Neljapäev, 23. aprill 2020

Klassika

Ohohoo, jajah.
Mul oli klassikaline autistic meltdown üle ei-tea-mis-aja.
Nii ammu polnud olnud, et ma isegi ei mäletanud, kuidas see on.
Faasi "enne" on mul küll olnud. Et nüüd on vaja ära minna, kasvõi kempsus istuda, aga üksi, heita pikali ja panna silmad kinni, puhata vaimu. Aga mitte seda, kus ma täiesti kokku jooksen ja rikki lähen, kus mitte miski enam ei huvita ja phmt lihtsalt röögin ja pekslen irratsionaalselt.
Kuna mul seekord oli autistic meltdown interneti teel, sisaldas see lihtsalt väga kurje ütlemisi nii ruttu, kui ma trükkida jõudsin. Kokkuvõtteks sobiks nt: "Ma ei taha su kuradi pai!!!!"

Päris naljakas, sest ma kirjutasin teise autistiga ja ta võinuks ju - noh - mõista. Ta jagas mulle oma ettekujutust millestki, mis mulle emotsionaalselt väga oluline. Ehk kui ta saatis esimese graafiku-joonise, oli mu vastus: "Oo. Ma olen nüüd natuke oimetu. Oot, seedin."
Aga otsa tuli veel viis graafikut-joonist ja vahele juttu.
Mina: Sa oled väga põhjalik ja tubli olnud, et selle kõik sedasi süsteemi panid, aga minu jaoks on seda uut infot palju. Ma saan aru, miks sa oma seniseid sedasorti asju ära pole teinud - sa mõtled kõike ümber poole peal!
Tema: See ei ole ju uus ja ma ei mõtle ümber! Me oleme enamikust sellest kunagi rääkinud ka ju. Vaata, ja siis on veel see väike muutus ...
Mina: Minu jaoks on uus ja see pole väike muutus!
Tema: ... see ...
Mina: DFSHUKG HIOKI"%()(="% EJKTJHALIK!!!!

Nutsin. Hullusin. Nutsin.
Siis läksin akna peale suitsu tegema.
Tulin tagasi.
Mina: Sul on õigus. See viimane on tõesti pisiasi ja eelnev on ka ok ju. Aga ma ei jaksa praegu enam.

Ühtlasi on selgitus, MIKS ma suitsetan.
Ma võtan siis aja maha ja seedin asjaolusid.
Aga oi, see meltdown väsitas mu ära. Nagu nii ära, et järgnes jälle vastu uksepiitu põrkamine ja ka täna hommikul ei kannata mu käte koordinatsioon ega nägemise topelsus mingit kriitikat.
"Tema" ehk teine pool muidugi ei ole "miks ma teda ei kuulanud", vaid on "inimesed on nii irratsionaalsed, eriti Triinu" ja mul on suhtkoht meeleheide.
Kurat kõik on nii lihtne, nagu õpikust ja ainus, mida vaja oleks, oleks mind kuulda võtta, kui ma ütlen, et LIIGA PALJU INFOT - aga ei. SEDA ju ometi ei saa.

...
...
...

Kui läheb raskeks, tahaks, et keegi aitaks ja hellitaks. Kedagi ei saa aga sundida aitama ja hellitama.
Nii et ei tasu lasta asjadel raskeks minna?

Oh-ah.

Asja hea külg: mitte millegi muu pärast ei jaksa natukenegi leili minna.
Kdfg(¤")(Tyikjtd"(¤I9´´.

16 kommentaari:

  1. Oo õudu, kuidas ka mind viivad endast välja inimesed, kes jätkavad rääkimist pärast minupoolset "palun peatu, mul on liiga palju infot, lase ma mõtlen nüüd järele, jätkame 5 minuti pärast või homme hommikul" palvet. Tõesti tõesti!

    Nii et usun, et mõistan sind.

    VastaKustuta
  2. Saan täitsa aru. Mul ei ole päris breakdowni olnud, aga sellisele tundeni olen küll jõudnud, et ma lihtsalt suren ära, kui inimene kohe vait ei jää või ma lahkuda ei saa.

    VastaKustuta
  3. see leebem variant " nüüd on vaja ära minna, kasvõi kempsus istuda, aga üksi, heita pikali ja panna silmad kinni, puhata vaimu" - ma mõtlesin, et nii käib kõigil (sest noh, minul ju käib). Ma olen seda konkreetselt teinud.

    ja olen õudselt tänulik ühele sõbrale, kellelt ma aeg-ajalt, kui kohutavalt palju asju on kaela kukkumas, olen palunud, et ta mu autoga ära viiks (kuhugi, kuhu ma jõuaks vabalt ise, kui kõik ei oleks kaela kukkumas) - selle eest, et kui ma siis ta autosse istun ja naudin seda hetke, kus ma korraks ei tee mitte midagi, ei ürita tema minuga vestelda. Tähelepanelik.

