esmaspäev, 22. jaanuar 2018

Isegi haigena tahan!

Haige on ikka oluliselt nõme olla.

Poeglaps on ka. Haige.
Ja sellest, et temagi, õigemini mõtteni, et oot, mingi jama on, kraadime ka teda, jõudsin, kui ta ebatüüpiliselt kurb ja "kõik on halvasti" oli.
Keha tunneb, et midagi on valesti ja aju seepeale üritab leida, mis. Mitte ainult minul, tal ka. Valusad mõtted, valus tunnetus. Kõik on halb.
Emotsioonid on kehas, jajah. Kui kehal on halb, ei ole aju kuidagi asjast üle ja ei ela teisel tasandil. Tal on ka halb.

Paneb päris mõtlema, kas see tegelt ikkagi on mingi üldine tendents, mitte minu eripära: kui KÕIK tundub nõme, on kas palavik või päev menstruatsioonini.
Välja arvatud neil, kel menstruatsiooni kunagi pole.
Neil on ilmselt palavik.

Või mõni palavikuta, kuid ränk tõbi.

Mul üle 37.5 polegi ammu olnud. Noh, saab jälle proovida.
On täiesti naljakas (või oleks naljakas, kui poleks nii kurb), kuidas igasugused sünged mõtted ja mälestused tulevad, kuidas igast probleemid, mille olen juba "noh, ta on selline, mis teha" või "no tegin oma parima, rohkem nõuda ei saagi" vormis alla neelanud ja oma ellu või elust välja lülitanud, jälle esile tükivad ja üritan, mis ma üritan, neile mitte mõelda, nad on ootel.
Niipea, kui tähelepanu laokile läheb, istuvad rõõmsalt selle keskele ja tahavad veel rohkem.

Ma võin ju teada, et see läheb üle.
Tunda millegipärast väga ei ole. Natuke vast on, aga väga ...
Mind häirib isegi see, et civilizationis Saksa apostlid tapavad teiste omi. Mul on "kõik peaks ju ise saama oma usku valida, tapmine on jabur!"
Oi, just tappis mu misjonäri Norra apostel.
Nutt ja hala.
Isegi mängutegelased on nii kurjad!

Nuusk. Nuusk. Nuusk.
Kusjuures tegelt on Sinupret täiesti üleprahi nohurohi. Kui kujutlen, mis ilma selleta oleks, tuleb nii õudne kujutluspilt, et võtab oigama.

Poeglaps on tegelt juba päris reibas. Minu vana suur kere võttis haiguseinertsi sisse ja nüüd veereb sellega küllap veel mõnda aega. Näiteks homme ka.
Ülehomme on mul arstiaeg. Ei saa arsti juurde minna, sest haige?
Häh. Muidugi lähen. Sest tahan. Tahan oma kunstliku viljastamisega sammu edasi pääseda tunduvalt enam, kui mitte õue minna ja külma õhku hingata.
Tahan ja teen.
=P

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.