Ausõna, ma tegelikult tahaksin kirjutada midagi mõistlikku.
Täpsemalt vootegevustest, eluvoost, voogamisest ja sellest, kuidas kohustused ei lase vool tekkidagi ja mu elu on praegu nagu legodest ehitamine, teades, et kõik lõhutakse öösel ära ja hommikul alustad otsast. Iga tegevus on nagu järgmine legotükk, mis paigale panna, ja hulluksminemise vastu aitab see, et ei vaata paigalepanemist nõudvate tükkide kuhja , vaid mõtledki ainult järgmisele tükile.
Aga kahjuks olen liiga väsinud, et mingit artikuleeritud juttu ajada, nii et jääb kirjutamata.
Mu ainus natukenegi voogav aeg on õhtul pärast toiduvalmistamist ja enne voodisseminekut, ja seega on raske magama saada. Sest homme on jälle need kuradi legod terve päev otsa ja nii mõnus on samas tunda, et nokitsen üht ja teist, loen mingit artiklit ja kuus võõrast blogiposti järjest, lobisen võib-olla skaibis ka, ja see on Minu Aeg, kasutamiseks nagu tahan.
Magada on ka mõnus, muidugi, aga ma ei tea magamise ajal tihtipeale, et ma magan, ega saa seda seega vabadusena nautida.
Niisiis suren väsimusse. Üsna aktiivselt ja progressiivselt.
Kui ma varsti ei omanda mingisugustki vabadust, võimalust ise oma aega kontrollida ja voolama lasta, hakkan jälle suitsetama ja suren hoopis sellesse.
Ma ei suuda elada niimoodi, viimseni tõhusaks ja plaanikohaseks moduleerituna.
Ehk on võimalik mingit abi osutada? Millised need klotsid sul on?
VastaKustutano laias laastus nagu see: http://mahamure.blogspot.com/2014/01/vana-vagu.html
VastaKustutaVähem sünnipäeva ja uut kohta ja hommikutreeninguid, rohkem huvitavaid praktikalapsi ja -täiskasvanuid, kursusetööprojekti ja poeskäimist, söögitegemist, pesupesu ja esimese klassi kirjatehnikat, unejuttu ja kõiki neid muid asju, mis ükshaaval pole nagu midagi, aga koos praktika+kooli hiidlego ja lastehaldamise pihutäitega on tappev koorem.
Aga laias laastus sama siiski.
Parim osa päevast, mis pole õhtu, on 25+25 rongis edasi-tagasi sõita, sest mul on seal 9. Eriksoni Malazi raamat lugemiseks kaasas.
Kusjuures mu paremas õlas on vist lihasepõletik: valutab teist nädalat, vahel kõvasti, ja diclosalv ei päästa.
Tuli meelde sellega seoses, et raamat on nii raske, et seda käes hoides õlg valutab kogu aeg.
+ Poeglaps jäi haigeks just, oojee.
(abi vist pole võimalik väga osutada. Ma kõik, mida saab edasi lükata, olen niigi edasi lükanud ja ei tunne end süüdi ka seepärast.
VastaKustutaFakit.)
Aga olen väga tänulik ka vastava mõtte eest. =)
VastaKustutaErakordselt head vaimset ja füüsilist seisu võib näha sellest, et vajan kogu info edastamiseks, mis plaanis oli, kolme järjestikkust eraldi kommentaari.
Meenus see epideemilise ajapuuduse artikkel - kui kunagi aega peaks tekkima, on äkki lohutav lugeda. selles mõttes, et "ma ei ole üksi".
VastaKustutaLemmikkoht:
"Ajapuuduse tunne ei pruugi peale tulla sugugi ainult siis, kui me liigume oma loopidest läbi iseajast kiiremini. Seda paneksime me juba liiga hästi tähele ja võtaksime midagi kapitaalsemat ette, sest siit pole enam kollaps kaugel. Pigem vastab ajapuuduse tunne olukorrale, mil meie loobid on optimeerunud nii, et neist hakkab kaduma lisaaeg. Aega ei ole puudu, aga teda ei ole ka üle”
ja siis "lõikab liiniloopide optimeerumine, nendest lisaaja kadumine katki ühe laiema ringi optimeerumise".
("loop" tähendas seal tegevustsüklit ja "iseaeg" miinimumaega, mis selle läbimiseks kulub, st siis, kui iga liigutus on täiuseni optimeeritud.)
Kas praktika saab kunagi läbi ka?