    *
    Aga lisaks tundub mulle, et hästi paljud lapsed jooksevad niiviisi liiga palju info peale kokku, ma arvan, et ka mitteautistid. Võib-olla sellepärast, et lastele on niigi kogu aeg kole palju uut. Ja isegi neurotüüpsed lapsed ei oska veel oma kokkujooksmist peita.

    VastaKustuta
  4. ühtlasi on see põhjus, miks infot meeldib mulle kirjalikult saada. Siis ma saan tempot ja rütmi valida.

    VastaKustuta
  5. Ma kirjade järgi puhastverd ekstravert, eks, aga jooksen liiga ohtra ja kiiresti kuhjuva info peale täpselt niimoodi kokku, nagu sa kirjeldad. OK ma ei mäleta, et oleksin „röökinud ja pekselnud“ – aga issand seda teab, vbl olen säärased reakstioonid oma mälust lihtsalt kustutanud. Kuid ära läinud ja kempsus istunud ja pikali heitnud, silmad kinni - seda olen teinud miljon korda. Niisiis, mõistan sind 100% ja arvan nagu Notsugi, et enamvähem kõigil tuleb seda ette, olgu ekstra- või introvert või autist või või või.
    Kusjuures minagi eelistan kirjalikku infot suulisele, kuna „siis saan tempot ja rütmi valida“.

    VastaKustuta
  6. Hämmastav, mina mõtsin, et see kokkujooksmine on autistide eripära. Tundus hästi loogiline ka, sest mulle meeldib autism seletamiseks "intensiivse maailma" teooria ehk "kogu aeg tuleb sisse hirmus palju infot ja seda on raske ära hallata".
    Ja nüüd selgub, et see on üldinimlik, vähemalt Epu ja notsu kogemusena.
    HÄMMASTAV.
    Aga samas - tegelt see võrgupäevikute pidajate kollektiiv on ise ka väga kallutatud. Et selles tähtedega isiksusetüüpide testis pidi S olema PALJU tavalisem kui N - ja oo, ma jagatud tulemuste seas olen tervelt ühte S-i näinud.
    Tildat.
    Tõsi, on ka hirmus palju blogisid, mida ma isegi pisteliselt ei loe. Kui mina juba loen, on alati tegu kuidagi imeliku inimesega ju? Ja noh. Ega normaalsed inimesed ikka minu oma ka ju ei jälgi.
    Ehk siis tegelt ei saa sellelt "minu blogimaailmast tulnud teadmised" pinnalt eriti elanikkonna kohta üldistusi teha. Ja võib siiski olla, et info üleküllust ei tule KÕIGIL ette - kuigi minu mõte, et see on autistlik eripära, siiski ei päde.

    VastaKustuta
  7. VVN, mul on vanemast ajast kaks autistist head tuttavat/sõpra, ja sinu blogi lugedes olen samuti üht teist kõrva taha pannud, ning mind hämmastab, kui palju on kirjade järgi ekstravertides (minus näiteks, ja veel mitmes inimeses, keda kaua ja lähedalt tunnen) autismisugemeid. Tolle blogipopulaarse testi valguses (olgu tulemustes siis tõtt rohkem või vähem või üldse mitte) olen ma sellele asjaolule viimasel paaril päeval palju mõelnud. Nii huvitav!

    VastaKustuta
  8. Mul ei õnnestu ilmselt kunagi veenda A.-d seda testi tegema (nagu üldse ühtegi testi), aga ma kaldun arvama, et tal võiks tulla S-tulemus, profiile lugedes tundus jäävat kuhugi ISFJ ja ISTJ vahepeale. Minust mitu puuda introvertsem. Me kumbki ei tunne praegusel ajal end halvasti, aga mina suhtlen kõvasti veebis, tema mitte, veeb on tema jaoks see koht, kus ta kas midagi loeb või vaatab või äärmisel juhul suhtleb sellisel abstraheerituse tasemel, et mängib malet.

    Kõige oma S-tüüpi praktilisuse ja maaläheduse juures on ta mingites oma hoiakutes ja eelistustes üpris VVN moodi ja info üleküllust ei seediks.

