."

    Ehk siis phmt olen ma lihtsalt armukade. Mina saan sõimata, kui ma kannatan, niigi on ju hästi, mis ma veel tahan - ja nemad saavad küll õlakehitusi ja "kohvik kinni, ahahahhaa!" reaktsioone, aga vähemalt on neil ka moraalse õiguse tunne öelda, et neil on PÄRISELT halb.
    Ja millal mina hakkasin tundma, et ma võin öelda ja eeldada, et mind usutakse ka?
    Pärast Rongi ja antidepressantide pealesaamist.
    Enne neelasin alla ja leidsin, et viga on minus, kui ma nautida ei suuda. Elu on imeline, mul on kõik hästi, ma olen lihtsalt viga maailma koes, et rõõmustada ei oska selle üle!
    Aga näed, neil on halb ja nad ei ole sellega rahul ... krt ... jultunud!

    VastaKustuta
  36. Ehk siis: tropluse küsimus lahendatud armukadeduse avastamisega.

    Täähhh kaasa mõtlemast =)

    VastaKustuta
  37. no ja ma üritan öelda, et järsku mõnel neist on kogu aeg halb olnud, aga nüüd esimest korda elus lubatakse sellest rääkida. mis tundub tõtt-öelda eluterve.

    või mis veel hullem - äkki on nüüd esimest korda tänu üldisele halboludiskursusele väljenduse leidnud need, kes ise ei OSKA rääkida, sest nad on rumalad või lihtsalt väheverbaalsed.

    Ma mäletan, kuidas mind kunagi pauguga tabas mõte, et ükskõik, kui raske mul on, vähemalt on mul võimed selle väljendamiseks või kasvõi selle MÕTLEMISEKS. Et kui jube võiks olla samas olukorras keegi, kellele mõtlemine ise on raske, väljendamiseks rääkimata. "I must scream, but I have no mouth."

    Ja noh, kui see vajab ütlemist, siis ma ütlen oma suveräänselt positsioonilt, et sul on moraalne õigus öelda, et sul on halb. Neil, kellel on praegu halb või halvem kui muidu, on moraalne õigus öelda, et on halb. Kõigil on õigus öelda, et on halb.

    Ja kahjuks on ka alati keegi, kes ei usu ja hoopis tänitab.

    Kuigi kui on hädasti tarvis tänitada, siis võiks ju suunata selle pigem nende pihta, kes on tugevamad.

    Muide, ma arvan, et su lause "millal mina hakkasin tundma, et ma võin öelda" on kümnesse ja lisaks veel suurema üldistusjõuga. Ma arvan, et teiste hädaväljenduste peale tänitama hakkavadki need, kes tunnevad, et nad ise ei tohi "ja mis õigusega tema siis võib". See käib ka nende kohta, kes sinu kallal tänitavad. No mouth.

    VastaKustuta
  38. Ma täiendaksin Notsu poolt väljaöeldud mõtet “…. need, kes justkui ühiskonda sobituks, ei pruugi sellepärast veel terved ja õnnelikud olla, nad ei pruugi olla lihtsalt oma hädade väljendamise peale nii osavad olla. Kõik inimesed ei ole verbaalselt võimekad.”
    Mu meelest küsimus ei ole alati isegi verbaalses võimekuses/võimetuses. Küsimus on ka inimtüübis. Võin mürki võtta, et “minu ringi” blogijate hulgas on mitmeid, kel on (olnud) väga, väga, VÄGA raske ja keeruline elu-olu, aga nad valivad noist asjust mittekirjutamise. See ei ole varjamine või kahepalgelisus, sel on mitmeid asiseid põhjuseid, alates iseloomuomadustest lõpetades enesealalhoiuinstinktiga, ja kõik muu, mis sinna vahele jääb. Ka ma ise kuulun väikestviisi nende blogijate hulka - näiteks pole kirjutanud naabrite porgandikahurist, mis mind kevadeti piinab =) Ja see on vaid üks suvaline, naljaga öeldud näide, eks ole, ma ei hakka rohkem näiteid tooma, sest nagu öeldud, ma ei räägi noist asjust avalikus blogiruumis.
    Novot ja siis ongi nii, et kui sina võtad kirjutada, et kõik peaksid SIND silitama, sest nimelt SINUL on kõige raskem elu, ja teiste mured on kökimöki, siis… noh, siis tulevadki sihukesed kommentaarid, mida sa oma blogisabas näha ei taha. Ega keegi meist tegelikult ei taha, aga mu meelest sina lausa küsid sedasorti kommentaare =)

    Ma loodan, et see nüüd liiga karm välja ei kukkunud, ja et sa võtad seda sõbraliku osutusena, mitte kriitikana.

    VastaKustuta
  39. Ma tean, et inimestel on raske, aga nad ei räägi sellest.
    Lihtsalt mina näen oma panust jagamises, rõhutamises ja ülerõhutamises, et on ok haiget saada, on ok valudes olla, on ok katki minna ja NEED EI OLE HÄBIASJAD.
    Sa (ja kesiganes) võid muredest rääkida, olemata seepärast paaria ja vääritu, tööst ilma jääda või sõpradest (kui need vähegi head sõbrad on).
    Ei pea varjama (see ON varjamine, mingi hinnangulisuseta, aga on), ei pea muretsema, mis saab, kui keegi teada saab, ei pea salgama, et olen just selline inimene, nagu olen, sellise ajalooga, nagu on.
    Kõik, mis sinuga juhtunud on, on osa inimene olemisest ja mitte miski, mida peitma peab.

    Ja ma suhtun VÄGA pika hambaga neisse, kes tulevad ja on "varja! peida! häbi peaks sul olema!"
    Et jah, neil on ilmselt endal probleemid. Aga kui mina teen oma parima, et ka neid nende murede avalikustamisel julgustada, on suht nõrk mind selle eest halvustada.
    Et jah, ma panen end tulejoonele, hüplen alasti üle raekoja platsi, rinnad rippumas ja kõht ees, aga kurat, just sellega ma ütlengi, et on ok, et sul on rinnad ja igasugune kuju sobib, on ok, et sul on kõht, mis pole nagu ajakirjas, on ok olla täpselt see, kes oled - ja kui tuleb jälle keegi "eino peaks ikka riideid kandma, ja tema figuurile sobiksid sellised ja sellised, nendega varjaks keha miinusi kõige paremini," mul on: "OHTAEVAKE!!!!"
    Mis te avate, et ma ei oska kaetud olla või hästi riietuda või mida?
    Mul on teile uudis: ma VALIN niimoodi mitte teha, sest see on mulle igav, vale ja võlts. Ma TAHANGI mõtlema panna, pinda käia, ise teiste hädasid märgata ja märgatav olla.

    Ehk ka see võrgupäevik on kuskile 2014 lõpu kanti selline, kus ma räägin küll tõtt, aga no ... mitte kogu tõde. Loon "muljet":
    Ja kas see kokkuvõttes tegi mulle head v?

    VastaKustuta
  40. VVNil on endalgi ju see mitteväljendamise kogemus olemas, ajast, mil ta arvas, et tal pole õigust kurta, või ajast, mil ta lihtsalt ei teadnud, et kõigil pole xyz asjaolud nii halvasti ja et nii halb olu ei olegi normaalsus. Ma mäletan ju, et natuke enne rongi oli siin blogis periood, kui postitusi kas ei olnud või need olid reipad, kuigi hiljem kirjutatu põhjal sain teada, et asjad olid juba siis väga persses.

