Reede, 23. august 2013

Ilus elu

Roheliste juustega tüdruk Säästumarketi nurgal mulle: "Muidu, ma leidsin su luulekogu oma psühholoogi riiulist ükspäev, ja siis me rääkisime temaga sellest. Ta ütles, et see aitas ta üle väga raskest ajast."

Mõtlesin kunagi, et kui inimesed minuga ei räägi, siis seepärast, et ma pole piisavalt oluline või siis et ma ei meeldi neile.
Nüüd tajun ise, kuidas on raske mõne inimesega rääkima hakata, sest ma pean tast ja meie omavahelisest suhtest niivõrd lugu, et ei taha pärast pikka pausi mingi ibaga juttu alustada. Kui pole intensiivse lõhnaga kibuvitsa, tõsiselt mõeldud kallistust või väga head anekdootigi jagada, mis ma seal siis ikka?
Parem armastan kaugelt.

T: ja mina tahan edevust rahuldada ja 10 korda kuulsamaks saada
M: edevust sul on, jah, pisut
T: oi, ära sa märgi =)

Aga rõõmsa iroonilisuse maski all mõtleb: kuram, kust ta aru sai, et ma edev olen? Kas see paistab tõesti välja nii, et kõik aru saavad? Päriselt saavad?

Vahel on selline tunne, et suudan kasvatada peopesadest lilli ja huultele sammalt. Suudan juustega haarata ja silmadega kutsuda. Suudan kõndida kuuvalgusel ning veepeegeldusel, sõnuda tuulde ja pilvedesse ja kanda ööd nagu mantlit, ning see meeletu jõud, mis pulbitseb sõrmeotstes ja veresoontes, kannab mind edasi nagu tiivad.
Vahel kirjutan ma 3000 sõna päevas ka.

Roheliste juustega tüdruk Säästumarketi nurga juures: Aga kas inimesed tunnevad sind tänaval ära ka?
- AH??


Ja siis on need hetked, kus on inimene ja olen mina. Ja ma tean, et tal on teema, oluline teema ja ma saan aru ka, et see on oluline, et ma seda jagaksin. Temaga. Kusjuures sõnad on ju ometi minu element! Kui ma nüüd suudaksin seletada lühidalt, täpselt ja selgelt ära selle mõtte, mis mind haaras, siis tema naudiks ja mina naudiks tema naudingut ja meil oleks sidususe tunne ja sama hea, kui käest hoides - aga ...
Ma puterdan ja puterdan ja olen pooletunnise ponnistuse tulemusena võimeline trükkima ainult teate, et pole võimeline mõtet kirja panema, sry.
Ja siis põrnitsen ekraani tundega, et mu pea sees on kamakas tahkuvat kipsi ja ei midagi muud.

Kergelt joomane mees rongist väljumisel mulle: "Kuulge... ma tahtsin öelda, et te olete tubli naine. Jah. Pidage vastu!"

Vaatasin läbi fiidli murca videot, ja hakkasin peaaegu nutma.
Sest nii liigutav ja habras oli vaadata mingit elu moodi asja sedasi kiiresti ja muusika saatel, ainult ilusad asjad sees. Sest sama ilus on ju minu elu ka, issand, vähemalt sama ilus!

2 kommentaari:

  1. Loominguga on keeruline lugu. Andsid välja luuleraamatu, panid sinna oma südamevere, valasid selle ainukordsesse, sinu jaoks värinaid tekitavasse vormi, ja nüüd tahaks ju nii väga teada, kas nad märkavad, kas nad saavad aru, kas nad võtavad omaks. Mõni võtab, mõni ei võta, ja ikka kipub olema nii, et viimaseid on rohkem. Seda enam paneb hõiskama, kui keegi ütleb ilusaid sõnu.
    Tegelikult peaks see rõõm tulema meie endi seest, iga päev, sest kui sa juba kord raamatu(d) välja andsid, siis oled teinud midagi erakordset ja võid endale uhkusega vastu rindu lüüa, et näete, ei karda jalaga saada, tegin seda, mida süda käskis. Rõõmusta, iga päev me kiidusõnu ei kuule. Paraku materdame teisi vahel ka ise, mis teha.

    VastaKustuta
  2. Pisike parandus (said valesti aru):
    tal ei olnud raamat kabineti riiulis, kodus on. Ma rääkisin talle, et kohtun sinuga ja sis ta ütles, et sul on raamat, mis teda aitas ja ma küsisin, kas "Lagunemine" ja ta ütles, et jah.
    Aga see selleks :D

    Roheliste juustega tüdruk tahaks veel palju öelda, aga sõnad on hinges kinni.

    Ja ma endiselt tahan su raamatut. Ja jänest ka.

    Sõnad tulevad hiljem... kui on aeg.

    Hoia ennast! Sa oled vahva.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.