    VastaKustuta
  9. Lisan, et ma ei tea, mis kanalis te suhtlesite, aga kuigi ma mõistan infokülluse all kokkujooksmist, mõistan ma vähemalt meili teel suhtlemise puhul ka teist poolt - ma võiks täiesti mõelda "OK, ta ei suuda praegu rohkem vastu võtta, eks ta loeb mu järgmisi kirju siis kunagi hiljem," ja saadan rahumeeli ära (sest muidu mul endal läheb meelest ära, vt hajameelse professori sündroom).

    VastaKustuta
  10. vetsus rahunemas käin ma siis, kui on liiga palju visuaali või helisid. aga tekstilise info peale - kui seda tuleb liiga kiiresti otsa - juhtub see, et ma hakkan mingist hetkest lihtsalt ignoreerima. ei tee enam uusi teateid lahti nt.

    (viimase nädala jooksul on ühe kliendi infosüsteem mind üle ujutanud automaatteadetega, et ta pani ühe või teise faili oma portaalis uude kohta - kui esialgu kontrollisin kõik järele, sest pmst ju vajalikud dokumendid, siis nüüdseks olen käega löönud ja mõtlen, et kui mul vaja läheb, küll leian kuidagi üles.)

    VastaKustuta
  11. Vastuseks lõigule
    "Hämmastav, mina mõtsin, et see kokkujooksmine on autistide eripära. Tundus hästi loogiline ka, sest mulle meeldib autism seletamiseks "intensiivse maailma" teooria ehk "kogu aeg tuleb sisse hirmus palju infot ja seda on raske ära hallata".
    Ja nüüd selgub, et see on üldinimlik, vähemalt Epu ja notsu kogemusena."

    See kipub olema suuresti ülitundlike inimeste (Highly Sensitive Person) häda ja autistid ongi sageli ülitundlikud, aga ülitundlik olemiseks ei pea olema autist. Ei pea olema isegi introvert, sest umbes 30% ülitundlikest (sealhulgas ka mina ise) on ekstraverdid, mis teeb elu eriti keeruliseks, sest neid kahte asja ühildada on vahel paras väljakutse :D

    VastaKustuta
  12. Messengeris suhtlesime.
    Ja mina tõmbun ka üksindusse vetsu nt siis, kui on palju inimesi ümberringi või isegi kui on palju kogemusi OLNUD ja ma tahan kindel olla, et nüüd keegi kogemata ei tule nt. MINA PUHKAN!
    Pärast iga tallitööd istusin ma nt Kristiine keskuse kempsus ja olin üksi.
    Müra ja pildiline info on enamasti teisejärgulised. Filmilõigud väsitavad mind aint siis, kui neid jälgin, mitte vaadata on mul aga lihtne. LISAKS inimestele on müra ja pildid küll ebameeldivad vahel, aga omaette ainult siis, kui mu pea valutab vms.

    Liis: aaaa! Jah, loogiline.

    VastaKustuta
  13. Hoiatus: pikavõitu jutt.
    Liisi kommentaar pani asja minu jaoks paika. Õigemini tuletas meelde, mida ma juba ennegi teadsin - et mind võib ekstravertseks HSPks lugeda. Tundlik helide, visuaali, inimsuhtluse külluse suhtes. Kuid ma olen selle “diagnoosi” enda jaoks nö. kõrvale pannud, sest selles lahtris olemine on seotud ebameeldivate mälestustega. Põhjus: USAs elamise paaril esimesel aastal suhtlesin olude tõttu tihedalt noorprouaga, kes (ta enda väite kohaselt) oli/on HSP. Tema mind tegelikult teemaga “ekstraverdist HSP” muide tutvustaski, andis paari vastavasisulist raamatut lugeda jne. AGA. Tema kasutas oma sensitiivsust lähikondsetega manipuleerimiseks. Tõeline printsess herneteral, lisaks tahtis olla igas pulmas pruut ja igal matusel kadunuke. See, keda kõik nunnutavad, kelle ümber maailm keerleb, kellele midagi öelda ei tohi, aga kes ise võib kõigile kõike öelda. Ma ei taha siin asjaolusid täpsustada, kuigi see aitaks mu vastumeelsust HSP teema suhtes mõista. Aga ütleme nii, et neid kordi oli ikka kümneid, kui ma sõna otseses mõttes keelde hammustasin ja küüned pihku surusin, et “viisakalt” käituda. No, mul polnud siis siinmail veel kannad kindlalt maas kah. Täna lendaks ta kõige oma tundlikkusega mu kodu-uksest välja, nii et tuline jutt taga =)

    Kokkuvõtvalt - mina olengi see ekstraverdist Highly Sensitive Person. Plaksutage palun.
    /teeb kummarduse igasse ilmakaarde/
    Aga ma üritan sellega elada moel, et teised mu ümber ei peaks mu ülitundlikkuse pärast end sama ebamugavalt tundma, kui mina puhuti tunnen.