    Mitte et kõigil mittekurtjatel samad põhjused peaks olema, eri motiive on palju, a nii põhimõtteliselt. Inimesed näitavad välja sageli palju rõõmsamat pilti.

    VastaKustuta
  41. hah, sa kirjutasid nüüd ise just seda, mis ma hetk tagasi.

    VVN, aga kui sa JUST siis, kui mingid inimesed on vbla esimest korda elus avastanud selle prao, kust oma halbolukogemust välja paista lasta, viskad selle peale "kaks kuud ei saa kohvikus käia ja juba häda", siis see ei julgusta muresid avalikustama.

    VastaKustuta
  42. Ehk: "kui piisavalt hästi varjad, varjad ka enda eest ära. Ei taipa ka ise, et oo, mul oli vist päris halb, kui rongi alla minek näis parema lahendusena kui miski muu? Või ei, eks ma olin ikka lihtsalt liiga laisk ja edev, et oma probleeme teisiti lahendada. Nõrk, nõrk ..."

    VastaKustuta
  43. jah, notsu, absoluutselt.
    Ma läksin armukadusest pimedaks =)

    VastaKustuta
  44. st ma kujutan ette, et inimene, kes on teeb just oma ärevusest rääkimise esimesi katsetusi, loeb "Kui kuradi kerge elu sul olema peab, et SEE sinu meelest mingi eriline trauma on?!" loeb sellest pigem välja, et "varja! peida! häbi peaks sul olema!" kui et "Kõik, mis sinuga juhtunud on, on osa inimene olemisest ja mitte miski, mida peitma peab."

    VastaKustuta
  45. paistab, et ma peaks vähem kiiresti kommenteerima.

    VastaKustuta
  46. Mul on sama probleem, lihtsalt teisel pool =P

    VastaKustuta
  47. VVN, ma ei ole sinuga nõus. Oma elu kehvemast poolest mitte kirjutamine EI OLE (vähemalt mitte minu puhul) mulje loomine või varjamine. Me ei pea isegi vaidlema sel teemal – jäägu sulle sinu arvamus, minule minu oma, üks pole parem või õigem kui teine, need on erinevate inimeste erinevad arvamused. Aga üks asi on kindel – keegi meist ei oma Tõe monopoli. Ka sina mitte =)
    See, et mina (ja teised minusugused) oma muresid kogu ilmale ei kuuluta, et tähenda, et mul midagi häbeneda oleks. See tähendab lihtviisiliselt seda, et ma olen inimene, kes oma muresid kogu ilmale ei kuuluta. Ma ei ütle, et kuulutamine ei ole OK, aga ma ei ütle ka, et PEAB kuulutama, muidu on "salgamine". Valikuvabadus, jah? =)

    VastaKustuta
  48. tahtsin lisada, et üks koht, kus inimesed erinevad on, on ka traumadega tegelemise võtted, mis nende peal töötavad. Loetu põhjal paistab, et mõnel inimesel töötab traumaatilise kogemuse kõrvalepanemine, kusjuures mitte enda eest varjates, vaid teadlikult, à la Scarlett O'Hara "ma ei tegele sellega täna, ma tegelen sellega homme". Igaühel ei tööta, sõltub omadustest, mida inimene ei pruugi saada ise muuta.

    üks valvenäide on see karu käest rapitud saamise näide, kus mees ja naine olid eri tüüpi inimesed; naine poleks üksi ilmselt karult rappida saanudki, sest ta oleks oma suurema tundlikkuse ja ärevusega lihtsalt jätnud ohukohta minemata. Mees harrastas jälle pärast traumat emotsioonide kõrvalepanemise tehnikat ja tema puhul see töötas; aga tema naisel ei olnud see lihtsalt tehniliselt võimalik. Võib-olla oleks tema puhul töötanud just tegelemine ja põhjalik läbitöötamine (aga kahjuks ei pidanud ta nii kaua vastu).

    VastaKustuta
  49. ...ja veel. Minule jällegi, vastupidiselt sulle, VVN, teeb halbadest asjadest MITTE kirjutamine head. Inimesed on erinevad – oot, kas me oleme sellest juba rääkinud? =)

    Mul on tegelikult “porgandikahuri postitus” pooleli, kus üritan selgitada, miks mulle isiklikult ei sobi negatiivsete kogemuste (olukordade) jäädvustamine. Ja miks ma enda kallal töötan, et halbu kogemusi unustada, selle asemel et neid aastate viisi kaasa lohistada.

    VastaKustuta
  50. lisan Epu sõnadele, et ma ise näiteks ka ei taha, et kõik, kes mind tunnevad, minust kõike teavad, sh minu traumasid. Osalt sõltub see sellest, mis ma nende tuttavate enda ajaloost tean, või sellest, mis ma tean sellest, kuidas nad oma suhtumisi moodustavad: näiteks ei taha ma, et mu traumasid teaks inimesed, kelle jaoks need hakkaks varjutama kõike muud, mida minust teada on. Sest ma olen küll lisaks oma omadustele ka kogu oma ajalugu, sh traumad, aga see on ikkagi kogu tervikust ainult väike osa.

    Oli aeg, kus ma olin just lõpetanud ka iseenda jaoks kinnimätsimise ja siis oli küll suur vajadus kangesti kuulutada. Sest kui see materjal kõik tammi tagant välja vurtsatas, varjutas see ka minu enda jaoks peaaegu kõik muu. Siis oligi "ma olen oma trauma" peaaegu adekvaatne pilt.

    Aga kuulutamine sai kuulutatud, rääkimine räägitud ja nüüd ei taha enam nii palju.

    VastaKustuta
  51. Epp, ma kaldun üldiselt arvama, et halbadest asjadest kirjutamine/rääkimine on hea, kui selle alternatiiv oleks salgamine-kinnimätsimine ka iseenda ees. Pakuks, et selline mahasurumine lausa torpedeerib elutervet unustamist - kui millegi kallal peab kogu aeg jõudu rakendama, siis muutub ta tähtsaks. Nagu saladused ikka.

    Aga teadlik kõrvalepanek on hoopis iseasi.

    VastaKustuta
  52. ja miks need kaks asja - rääkimine ja salgamine - üldse ainsad alternatiivid peaks olema - see äkki sõltubki inimtüübist?

    VastaKustuta
  53. Minul kahtlemata on põhjust igasugu asju häbeneda. Ma arvan, et kõigil on ja et see on normaalne. Läbinisti ideaalset, nõrkuste ja vigadeta inimest ei ole olemas. Ning oma vigade / nõrkuste häbenemine on tavaline inimlik käitumine.

    Läbinisti aus ühiskond - kõigest rääkiv, kõike välja ütlev, mittevarjav - ei ole seetõttu võimalik. Ei peagi olema. Muidu me oleks... lihtsalt mingi masin.

    VastaKustuta
  54. Lisaks. Mina olen blogimist ja päeviku pidamist enda jaoks defineerinud kui teadlikku mälutehnikat. (Päris päevikut pean ma ainult matkadel, mitte igapäevaselt.) Ma mõtlen mingi aja või olukorra tagantjärele läbi; ja panen head asjad kirja; ja lasen halbadel mälestustel minna. Tundub töötavat.

