Kui süüa piisavalt külma jäätist, muutub suulagi tuimaks.
Tõmbad keelega üle hammaste taha ja kaardus kurgulae ette jääva ala ning tunned seal selliseid naljakaid kõvu laineid nagu tihke liivaga kaldaäärses merepõhjas, kus sa longid päikesepaistes ja tuules kahekümne kaheksandal juunil ning peaaegu kogu suvi on veel ees.
See nagu polekski sinu suulagi, vaid merepõhi ja mälestus lapsepõlvest, mil sa neid lainemustreid igal suvel uuesti avastasid ja augustis enam õigupoolest ei märganudki.
Natuke valus on niimoodi keelega tõmmates ka, nii nagu kunagi jalgadel oli. Nüüd... kas jalgadel on enam valus selle lainemustri peal?
Ei tule millegipärast meelde.
Olen ma selle lainetusega talla all ära harjunud, nii et tundub rohkem hea kui valus?
Või on mu jalad tuimemad kui toona?
Või ma lihtsalt tajungi ümbritsevat maailma vähem ja ainus tõeline koht maailmas on nüüdseks minu pea sisemus ja ainus tõeline inimene mina ise?
Inimesi on vaja näha, haista ja puudutada, et neid päriselt tunnetada. Aga mina puudutan päevad otsa inimesi, keda samas ei tunneta. Ei tohigi, ei saagi. Torgin nendesse nõelu, hoian käsi, silitan nahka haavade ümber... Ei tunneta. Võõrad.
Siis lähen koju ja kirjutan. Omad on ainult sõnad ekraanil, ei midagi muud.
Vahel on raske sõnugi tabada.
Mõnesid sõnu ütled ainult teatud isesorti inimestele. Isegi kui nad pole kõige lähedasemad. Aga just neil on sulle hea peegelväärtus, nad saavad aru.
Neile sõnastad halastamatult nagu klaasi lõigates. Puhtalt ja kirkalt.
Pärast on samasugune enesetunne. Puhas.
Ehe.
Mõnele täiesti isesorti inimesele, kuitahes võrratult olulisele, on aga raske tõelisi sõnu öelda. Kas see on õige lause, kas nii peaks, kas ma ei lõika sisse sinna, kust on ülemäära valus? Tõlgiks oma mõtted parem teise keelde, sellisesse, mis on vähem alasti, vähem toores ja vahetu.
Saab samuti kõik öeldud, mis tarvis.
...kuni ühel hetkel märkad, et räägidki kõigiga seda teist keelt, sest sedasi on ohutum, kergem ja lõbusam. Ainult tunded jäävad tuimaks ja mõtted poolde varde pidama. Pidevalt on pisike ja räpane tunne.
Kui su sõnad on kerge rämps, mis oled sa ise?
Siis otsid oma selgeid klaaskirkaid sõnu edasi ja õpid neid taas välja ütlema, sest parem alasti ja haavatav kui vatti mässitud elu.
Aga võibolla neis inimestes polegi midagi tunnetada? Võibolla Sa käid ja püüad "kuldset kuud" selga mõelda surnutele?
VastaKustutaKa mujal. Kirjandushuviliste kokkutulekul. Tuttavaga kohvikus istudes. Blogis.
Äh, tegelikult ma mõtlesin ennast ikka. See inimeste tunnetamise koht tekstis. Karm. Ma olen 43 aastane ja ma pole enam aastaid üldse midagi tunnetanud.
VastaKustutaMa ei taha isegi jooma minna enam mõne omataolisega.
Käian ja sorteerin peas kõikvõimalikke inimesi, keda tunnen või olen tundnud. Praeguseid tuttavaid, endisi tuttavaid, lapsepõlvesõpru, "tõelisi armastusi", kasulikke töökaaslasi, lõbusaid huligaane.
Mitte ühegi inimesega seoses ei tunne enam midagi. Üldse mitte midagi. Ka negatiivset mitte. Tühjus. Vaakum.
Ja homme lähen jälle tööle.
Ei, sul on omas kontekstis õigus.
VastaKustutaVahel püüad külll elus hoida ka surnud suhteid.
Aga kui korralikult reanimeerida, saab neistki vahel asja jälle, vastu kõiki sisetundeid ja ootusi.
Ma muidugi rääkisin neist praegu, mis ei ole surnud (veel). Mis lihtsalt libisevad lihtsamat teed, kui ei juhi teadlikult raskemat, aga ilusamat mööda.
Vbla sul ka - libisesid ära?
Mad Max on vist kohale jõudnud:)
VastaKustutaPeale pikki "rännakuid" ja otsinguid võib jõuda tasndile kus ei ole enam mitte ühtegi küsimust ja on olemas vastuseid kõikidele küsimustele.
Vaimsed vajadused hääbuvad ja mõtlemise mõte kaotab mõtte.
Ma pigem juurdleks, et kas seda kohalejõudmist võiks selleks tõeliseks tarkuseks nimetada mida paljudel ei näi olevat.
Aga äkki ongi elu mõte hoopis ülesalla kulgev rahulolematus ja sellest lähtuvad tunded. Nagu naisel? Naine näib samas enamjaolt tark :)