    VVN, mäletad, ma rääkisin oma helitundlikkusest seoses öise müraga – see on vaid üks paljudest näidetest. Või kui majas on külalised (meile jäädakse vahel kauemaks, nädalaks või nii), siis ma vaatan, et kõigil teistel pole mingit probleemi 24/7 koos veeta, aga mina PEAN päeva jooksul piisavalt “oma” aega ja olemist saama, muidu tunnen, et lähen hulluks. Õnneks on meil suur elamine nii sees kui väljs, nii et mul pole vaja vetsus istuda =) Ja mul pole mingit probleemi külalistele kenasti öelda, et ma võtan natukeseks aja maha. Kõik saavad kenasti aru, ma ei pea oma HSPga vehkima ega midagi. Perenaine on lihtsalt natukene väsinud, tahab puhata.

    VastaKustuta
  14. Kõik paigutub süsteemi ja nii lahe =)
    Minu ettekujutus heast puzzleladumistundest onge SEE. Päris puzzled ei paku mulle mingit huvi, aga kui sündmused ja inimesed moodustavad arusaadava süsteemi, on jube hea tunne.
    "Nüüd klapib!"

    VastaKustuta
  15. VVN kirjutas "mina tõmbun ka üksindusse vetsu nt siis, kui on palju inimesi ümberringi või isegi kui on palju kogemusi OLNUD ja ma tahan kindel olla, et nüüd keegi kogemata ei tule nt. MINA PUHKAN!
    /.../
    Müra ja pildiline info on enamasti teisejärgulised. Filmilõigud väsitavad mind aint siis, kui neid jälgin, mitte vaadata on mul aga lihtne. LISAKS inimestele on müra ja pildid küll ebameeldivad vahel, aga omaette ainult siis, kui mu pea valutab vms."

    Ma pidasin müra ja piltide all ka inimesi silmas, sest see teistelt inimestelt tulev info, mis mind kokku jooksutab, tuleb peamiselt helide ja visuaali kujul (kuigi tõsi ta on, et ka näiteks parfüümipilv on sedasorti info). Nii et selles mõttes sama, minagi peidan end vahepeal inimeste eest vetsu ära.

    Aga teises mõttes jälle ei ole sama, sest ma ei suuda pilte, vähemalt liikuvaid või liikuvana tunduvaid pilte (opkunst!) mitte vaadata ja ka helide mittekuulamisega on raske, vähemalt kui ma ei ole neid helisid oma peas ohutuks meeldivaks taustamüraks liigitanud, nt ahju hubisemine või see, kui A. omaette jaapani keele lauseid ette loeb. Samuti ei mäleta ma, et mind oleks lapsena häirinud vanematega samas toas olemine - aga võimalik, et see väsitas ikkagi, sest nautisin väga neid momente, kus vanemad olid kodust ära, hea oli omaette olla, ja ma unistasin juba põhikooli lõpus, et äkki leian odava üürika ja kolin omaette, kuigi mul ei olnud vanematega iseenesest mingeid tülisid ega jama.

    Liikuvate piltidega on eriti hull, sest parim lahendus ongi mul neid meelega vaadata. Kui ma ei vaata, paistavad nad silmanurgast ja süda läheb pahaks, umbes nagu bussis. Apollo poe op-kunsti vaibaga olin samamoodi hädas, et see võttis tuikuma.

    Selline ülitundlikkus nagu Liis ja Epp kirjutavad tundub usutav, eriti vaadates, mis printsess herneteral ma oma riiete suhtes olen. Küll võttis aega, et aru saada, et kõik pidevalt rinnahoidjat kandvad naised ei olegi üle mõistuse vaprad stoilised kannatuste talujad, vaid neid lihtsalt ei häirigi. (sest automaatpiloodiga eeldaks ju ikka, et kõik on nagu mina.) Mäletan mingi Trinny ja Susannah stiilimuudatuse saadet, kus üks saatekülaline oli Tourette'i sündroomi sellise variandiga, et ei talunud ihu vastas litreid vms torkivaid materjale, ja ma mõtlesin: ah sellise asjaga saab siis diagnoosi.

    VastaKustuta
  16. Epp, see (võimalus muretult taanduda) on muide üks põhjus, miks mulle istuvad just suured seltskonnad - piisavalt suure seltskonnaga ei pea mina enam vastutama, et inimestel huvitav oleks, nad lõbustavad ise üksteist, keegi ei pane tähelegi, kui mina vahepeal kuhugi taandun. Üks ühele suheldes see enam sama lihtne ei ole.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.