    VastaKustuta
  55. muidu on mul üks kogemus samast ooperist, millest Epp räägib.

    kui mul oli see rääkimise ja kuulutamise periood, siis tegin ma seda ühe kirjasõbraga ja vestluse käigus jõudsin tema peale korra kõvasti solvuda, kuigi juttu polnud isegi mitte minust, vaid mingist hüpoteetilisest juhust, mida me suht ilukirjanduslikult arendasime ja lahkasime. aga see seostus mul ikkagi oma traumadega.

    Kuna kirjavahetus ei käinud lõpmata kiiresti ja ma ei saanud kohe vastust, jäin ma oma mõtetega üksi ja kui ma neist asjadest pikalt mõelnud olin, oli mul juba küllalt halb olla, et midagi pidi ette võtma.

    Ühesõnaga mõtlesin, et asun oma halbade mälestuste ja neist tulnud jamade täpse defineerimise asemel mõtlema vahelduseks sellele, mis on see hea olevik-tulevik, mida ma tahan ja kujutan seda põhjalikult ette. See ei ole salgamine ja petmine, sest minu soovid on kah osa minust; oma südamesoovidega tegelemine on sama aus kui oma hirmude ja traumadega.

    Tulemus oli see, et kuigi ma olin endiselt oma mõtetega üksi, oli nende mõtete sisu nauditavam. Ja iseenda tundmaõppimise koha pealt oli see sama valgustav kui traumaga tegelemine.

    Blogisin sellest tookord:
    https://notsumaja.wordpress.com/2012/11/07/notsu-eneseabinurgake/

    VastaKustuta
  56. Kaur ütles: "Mina olen blogimist /.../ enda jaoks defineerinud kui teadlikku mälutehnikat. Ma mõtlen mingi aja või olukorra tagantjärele läbi; ja panen head asjad kirja; ja lasen halbadel mälestustel minna. Tundub töötavat."
    Mina teen täpselt samamoodi.
    Ning jaa, Notsu, halvad asjad panen täiesti TEADLIKULT kõrvale, ei mätsi kinni. Mätsimine, nagu sinagi ütled, töötaks pikemas perspektivis mätsija enda heaolu vastu.

    VastaKustuta
  57. njah. lisan ainult selle klausli, et kui mälestustega teadlikult tegelema hakkamise ajaks on kogunenud juba aastete viisi kinnimätsimist, siis seda mätsitud sisu niisama lihtsalt kõrvale panna kohe ei õnnestu. mis see hea metafoor nüüd oleks? mäda välja lasta ja alles siis haav kinni siduda?

    mul endal oli nt lausa kergeid mäluhäireid. mitte seda, et lihtsalt ei mäleta, mis on normaalne unustamine, vaid mingid veidrad nähtused. mälestused 3. isiku perspektiivist, mälestused, mis tekitavad halva tunde, aga faktisisule ligi ei pääse jne.

    VastaKustuta
  58. pendlimetafoorid pädevad ka. "on keelatud rääkida" - "peab rääkima". Enne kui valikute hulka jõuab "suva, ei viitsi".

    VastaKustuta
  59. Ja lõppude lõpuks räägime me siin ju ikkagi blogimaailmast, onju – blogimine ei tähenda automaatselt, et “laon kõik letti”. Võib, aga ei pea. Blogijal on vaba valik keskenduda armastusele või aiandusele või millele iganes, ei ole ju ometi sedasi, et kui iga oma liigutust ja mõtet ja tunnet kirja ei pane, siis “lood muljet”. Ja kui loodki, so what? Ongi fassaadiblogi. Ei meeldi, ei pea lugema =)

    VastaKustuta
  60. Ma millaski blogisin teemal "miks me blogime" - oot, otsin... näe siin:
    https://viistuhatviissada.blogspot.com/2014/07/miks-me-blogime-internetis-on-erinevate.html

    VastaKustuta
  61. mu seisukoht on, et kui mis iganes enesetehnika inimese õnnelikumaks teeb, kasutagu terviseks. kes paneb kõrvale, kes töötab sõnastades läbi, kes voolib kasvõi võimlemisharjutuste teel oma aurat.

    VastaKustuta
  62. Sarikommenteerin. Aga mul tuli veel üks vaatenurk meelde, põhineb isiklikul kogemusel, ma pole üldse kindel, kas teistel on samamoodi olnud, ja seda pole kõige lihtsam sõnadesse panna kah, ilma privaatsetesse üksikasjadesse laskumata… aga no proovin.

    Notsu nimetas, et kuigi trauma(d) on vaid osa inimtervikust, esineb aegu, kus “olen oma trauma” on adekvaatne hinnang. Minu kogemus ütleb, et olekust, mis traumeeritut valdab, võib sõltuvusse jääda, no nagu ekstreemsportlased on sõltuvuses adrenaliinist. Seletan lähemalt. Kordadel, kus mu elus on aset leidnud midagi Suurt ja Jubedat, olen tundnud üheaegselt kahte tunnet. Esiteks muidugi Jubedus, eks, kas siis viha või valu või lein vms. Aga teine tunne põhineb sellel, et sündmus on SUUR. Muudab minu enda muud mured väikeseks. Muudab ka teiste inimeste mured väikeseks. Tunnen ennast (teistest) kõrgemal olevat, tunnen, et kõik muu peale Jubeduse, st. kõik muu väljaspool MINU konkreetset olukorda on pisiasjad. Tunnen end muuhulgas lausa haavamatuna, surematuna, sest no hullemaks ju enam minna ei saa. Ja see tunne pakub mingit veidrat, alateadlikku rahuldust, nii et tahaks seda lausa pikendada – aga ma üldse ei meeldi endale, kui “olen oma trauma”. See ei ole aus ei mu ülejäänud elu suhtes, ega ka kaasinimeste suhtes. Sest miks peaks minu Suur ja Jube olema suurem ja jubedam kui kellegi teise oma?
    Pagan, nii raske on seda seletada =) Keegi aru ka sai? Natukenegi?

    VastaKustuta
  63. Ma vist sain =) Aru.

    Aga mus ei ole seda alandlikkust, et panen kõrvale, sest teistel on ka raske, panen kõrvale, sest mida ma poosetan, teistel on suht samamoodi old.
    Mul on täpselt "mul on täielik õigus tunda nagu ma tunnen ja kurat kõigiga, kes ei taha, et ma sedasi tunneks!"
    Ja Kaur, mina arvan, et häbi on saatanast ja elu oleks parem häbita ja ma olen oma vanaemale konkreetselt füüsiliselt kallale läinud,kui too mu tollal neljasele tütrele ütles: "Häbi-häbi!"
    Sest minu lapsega nii ei räägita ja häbi tundmine ei ole küll teema, mida ergutada - inimesed häbenevad niigi palju ja ei peaks.
    (S.t. füüsiliselt kallale läksin, kui rääkimise tulem oli, et häbi peaks ka minul olema.)
    Ehk ma olen jälestanud ja jälestamas mõtet "häbi on hea, häbi tundmine on ühiskonnale vajalik" ikka juba AMMU.
    Minu variant on, et ega ma uhke ei ole, et vanale naisele kätega kallale läksin, mina olengi see, kes peksab kodus naisi ja lapsi, jah?! Aga ma ei häbene seda samuti. See on osa minust. Te teate ja see moodustab osa mu tervikust.
    Ma ei tahagi paista täiuslik ja haavamatu. Ma pole seda, keegi ei ole.

    VastaKustuta
  64. Ja noh, ka see häbi vastane meetod on palju vanem kui ROng mul.
    Et räägi ära, räägi kõik ära, siis kaod ka tunne, et peaks varjama. Sest rääkisid, nad teavad, ja maailm ei läinudki hukka? Noh, siis on hea ju!