Minu arvates mōjub hästi iseendale teadvustamine, et mingi periood lihtsalt ongi nii. Aga ühel hetkel on see läbi.
VastaKustutaSee on ju isegi hästi. Kui tead ja näed siiski ka selle lōppu.
Olen alati mōelnud inimestele, kes peavad elama seisus, kus minu arvates valgust ei paistagi. Vat see on hirmus.
Kui vanad su lapsed on? Kui sa muidugi tahad vastata.
mu lapsed on 7 ja 12.
VastaKustutapraktika saab vist ka kunagi läbi, aga krt teab ka.
Kuna see on optimeeritud tundide arvuga e. ma pean iga päev kohal käima (argipäeviti) et oma tunnid täis saada, ja olen juba kaks päeva puudunud ja pean puuduma ka kolmapäeval, kasvab ta mul otsast järjest pikemaks ja pikemaks.
Kaalun juba täiesti tõsiselt akadeemilise võtmist.
Ja see perioodi-asi ei tundu üldse lohutav. S.t. mul ei ole tunnet, et kunagi läheks paremaks. Ühe sita järel tuleb lihtsalt teine, aga ei mingit kvalitatiivset muutust ku-na-gi.
Kui ma võtan akadeemilise ja lähen tööle, siis isegi mitte suvel.
Ütle ei jäid haigeks - kui vähegi normaalne koht, siis järgi tegema ei sunnita.
VastaKustutano mul jäi haigeks laps + kooliasjad on. Aga tunnid tuleb järgi teha, sellest on juba juttu olnud.
VastaKustutamis akadeemilise vastu räägib? see, et haigekassa langeb ära ja tuleb tööle minna?
VastaKustutatavalise koormusega tööl võib iseenesest olla praktika kõrval see eelis, et 12-tunniseid tööpäevi ei ole.
ja - mitte et ma tööl käimisest väga palju seestpoolt teaksin, aga internetti vaadates tundub, et tüüpilisel töötajal on tööajal aega ka iseenda jaoks. sest ma ilmun netti siis, kui normaalsete inimeste tööpäev on läbi, ja tavaliselt on selleks ajaks kõik vestlused soiku jäänud - millest ma järeldan, et enamasti hängitakse netis töö juures. st et tööaeg ei ole õnneks nii optimaalseks planeeritud.
Notsu, ilmselgelt sõltub see tööst. Õpetaja eriti ei hängi netis. Klienditeenindajal sõltub see koormusest, mis on omakorda tsükliline, samas püüab tööandja luua olukorda, kus teenindaja on 100% koormatud (ja kui koormus kukub, siis kadugu koju ära, mitte ärgu istugu ettevõtte raha eest netis). Jne.
VastaKustutaTöö on jumalast hea asi, ma ei tea miks notsu seda näinud pole, aga mina küll soovitan. Ümberringi on inimesed, saab suhelda, mõnikord on millegi ära tegemise või kellelegi kasulik olemise tunne, korra kuus vms makstakse raha, sihuke win-win-win-win asi. Eriti võrreldes 12h praktikaga.
ei, tööd ma tean küll, tööd ma teen alatasa ja nii kasulikolemise tunnet kui rahasaamist olen kogenud. aga tööl _käinud_ ei ole peaaegu üldse (alles nüüd, keskeas on tekkinud natuke töölkäimise moodi asja sellisest ebatõenäolisest suunast nagu ajalooline tants). niisiis otsustan ma töölkäimise üle peaasjalikult selle järgi, mis ma töölkäivate inimeste harjumustest interneti peal näen. millest ma olen järeldanud, et kui mul iseenda tööandjana tekib vahel tunne, et küll mul on lope elu, kui ma päevas reeglina umbes 4 tundi tööd teen, siis on see illusioon - sest ka töölkäivad inimesed paistavad tegelikult umbes sama palju tegevat.
VastaKustutatõsi, õpetajad ja klienditeenindajad ja medõed ilmselt ei käi töö ajal internetis ja nende töötihedusest ma seega suuremat ei tea.
a kontoritöötajatest mõni lausa kurdab internetis, et reaalset tööd 8 tunni jagu päevas ei ole, aga tööandja sunnib kohal istuma.
klienditeenindaja tööd - vähemalt sellist 12-tunniste vahetusega, nagu Eestis paistab norm olevat - ma aga VVN-le kindlasti ei soovita - sama koormus, mis praktikal, sama häda ettearvamatute inimestga, aga kõike seda mingi rändom asja, mitte kutsumuse nimel.
