Kui kõik on hästi, siis tahaks ikka rohkem. Tunne, et ilgem sitt ja ikaldus, tuleb kole lihtsalt peale juba väikeste probleemide esinemisel, sest eile neid veel ei olnud ju, mismõttes maailm kiusab sedasi?! AAAAaaaaaaa a a a a a a a!
Ses õnnetajumise mõttes on inimene üsna julmalt kokku pandud. Kui kunagi ahvil oli kõht täis ja hea olla, siis ta ei tohtinud jääda kauaks selle tundega vedelema ja laisklema, vaid pidi ikka igaks juhuks veel rohkem ananasse, banaane ja linnumune kokku ahnitsema, sest võibolla ülehomme ei ole enam sama hea korje-, jahi- või misiganespäev.
Niisiis me ei ole valmis pikemat aega rahul olema ega ole ka õnne jaoks ehitatud, vaid rohkema tahtmine ongi inimesse sisse kodeeritud. Ja siis tuleb alailma selle rohkematahtmisega võidelda, et head õnnelikku elu elada. Loom meis tahab kogu aeg rohkem ja ei oska rahul-rõõmus olla.
Pikalt õnnelik olemine oli talle omal ajal eluohtlik, nii et teda tuleb ka mõista, aga me ei ole ju enam pärdikud!
Nii et pole vaja ka mõelda nagu pärdik.
Ütlen ma endale.
Ja hammustan vihaselt ära juba kolmandat peotäit küüslaugumandlit ja püüan aduda, et tegelikult on kõik ju kohutavalt hästi ja miniatuursed tagasilöögid ei tohiks mind segada ja üldse ja üldse ja üldse.
Aga ikkagi on ebameeldiv.
Kusjuures, kui ma leiaksin, et tõesti tegin halvasti, siis võiks nagu aktseptida ja paremini edasi minna.
Aga ma arvan jätkuvalt, et tegingi juba hästi.
Sitt ja sõnnik!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.