    See post, kus ma juba ammu räägin: http://mahamure.blogspot.com/2008/10/punane-udu-on-silme-ees.html

    VastaKustuta
  65. Noh, minu honest wish on lihtne: ma tahan, et mind armastataks minu endana.
    Kui mind ennast ei nähta, on seda võimatu teha.
    Kui mind ei armastata, ei ole lahendus paista armastusväärsem. Sellist armastust ma ei taha.

    VastaKustuta
  66. Ehk (sarikommenteerin nüüd ise =P) ma ei taha armastust ÄRA TEENIDA üritada. Ma olen seda liiga kuradi kaua teinud, üritanud olla ilusam, parem, hellem, leebem, kasulikum, täita ka neid soove, mida inimene endalegi ei tunnista - ja mis ma sain?
    Katki sain. Täiesti tükkideks lõhutud. Miks ma veel parem ei ole?!?!

    Enam ei taha.

    VastaKustuta
  67. Aga see ei tähenda, et ma ikkagi ei kurvastaks, halaks ja oigaks, kui mind ei armastata =)

    VastaKustuta
  68. Kas me tõesti oleme nii kaugele jõudnud, et kommentaare on nagu murdu ja keegi isegi ei ole maininud Tujurikkuja geniaalset "Kannatame ära"...?

    VastaKustuta
  69. Kuna kõik on öeldud, siis ma tänased punktid annaks Rentsule, kes tõi välja et ebapärlikarp vs mäletstus temast ja notsule, kes seletas rahulikult ära selle draamamonopoli puudumise asja. Palju häid inimesi, palju mõttetut draamat.

    VastaKustuta
  70. "mus ei ole seda alandlikkust, et panen kõrvale, sest teistel on ka raske, panen kõrvale, sest mida ma poosetan, teistel on suht samamoodi old."

    ma ei näe, et keegi siin oleks rääkinud kõrvalepanemisest, sest "teistel on ka raske" ja "mida ma poosetan". Nii mina kui ka Epp kui ka Kaur rääkisid sellest kui enesetehnikast, mis teeb endal elu mõnusamaks (kui selline kõrvalepanek on üldse võimalik). Sa ei räägi siin mingite superalandlike tegelastga, vaid hedonistidega.

    Teiste kannatused olid selle teema ajaks minu arust juba lõpetatud teema, alates sellest, kui sa ise märkisid, et armukadedus pimestas - ainus kontekst, kus need jutuks tulid, oli "kellelegi ei maksa öelda, et mis sa virised".

    Aga ma tahtsin tglt hoopis Epu viimasele kommentaarile vastata, et mul oli "olen oma trauma" tükk aega tagantjärele, pärast pikka vahepausi Suure ja Jubeda järel (mul ei olnud ka mingi üks konkreetne sündmus, vaid pikem õudus). Kohe ei suutnud ma sellega üldse tegeleda ja mätsisin kinni (mis võis olla isegi hea strateegia, sest kui ei suuda tegeleda, siis ei suuda, vaja jõudu koguda). Möödus ~25 aastat ja kuna oli märke, et ma tegelikult ei ole asjast üle saanud, tegemist ei ole tervenemise, vaid kinnimätsimisega, siis koukisin lahti. Ja vat siis, kui välja tuli, mis mul seal oli, siis oli küll mõnda aega "olen oma trauma". Aga selle ~25 aastaga olin ma saanud piisavalt tugevaks ja piisavalt palju tugivõrku, et sellega toime tulla; mõnda aega "olin oma trauma", seejärel hakkas see vaikselt ära vajuma ja mõnikord rakendasingi teadlikult tehnikat, et "panen riiulisse ära, sest praegu ei suuda sellega tegeleda" - ja mõnikord selgus, et seal riiulis hoidmisel polegi midagi häda ja sealt ei peagi enam uuesti välja võtma.

    Ühesõnaga, ma ütleks, et see oli loomulik läbipõdemise faas.

    VastaKustuta
  71. VVN: lisan ka tähelepaneku, et ükski, kes siin on kõrvalepanemisest rääkinud, ei ole seda teinud võtmes "sina pead ka". Su kirjutatu põhjal tundub mulle, et sul ei ole seda varianti praeguses seisus olemas. See tuli jutuks lihtsalt sellepärast, et sa andsid mõista, et need, kes seda teevad, salgavad ennast maha, ja inimesed selgitasid, mis moel nad seda teevad nii, et see ei ole enesesalgamine. Ehk siis üritasid selgitada, et maailmas ei ole ainult üks ja õige elamise viis. Mis, kui ma õigesti mäletan, on su enda põhimõte.

    mul jõudis küll vahepeal mõte pähe tulla, et järsku sõltub tahtmine valida, kellele endast kui palju avaldada, sellest, kas elus on keegi lähedane, kellele saab _kõike_ avaldada (ja see keegi ei hakka selle peale tõmblema). noh, et kui on, siis on sellised tsoonid - lähimas tsoonis saavad minust kõik kõike teada; sealt edasi ma juba valin, kellele mida; ja kõige kaugemas tsoonis lasen paista eriti vähe (sest seal ei huvita mind ka üldse, kas keegi mind armastab; tsoon, kust tahaks lihtsalt võimalikult sujuvalt läbi libiseda, liiga palju kellegagi kokku puutumata).

    a kui seda lähimat tsooni ei olegi, siis on see avaldamisvajadus täitmata ja tahtmine midagi kellelegi avaldamata jätta tundub absurdne.

    Meil on erinevad elud (ja erinevad organismid), tundub loogiline, et neis läheb vaja ka erinevat enesekohtlemist, selleks, et oleks hea olla.

    VastaKustuta
  72. Notsu ütles: “… ma ei näe, et keegi siin oleks rääkinud kõrvalepanemisest, sest "teistel on ka raske" ja "mida ma poosetan". Nii mina kui ka Epp kui ka Kaur rääkisid sellest kui enesetehnikast, mis teeb endal elu mõnusamaks (kui selline kõrvalepanek on üldse võimalik). Sa ei räägi siin mingite superalandlike tegelastga, vaid hedonistidega.”
    Just nimelt. Täpselt seda ütlesin minagi, et teen seda ISEENDA, mitte TEISTE pärast, kirjutades: “… ma üldse ei meeldi endale, kui “olen oma trauma””.

    VastaKustuta
  73. Mõnus, saed tõmmatakse käima kohe, kui bensiini hind on liiga odav. Muidugi ma imestan seda metsa ikka jagub ja ei saa otsa, vaesekesed on need Pärlistkarp, Ainomaalika ja teised puruks taotud hinged.

    VastaKustuta
  74. Notsu ütles: “… ükski, kes siin on kõrvalepanemisest rääkinud, ei ole seda teinud võtmes "sina pead ka". Ma tõe huvides lisan, et enda Suuri Jubedusi mainides oli mul siiski väike tagamõte “sina võid ka”. Mitte PEAD, aga VÕID. Et väike abipakkumine või nii, sest sa ju kurdad, et halvad asjad lohisevad sinuga läbi elu kaasa ja see teeb haiget. Mistap mina vastasin, et näe, mul on kah ai kui valus olnud, aga vaata, ma talitasin sedasi, ja nüüd ei ole valus (on vähem valus), äkki see retsept toimiks sinu puhul kah? Sest no issake, kui sa oigad, kui kehvasti sul kõik on, on ju ometi loogiline, et inimesed üritavad pakkuda soovitusi, kuidas parem saaks? =)

    VastaKustuta
  75. Ma märkasin.
    Ja ei rõõmustanud.
    Ma juba teen nii, nagu mulle parim on. Niipea, kui tuleb "aga tee teistmoodi, see on parem!" ma lähen lukku ja kurjaks.