VastaKustutaA notsu, ma niisama natsa norides küsin, et miks sa ei tee järeldusi töölkäivate inimeste MITTE-interneti harjumuste pealt?
VastaKustutaVVN, õla-põletikuga arstile üks-kaks! Ma reedel käisin, õlapõletikuga, oli kasulik!
tglt on päris paljud tuttavad mul sama töörežiimiga, mis ma ise. tähendab, vabakutselised.
VastaKustutaja siis on laboriteadlased, kellel sõltub tööaeg sellest, kuidas bakter parajasti kasvab või millal taimele tekk peale tuleb panna vms. sisuliselt samamoodi nagu mul "saan oma huvialast töö".
a neist, kes sellisel standardsemal tööl käivad... ega 12-tunniseid vahetusi ole naljalt kellelgi. ja meili nad töö ajal igatahes loevad, st vastavad minu kirjadele.
või pidasid sa, Kaur, töölkäivate inimeste vaba aja harjumusi silmas? sest seda, mis nad töö juures teevad, ma muidugi näengi ainult läbi interneti, ma ei käi neil enamasti töö juures kooserdamas.
VastaKustutaselle koha pealt tundub, et vaba aega neil ikka natuke on. nt jaksavad minu trennis käia. :) või külas.
ühesõnaga jutu järgi otsustades on tavalisel tööl käival inimesel suht sama koormus, mis mul.
õlf on järjepideva diclosalviga möksimise ja puhkuse tagajärjel enam-vähem.
VastaKustutaSee-eest on kõik muu valus, sest jään haigeks.
Mul on tunne, et kui selle jama läbiratsutamine vapra näoga annaks mingeidki medaleid või au või preemiat, ma suudaks seda ka haigena, muudest lastemuredest, ajapuudusest jms ikaldusest hoolimata.
Aga ...
sa oled mu arust igati imetlusväärne küll. annan au. medali jaoks on füüsiline distants suurevõitu.
VastaKustutaaitäh üleni.
VastaKustutaVäga vajalik au oli hetkel.
siis läks hästi :)
VastaKustutama arvan, et neid auandjaid on potentsiaalselt veel, lihtsalt inimesed arvavad enamasti, et sa ise juba tead, et nemad austavad ja sina oled auväärne jne.
"pidasid sa, Kaur, töölkäivate inimeste vaba aja harjumusi silmas?"
VastaKustutaMa pidasin silmas seda, et kui sul on tööaeg vaba, siis kas sa kohtad 9-17 hiirekesi tööajal ka mujal kui internetis? Poes, linnas jalutamas, tantsutrennis, kinos v kus iganes sa ise oma vaba graafikuga liikuda saad?
Mis Tallinna spordiklubi see oligi, mis põhjendas keskpäevaste trennirühmade tegemist "riigiametnike suure huviga selle ajavahemiku vastu" :)
aaahhhaahhahhaaa, kell 9-17 ma kõigepealt magan ja siis umbes kahest-kolmest tõusen üles, uimerdan, teen kohvi ja ootan, et sööki oleks võimalik sisse ajada; ja kui on päevakorras kuhugi välja minek, näiteks tantsutundi andma, siis ongi jäänud paras aeg tantsutundi ette valmistada, õiged asjad kaasa pakkida jne. vahel, kui hästi läheb, jõuan selles vahes ka natuke tõlketööd tehtud.
VastaKustutamul lihtsalt ei ole linna peale eriti asja enne kella kuut õhtul, peagu kõik üritused, kus mul on vaja kella pealt kohal olla, on kell kuus või hiljem. poes käin pärast tantsutundi koduteel. ja siis söön kõhu täis ja hakkan tõlkima. öösel on väga hea tõlkida, vähemalt tundub, et igast andmebaasid, mida mul tuleb kasutada, on öösel kiiremad. a see-eest ei ole üldse hea lõõgastumise mõttes blogivestlusi pidada, sest kedagi teist ei ole enam netis.
vahel kui tööpäev venib kella kaheksa-üheksani hommikul, siis saab muidugi netisuhelda nendega, kellel on juba hommik.
ohh, aga nüüd, kus sa küsid... tuli meelde, et kui ma vahel harva satun mingil põhjusel päeva ajal linna peale, siis on päris ehmatav, kui palju rahvast on, astu või peale. osa neist on küll pensionärid ja koolilapsed ja igaühest ei saa peale vaadates aru, kas ta on tööl käiv inimene või mitte.
Päris õudne oleks, kui notsu annaks rahvatantsutrenni.
VastaKustuta