    VastaKustuta
  76. Ja ma vist tunnetan seda oma trauma olemist teistmoodi.
    sest mul on konkreetselt "olen autist. Mitte inimene autismiga, sest lahuta minust autism maha ja järgi jääb keegi teine." Mind ei saa olemas olla ilma selleta!
    Olen ema. Sest lahuta mu lapsed maha ja ... järgi jääb keegi teine. Kuid see isik võiks minuga palju sarnasem olla, kui autsimi mahalahutatamisel must järgi jääks.
    See on lihtsalt nii kõik! See OLEN mina igas aspektis.
    Ja mul ei ole seega tunnet, et oleksin ilma oma traumadeta sama inimene, lihtsalt, noh - traumadeta.
    Enamik traumasid on autist olemisest ja nende traumadena tunnistamine ja tunnetamine juba suur asi - enne arvasin, et minus on viga, ma olen vigane mudel. Nüüd mõtlen, et sellises maailmas ongi minutaolistel raske elada ja meil saavadki ainult traumad olla nendes kohtades, kus mulgi on.

    VastaKustuta
  77. VVN, ma EI öelnud, isegi ei mõelnud, et "tee teistmoodi, tee minu moodi, sest MINU moodi tegemine on parem kui sinu oma". Ole pai, ära pane mulle sõnu suhu, vaid loe, mida ma kirjutasin =) Ma ütlesin, et MINA tegin nii, ja MUL hakkas parem, ning mõtlesin, et kui sedasi ütlen, äkki sul tuleb mõte midagi sarnast proovida, ja SUL hakkab parem. Mitte et minu MOODUS parem oleks, issand jumal.

    VastaKustuta
  78. Ma olen kuri, noh =)
    Sest ma ju ... noh ... see ei ole vbla iseenesestmõistetav, eks ole, aga ma juba teen oma parima ja nii hästi kui suudan.
    Ja iga kord, kui keegi on "aga tee hoopis nii", ma kuulen: "Nii nagu sinu meelest parim on, tegelt ikka ei ole. Proovi teistmoodi!"

    VastaKustuta
  79. Ja selle alltekst on: "Sa oled loll, mina tean paremini."

    VastaKustuta
  80. See, et kellelgi teisel on enda elus x viisil hea teha, ei ütle kuidagi, et sinu elus oleks y viis valesti.

    Sa ei pea ennast kaitsma näiteks minu surve eest oma traumasid kõrvale panna, sest seda survet minu poolt lihtsalt ei ole.

    apropoo - kui ma kasutasin väljendit "olen oma trauma", siis ma mõtlesin seda nii, et "olen ainult oma trauma", mis saab adekvaatne olla ainult väga lühikest aega, kui kõik muu on selle varju jäänud. Sest nagu sa mainid - inimene koosneb _paljudest_ asjadest.

    VastaKustuta
  81. No näedsa, viga on sinu kuulmises ju, mitte selles, mida teised ütlevad. Sa peaksid oma kõrvade peale kuri olema hoopis, mitte ütlejate peale =)
    Kusjuures ma kordan VEELKORD: mina EI öelnud "tee hoopis nii". Ma ütlesin: "mina tegin nii". Jeesus küll, räägi nagu seinaga!! =) =)

    VastaKustuta
  82. Miks ma nõuandeid ei salli, eks ole. Minu jaoks on nõuanne: "Sa oled loll, mina olen targem".
    Et tegelt keegi ei saa kõike teada ja kui mu pea valutab ja keegi on alati saanud oma peavalust lahti, vasakul jalal seistes ja "UHHUU!" hüüdes, on täiesti arusaadav, et ta vähemalt mainib, et temal see aitas, vbla ma prooviks ka, ei muuda, et ma ka sel juhul vaatan teda nagu lollakat.
    "Ma ei taha midagi hüüda, kui mu pea valutab, kõvad helid on valusad. Aga ok, ma korra proovin".
    Ainult et seda "keskendu positiivsele, jäta negatiivne oma sõnavõttudest ja mõtetest välja" olen ma juba nii palju teinud, et mul on: "Kui lolliks sa mind pead, arvates, et ma pole seda proovinud ja see mitte ainult et ei toiminud, vaid toimis väga halvasti?!"

    Minu ainus tee on autentsus. Kui on tunne, tunnen ta läbi. Midagi ei salga. Midagi ei lükka edasi. Käitumist hoian kontrolli all, aga phmt niivõrd aint, et ma lähen ebameeldivast situatsioonist minema. mitte ei hakka märatsema. Ja kõik soovitused vähem autentne olla ajavad mu äärmiselt tigedaks, sest mul läks nii kaua elu uurimist ja läbi elamist, et taibata: see on absoluutselt parim tee!
    Ja iga kord, kui tullakse "aga ole normaalne hoopis!", mul on "Te tahate vana mind tagasi? Seda, kes oli tore, lahke, alati valmis end süüdi tunnistama ja pidas end halvemaks, kui teisi, sest talle on nii palju antud ja ta oli tänulik, ent ei suutnu ometi õnnelik olla? Seda vana mind, kes end ära tappis, sest ei osanud enam midagi muud teha ja elu oli samas väljakannatamatu? FAKKJUU!!!!"

    Ja kuigi ma OLEN "inimesed on erinevad" asja jutlustaja ja pooldaja, mul on ikkagi kahtlus, et TEGELT oleks autentsus palju populaarsem ja väga paljud inimesed oleksid autentseena õnnelikumad, aga kuna nad saavad veel teisiti toime, kuna nad ei sure veel ära, nad ei lase lahti oma ühiskondlike normide piiranguist, sest normaalne on ju ühiskonnas nii hinnatud asi.
    Raske on tõtt näha, kui sulle kogu aeg korrutatakse, et6 valetamine on lomulik ja ühiskond püsibki selle peal ja see ongi elu.

    VastaKustuta
  83. Epp, oma kogemusest ütlen ma, et kõik võtted ei ole lihtsalt igas olekus võimalikud. Võib-olla on see olek konkreetne eluetapp, kus mingi häda on vaja akuutselt läbi põdeda (nagu minul oli). Võib-olla konkreetsel inimesel ei ole kunagi võimalik, sest ta on teisiti ehitatud. Lisaks sellele, et konkreetsest sündmusest tulnud traumad on teistmoodi kui aastatepikkuse halboluga kujunenud traumad, on inimeste konstitutsioon erinev. Sõdurid käivad samas kriisikoldes, ühel tuleb PTSD, teisel mitte.

    Selles mõttes on oma elu seest teise elu jaoks soovituste jagamine tõesti riskantne, et kui neid järgitakse, tulevad õunapuul ikkagi oravad, mitte õunad.

    Kogemusi saab muidugi vahetada, niiviisi info liigub ja inimesed saavad kaudselt kogeda olukordi, mida neil endal pole elus ette tulnud.

    VastaKustuta
  84. "kuigi ma OLEN "inimesed on erinevad" asja jutlustaja ja pooldaja, mul on ikkagi kahtlus, et TEGELT oleks autentsus palju populaarsem ja väga paljud inimesed oleksid autentseena õnnelikumad, aga kuna nad saavad veel teisiti toime, kuna nad ei sure veel ära, nad ei lase lahti oma ühiskondlike normide piiranguist, sest normaalne on ju ühiskonnas nii hinnatud asi.
    Raske on tõtt näha, kui sulle kogu aeg korrutatakse, et valetamine on loomulik ja ühiskond püsibki selle peal ja see ongi elu."

    VVN, sa paned, eks ole, ise ka tähele, et sa nimetad näiteks minu eluviisi valetamiseks?

    Ja siis sa imestad, miks näiteks mina turri lähen.

    Sa ütled, et ma elan vales ja valesti, mõtlemata sellele, kas meil on üldse samad vajadused ja 100% samad alusväärtused.

    VastaKustuta
  85. (notsu väljendab end nii, et ma tõesti ei tunne tema poolt mingit survet teistmoodi elada ja olla. Aga ta on ka äääärmuseni hoolikas mitte ainult siin, vaid alati ja igal pool, nii arvestav ja heatahtlik, et vahel kellegi teise teemades mõtlen: "issandjeesus, keegi ei arvagi, et sa oled mingi kuri selles ja teises asjas, selge ju! Mis sa siin ...?"
    Et .. maiarva, et Epp või Kaur või Rents oleks halvad inimesed.
    Aga: "Ta ei armasta mind!" on mu sisekõne igaühe puhul neist (teist) vahel olnud ja tähendus on: "Ta võtab mu öeldut sealt vaatenurgast, kus see kõlab paha, aga kui ta mind armastaks, kui ta vaataks teistmoodi ja teisest nurgast, ta saaks aru, mida ma tegelt ütlen ja mõtlen! Nii et ei armasta!"

    VastaKustuta
  86. ma arvan, et sa teed oma parima.
    Ma arvan, et paljudele ja mitmes mõttes see ongi - noh - parim kättesaadav vähemalt.
    JA ilmselt oleks ilusam öelda "autentsus" ja "ebaautentsus".
    Aga no ma üritan ju tõsta oma arvamust ja siis tuleb see, et teistmoodi on (mingipahasõna).

    Ehk siis ma TÕESTI usun autentsusse, aga saan ka aru, et see pole jõuga peale surumise teema. Phmt ma kaitsen ennast, noh =)
    Teistele äsades.
    Sest ma ei olnud veel paar kommentaari tagasigi nii terve ja terviklik, et "igaühel on oma tee ja pole minu asi neid nende omadel tõugata" mõelda.
    Nüüd jälle mõtlen ja vabandan.
    See oli must nõme.

    VastaKustuta
  87. ja et oleks ikka veel korra öeldud: ma ei räägi ühiskonnast ega sellest, mis on üldiselt õige. See mind eriti ei huvita. Ma räägin sellest, et mina lihtsalt ei taha, et kõik minust kõike teaks. See tekitab minus lõksus olemise tunde. Ma ei taha kõigi inimestega nii suurt kontakti, minu kontaktivõime on piiratud, ma saan endale lähedale lasta piiratud hulgal inimesi. Seda võiks nimetada vist mingiks introvertsuse variandiks.

    Ma ei pea selleks valetama, ma võin täiesti ausalt ja salgamata osa infot enda teada jätta ja kui keegi, kellele ma ei taha midagi avaldada, torkima tuleb, öelda "pole sinu asi."

    Minu jaoks on oluline väärtus, et ma saan ise otsustada, millised minu asjad on ka x konkreetse inimese asjad. Et ma saan ise otsustada, kus on minu piirid.

    See on minu jaoks nagu mõne teise inimese jaoks see, kellel ta ennast füüsiliselt katsuda laseb (kusjuures eks ma teen ka katsumise koha pealt vahet).

    Ma kaitsen praegu puhtalt ennast selle vastu, et inimene, keda ma olen pika blogitutvuse vältel hinnanud, nimetab mind valelikuks lihtsalt sellepärast, et minu privaatsusvajadus on teistsugune kui tal endal ja et minul on hea olla teistsuguses elus kui temal. Ma ei kaitse mingit ühiskondlikku õigeolemist.

    VVN, ma olen seni võtnud sind just inimesena, kelle blogi on see koht, kus mul on hea ennast avada. Ma olen valinud sind üheks neist erilistest, kelle ma kaugest välistsoonist sissepoole lasen. Üheks, kellele ma avaldan näiteks selle asja, et mulle on oluline, kellele ma ennast avan.

    Mul on kahju, kui peaks nüüd minema nii, et mul tuleb seda kahetseda.

    VastaKustuta
  88. Jaa, Notsu, ma olen absoluutselt nõus, et oma elu põhjal teistele soovituste jagamine on väga libe tee. Kui on mulje jäänud, et olen seda teinud, siis on mu väljendusoskus kehvake. Enda arvates olen umbes üle ühe lause rõhutanud, et MINUL oli sedamoodi ja MINA tegin nii. Et siis "minas" tähendabki MINA. Kui keegi otsustab samal moel proovida ja asi paraneb, on tore, aga ma ei tulnud välja SOOVITUSEGA samal moel proovida. Sest: vt. kommentaari esimene lause =)

    VastaKustuta
  89. THIS!!!
    Notsu, mul on ebamugav, sa näed mu pea sisse =)
    "... ja et oleks ikka veel korra öeldud: ma ei räägi ühiskonnast ega sellest, mis on üldiselt õige. See mind eriti ei huvita. Ma räägin sellest, et mina lihtsalt ei taha, et kõik minust kõike teaks. See tekitab minus lõksus olemise tunde. Ma ei taha kõigi inimestega nii suurt kontakti, minu kontaktivõime on piiratud, ma saan endale lähedale lasta piiratud hulgal inimesi. Seda võiks nimetada vist mingiks introvertsuse variandiks.
    Ma ei pea selleks valetama, ma võin täiesti ausalt ja salgamata osa infot enda teada jätta ja kui keegi, kellele ma ei taha midagi avaldada, torkima tuleb, öelda "pole sinu asi."
    Minu jaoks on oluline väärtus, et ma saan ise otsustada, millised minu asjad on ka x konkreetse inimese asjad. Et ma saan ise otsustada, kus on minu piirid."

    VastaKustuta
  90. oi, notsu, ma ei mõelnud üldse seda =)
    Autentsuse all ma pean silmas, et kui on mingi tunne, ma tunnistan endale, et on see tunne ja tunnen seda.

    Avamise ja avaldamise piiride ja piiritusega pole sel tegemist rohkem kui et "kui mul on tunne, et tahan avaldada, avaldan" ja "kui on tunne, et ma ei taha avaldada, ei avalda":

    VastaKustuta
  91. jah. Minu autentsuse osa on just see, et mul on kindlad infojagamise piirid, täpselt nagu mõne teise autentsuse osa on see, kuidas ta valib neid, kellega ta on nõus kallistama või seksima.

    VastaKustuta
  92. P.S. Ja "THIS!" su kommentaari lõpuosale kah, Notsu.

    VastaKustuta
  93. oh, tore (VVNi kommentaari peale), nüüd on mul juba tunne, et mind mõistetakse.

    Aga see ebameeldivate mälestuste riiulilepanek ongi mul olnud selle loogikaga, et ma olen teadlik, mis mälestus see on ja mis tunded mul sellega tekivad. Lihtsalt "täna õhtul ei viitsi ma sellega enam tegeleda, sest ma väsisin ära, mõtted käivad peas ringiratast ja ma olen tsüklisse jooksnud".

    Nagu mis tahes vaimse töö ülesande puhul. Kui ma umbe jooksen, klaarin vahepeal pead, muidu jään ühes kastis mõtlema ja millegi muuga enam ei saagi tegeleda. Kuigi mu elus on veel palju muid asju, millega tegeleda.

    Seda riiulilepanekut olen mina teinud näiteks väljakirjutamise abil. Kirjutan ära, et ei peaks kogu aeg peas ringi keerutama - mu pearessurss on piiratud, kui ma liiga palju ühe asjaga tegelen, jäävad muud unarusse. Aga mõnikord vastupidi, täpselt nagu tõlkeprobleemidega - kui mingi lause ei lase end tõlkida, lähen hoopis jalutama ja vaatan loodust. Pärast tulen koju tagasi ja ta tõlgib end justkui ise.

    VastaKustuta
  94. No isegi minul on vahel tunne, et seda või teist ma ei taha öelda kas blogis või sellele või tollele inimesele.

    Ma ausõna ei rääkinud üldse sellest!
    Vaid sellest, et kui on kurb olla, siis tõden, et olen kurb, mul on täielik õigus kurb olla, selle asemel, et mõelda: "Pole siin midagi kurvastada, midagi kurba ju ei olegi!" või kui ma vihastan, tõden: "Kurat, ma sain vihaseks!" selle asemel, et mõelda: "Ei, ma siin arutlen täitsa ratsionaalselt ja emotsioonivabalt, lihtsalt palju sõnu."
    Mida ma saan teha, et sul oleks parem? Ma tõesti ei tahtnud, et sul paha oleks.
    Ma armastan sind ju!

    VastaKustuta
  95. VVN, sa ütled: "..."Ta võtab mu öeldut sealt vaatenurgast, kus see kõlab paha, aga kui ta mind armastaks, kui ta vaataks teistmoodi ja teisest nurgast, ta saaks aru, mida ma tegelt ütlen ja mõtlen! Nii et ei armasta!""
    Aga sa teed ise ju TÄPSELT sama, kulla inimene =) Võtad minu poolt öeldut sellest vaatenurgast, kus see kõlab paha. Sa isegi ei loe, mida ma ütlen, vaid eeldad automaatselt, et "paha". =)

    VastaKustuta
  96. lisan, et ma kannatan ka hüperfookuse all (või naudin selle eeliseid, olenevalt olukorrast) ja see, et ma mingid teemad ajutiselt riiulisse ära panen - ükskõik, mis teemad, isiklikud või mitteisiklikud - on konkreetselt ellujäämistehnika. Muidu ma tegeleksingi jätkuvalt mingi iks teemaga, millega ma juhtumisi näiteks viis aastata tagasi tegelema sattusin, ja kõik, kõik muu jääks tegelemata.

    VastaKustuta
  97. Ja selline riiulissepanek on ka minu vaatenurgast täiega autente - ma tean mis see on, mis tunded sellega seotud on, ma tean ka, et ma praegu ei õpi midagi uut, kui sellega tegelen, las ta ootab.

    Phmt sama asi ju kui mu "ma ei tee midagi paremaks, kui praegu selle üle mõtlen, ma jään parem magama. üks-kaks-kolm-neli-viis (ja palju arve veel edasi, mu efektiivseim viis mitte mõelda on mõelda millelegi muule. Nt loendada.)

    VastaKustuta
  98. VVN on mitu korda öelnud, et teda häirib, kui inimesed temast valesti aru saavad - mul on mõnes mõttes hullem keiss, ma olen nähtavasti peast nii tõlkija, et mind häirib, kui ükskõik kes ükskõik kellest valesti aru saab, kui mina seda pealt nägema satun.

    aga jumal paraku teevad nähtavasti kõik inimesed seda - peale mingite totaalsete bodhisatvate - et võitlevad mingite oma sisedeemonitega ja teiste inimeste jutt, mis vähegi mingeid päästiksõnu sisaldab, kleepub kohe nende deemonite jutu külge. kuigi need teised inimesed üritavad tihti öelda midagi hoopis muud kui need isiklikud deemonid.

    see on põhjus, miks minasõnumid on jube head (siis ei keskendu sellele "vaata, mis sa mulle ütlesid", mis vbla ei ole nagunii üldse see, mida see "sina" ütles. vaid "vaata, ma kipun kuulma seda-ja-seda, kui keegi kasutab x päästiksõna, sest mul on seal hell koht").

    VastaKustuta
  99. Epp, ma ikka veel olen natu pahur =)
    Aga mulle meeldib, et sa siin pühendunult jätkad, sest see paneb mu tundma, et sulle läheb korda, mis ma mõtlen, ja siis ma kohe rõõmustan ja lähen soojemaks ise ka =)

    VastaKustuta
  100. VVN: minu koha pealt juba parem, õnnestus arusaamatus välja selgitada. nüüd hoian veel pöidlaid peos sinu ja Epu koha pealt ja ühtlasi mõtlen, kas ma peaks vahepeal eemalduma, et ma kogu aeg kompulsiivselt teie vahele tõlkima ei viskuks. sest noh, suured inimesed, küllap jõuate ka omavahel selgusele, mida keegi täpselt öelda tahtis, kus on nõusoleku koht ja kus reaalne lahkarvamus. a nii kangesti tikuks ikka tõlkima.

    VastaKustuta
  101. tõlkimisekretinismi lainel:

    Kaur ja Rents tegutsevad minu mulje järgi tavaliselt sellises suhtluskeskkonnas, kus üksteise suhtes ollakse lõbusalt reipalt agressiivne. Või vähemalt agressiivsem kui see, millega mina tavaelus harjunud olen, aga see ei tähenda tingimata, et üksteisest halvasti mõeldakse. lihtsalt see on selline suhtlemisnormaalsus, väljendab mõnes mõttes vastastikust respekti "ma tean, et sa kannatad selle välja". teravalt ütlemine, provotseerimine, vastakate arvamuste õhku viskamine jne, et põnevam arutelu saaks.

    VastaKustuta
  102. Ja lilled ja heinamaa =)
    Tegelt ma ei ole Epu peale ka enam pahur =)
    Pahurus lahkus, sest vajadus ennast kaitsta taandus ka mu mõistusest ära =)

    VastaKustuta
  103. ja kuna ma olen seda tähele pannud, siis ma ise suhtlen nt Kauriga hoopis teises stiilis kui nt Ritsikuga. eri koodid.

    VastaKustuta
  104. VVN, ütled: “Autentsuse all ma pean silmas, et kui on mingi tunne, ma tunnistan endale, et on see tunne ja tunnen seda.” TÄPSELT samamoodi teen ka mina. Tunnistan ja tunnen. Ja kui tundub, et tundmine on VÄGA ebameeldiv, siis üritan tundest vabaneda moel või teisel, sest ma ei taha ju, et mul oleks ebameeldiv. Tundest vabanemine võib tähendada asja korraks (vbl ka aastateks) riiulile panekut ja hiljem ülevaatamist, või siis kohe ülevaatamist ja äraviskamist, või seda või teist või kolmandat.
    Ma ei tea teiste eest rääkida, ega mulle on mulje jäänud, et mitte keegi pole siinsetest kommentaatoritest soovitanud sul “mitte tunnistada, mitte tunda”. Kui üldse mingid soovitused on kõlanud, siis on need olnud teemal “kuidas end MITTE halvasti tunda”. See on ju nö. inimese baasinstinkt, end hästi tunda?

    VastaKustuta
  105. Epp, üks asi on baasinstinkt, aga ma ei usu, et heaolu oleks kõigi jaoks baas_väärtus_.

    Kui ma ringi vaatan, siis torkab mulle silma, et kui nt on valida selliste väärtuse nagu tõe ja õnne vahel (mitte et see peaks olema alati dihhotoomia, aga hüpoteetilises olukorras, kus tuleb just nende vahel valida), siis ma olen palju tugevam õnneusklik kui mõni teine, kes on pigem tõeusklik. st mind ei häiri eriti perspektiiv, et mingi mu veendumus või uskumus on vale, seni, kuni see mind (teisi kahjustamata) õnnelikumaks teeb.

    VastaKustuta
  106. Vaata, VVN, kuigi ma oma kõrget vanust ja rikkalikku elukogemust vähemasti ÜRITAN mitte nina alla määrida, vähemasti mitte alati ja igal pool =), on mul nad mõlemad olemas, ja see teeb mind säärastes mõttevahetustes üsna leebeks.
    Ma ise küll siin mingit erilist kõrbelõhna ei tundnud. Ja Notsu, su professionaalne kretinism on mulle mõnelgi puhul abiks, nii et ära muretse =)

    VastaKustuta
  107. ja ma tean päris palju inimesi, kes niipalju, kui ma tean, valiks teistpidi ja mõni neist peaks minu hoiakut isegi ebamoraalseks (kuigi mul on lihtsalt teistsugune moraal).

    VastaKustuta
  108. ...mitte et ma tahaks veel vaielda. Aga selgituseks:
    miks ma hakkasin autentsusest rääkima. Sest minu jaoks kehtib: ma tahan sellest rääkida/kirjutada - ok, teen.
    mitte "aga tegelt oleks ikka mu enesearengule parem rääkida/kirjutada hoopis positiivsetest asjadest ja "ma ei tohi sellest mõeldagi / kuigi mõtlen" jne.

    VastaKustuta
  109. Ma nüüd eksin etiketi vastu, sest sulle kui blogiomanikule peaks nö. viimane, kokkuvõttev sõna jääma, aga kuna teema ja sina olete südamelähedased, siis:
    minu jaoks kehtib täpselt sama. Tahan rääkida/kirjutada – teen. Ei ole nii, et jubedalt tahaks, aga ei räägi/kirjuta mingi välise surve pärast. Ma olen oma tegemistes ja otsustes täiesti vaba.
    Sellest tulenevalt: sõna “eneseareng” asendan siinkohal sõnaga “enesetunne”. Kui tunnen, et mulle on kokkuvõttes hea millestki mõelda/rääkida/kirjutada, olgu või tegemist valusa või ebameeldivaga, siis otse loomulikult ma teen seda. Mõtlen, räägin, kirjutan. Aga kui kõik minus ütleb, et ära (praegu) sellele keskendu, siis, noh – siis ma otse loomulikult üritan mõtted mujale juhtida. Elik ses mõttes olen, vähemalt enda meelest, täpselt sama autentne kui sina =)

    VastaKustuta
  110. See on ka hea ja sõbralik kokkuvõte =)
    Kuskil keegi enne ütles (äkki irve?) et palju draamat, palju toredaid inimesi ja kergelt oli tunda, et "miks küll see draama". Mis oli nunnu kokkuvõte, aga mulle just meeldib, et kohtutakse ka üksteise karusema poolega ja ikkagi leitakse lõpuks, et nunnu kari, ja keritakse üksteise kaissu magama (metafoorselt).

    VastaKustuta
  111. Mulle päris paljud VVN seisukohad üldse ei meeldi, aga ma pean ütlema, et selle osaga nõustun ma mõnevõrra, et introverdil on ekstravertide maailmas raske ja kui nüüd ekstraverdid peavad teisipidi sama raskust kogema, siis äkki see tegelikult ongi sama vähe nurisemist väärt, kui see, mida introvertidele üsna pidevalt öeldakse, et "mis sa virised ja mis sa kirjutad seal toas, tule välja inimeste sekka, ole normaalne."
    Kusjuures jah, introverdil on võimalus jääda koju istuma ja mitte suhelda ka siis, kui koroonakriisi ei ole, aga selle tulemuseks võib paraku olla täielik sotsiaalne isolatsioon, sest eeldatakse, et kui sa ei ole pildil kogu aeg, suurelt ja lärmakalt, siis pole sind sinna pildile vajagi ja mis väikest detaili sa siin mängid. Aga täielik sotsiaalne isolatsioon ei ole siiski introverdi eesmärk vaid lihtsalt oma pisike nišš, vähema lärmi ja vähema intensiivsusega.

    See, mis formulaare selle vähema intensiivsuse juures kasutatakse ja eelistatakse, on juba väga individuaalne, ent üldjoontes kipub elu tõesti väga tihti suure pintsli mänguks minema.

    VastaKustuta
  112. Mulle meeldiks rohkem selline võrdsus, et kui inimesel on paha, ükskõik, mis pidi, siis tohtigu ta seda ka väljendada, ja ei ole ilus selle peale whataboutismi ajada. Noh, et "kõik tohivad oma häda itkeda" versus "keegi ei tohi oma häda itkeda" vaidluses olen ma kindlalt tohtimise leeris.

    kuigi on mingeid erandjuhte, nt kui keegi nälgija nina all kaebab, et või tema leiva peal ei olegi punase ökolehma oma, vaid mustavalgekirju ja nii ei saa ju süüa, siis võib tõesti öelda, et selle võikaebaja kaebamine on ise taktitu.

    lühidalt, ilus oleks selline maailm, kus see, kel on parajasti parem, kohtleb lahkelt seda, kel on parajasti halvem.

    VastaKustuta
  113. a mis ekstra- ja introvertidesse puutub, siis ma ei ole praeguse koroonakriisielu raskuse koha pealt üldse kindel, kas seda tajuvad just ekstraverdid ja kas õnnelikud on just introverdid. Mul on kuri kahtlus, et see kergus-raskus jookseb mingit muud rada pidi.

    VastaKustuta
  114. Jah, ma arvan ka, et see piir jookseb mujal. Aga üks asi veel - jätkuvalt olemata VVN fänn, tundub mulle, et VVN vastu ollakse siinsamas tema blogi sabas ebaõiglased just nimelt ses mõttes, et tema blogis seatakse kahtluse alla tema õigus arvata nii, nagu tahab. Ta saab siinsamas isegi rohkem rappida kui mujal, või lihtsalt paistab see siin julmem.

    VastaKustuta
  115. Kui mind väga segab, ma kustutan.
    Lihtsalt ma vanadest tuttavatest nii väga ei häiru (sest kui inimene aastaid mu lugeja on, talle miski ilmselt meeldib ja temaga võib vähemalt dialoogi pidada, sest miski minu sees ja juures teda haagib) ja juhuslikest läbiastujatest ka mitte, sest no nad on ju juhuslikud. Kui halvustamine kellegi sellise poolt püsivaks muutub, hoiatan. Siis hakkan kustutama.

    VastaKustuta
  116. Ma jäin Morgie kommentaari peale kohe murelikult oma käitumise üle mõtlema. Vbla ma olen hakanud endale siin rohkem lubama kui mujal, sest nii vana tuttav blogi juba, ma hakkan käituma nagu muidu vanade tuttavatega vaieldes. See ei ole muidugi mingi õige vabandus, vaid võimalik selgitus.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.