Kolmapäev, 26. detsember 2012

Loomislood

See inimeste asi, see on ikka keeruline ja põnev ja natuke jube ka.
Katsud neid siit natuke ja sealt natuke, puudutad võib-olla huultega, võib-olla ripsmetega, võib-olla jätadki puudutamata. Pärast mõtled, et miks just nii, miks just teda, miks just seda, ning mille järgi ma üldse otsustasin?

Ja mismoodi see niimoodi läheb teistel?

Vanaema ütles kuuekümnendat korda, et "endale meest valides vaata, et temast su lastele ikka isa ka oleks!" ja langes leelotamisse minu vanaisa vooruste teemal.
Vanaisa oli mul tõesti väga vooruslik mees, maja ehitas sellise, et mugavusi minimaalselt, aga see-eest kestab kõik igavesti: alumisele korruse lagedesse on valatud raudteerööpad, sinna võib ka pommide eest pakku minna, riiulite küljes võib rippuda gorilla, katki need ei lähe, ning võigas määrdunudkollane õlivärv, millega värviti nii köök kui WC, pole ikka veel, pärast teistkordset ülevõõpamist 25 aastat tagasi, märgatavalt pudenema asunud.
Räästas pole purikaid, elektrisüsteem on ehitamisaegne ja jätkuvalt töökorras, ükski nagi ega pildinael pole vabal tahtel järele andnud. Maja on kõle: talvel on külm ja suvel on ka külm. Vanaisa eluajal oli ka sisustus kole nagu öö (no kes kombineerib ühes ja samas ruumis vaarikapunast ja pudelrohelist?), aga kõik püsis muutumatult ühesugune, ei idanenud, ei mädanenud.
Sest vanaisa oli vooruslik mees ja ehitas endale koos vanaemaga templi. Ja nüüd vanaema kurjustab, sest minu ema abikaasa püüab templist jõudumööda teha elumaja.
Ema oletab sealjuures, et vanaema ei valinud eriti midagi, oma lastele isa ammugi mitte - tema võttis selgest trotsist selle mehe, kelle kohta sõbranna sulaselges eesti keeles ütles, et out of our league, ja siis tal lihtsalt vedas sellega.

Aha, tõesti, aga kuidas siis ema ise?
Ema juhatas tema teise abikaasaga kokku esimene abikaasa e. minu isa, kes pani oma naise ja oma sõbra EÜE-s keset kirgast suveharja kahekesi koos nädalaks kuskile akendeta keldrisse põrandat valama.
Kui ma noorem olin, meeldis mulle seda lugu jutustada ohtrate võrdlustega.
Kõige parem sai, kui pildid eri vanustes meesterahvastega ka jutu kõrvale võtta olid. Mõlemad meesterahvad olid ühte tüüpi nägusad, umbes ühte kasvu, ühtlaadi loomulikus laines juustega, nooremana pikkade ja kohevate, hiljem lühikeste ja agressiivsetega. Mõlemad käisid karates ja tundsid huvi idamaade vastu, mõlemad veetsid aja Nõukogude Liidu sõjaväes kunstnikena, joonistades mõlemad arvukalt Lenini portreesid ja maalides kommunistlikke loosungeid, mõlemad tegid hästi süüa, ja kui nad parasjagu mõlemad mu emaga asju ajasid, võtsid mõlemad korraga ülikoolist akadeemilise (nad olid muidugi ühel kursusel ka), et mitte teise nägu enam näha.
Meeldiv üllatus aasta möödudes! =P

Selgesti oli mu emal lihtsalt oma tüüp. Tüübi esindajaga nr 2 klikkis seejuures paremini kui esimesega.

Mulle on ta ka üritanud tüüpi leida. "Sinu tüüp on keegi, keda pole eriti kodus," ütles ta näiteks kuskil 2004. "Meremees, kaugsõiduautojuht, arst või sportlane."
Mõned aastat hiljem mõtles ta ümber: "Sinu tüüp on keegi, kes teenib väga palju, nii et ta saab pidada koduabilist. Aga samas ei tohi olla loll ega kitsarinnaline. Diplomaat, arst või tippteadlane."
Hiljuti oli tal jälle uus mõte: "Sinu tüüp on patroon. Keegi, kes suudab nautida mõtet, et tema naine on kirjanik, ja sinu asjaamisega tegeleda, müüa ja korraldada. Keegi, kes on sinu ankur elumere mäslevate lainete vahel. Ta ei peaks sealjuures isegi truu olema. Seda rohkem sul oleks, millest kirjutada."
Nojah.

Esimese lapse isa tuli minuga rongis rääkima, sest ma naersin õigel hetkel, ja lihtsalt kuidagi... jäi nagu minu juurde elama varsti.
Ta oli kangesti sama nägu, kui minu ema tüübid nr 1 ja 2 päris noortena. Võib-olla mängis see ka rolli.
Ema ise igatahes räägib siiamaani hardunult, kui kaunis oli Tütarlapse isa kümmekond aastat tagasi. Heh, tal on vist tõesti oma väga kindel tüüp.

Teise lapse isa ma ei oska selgitada.
Vbla läksin võltsalfa hoiaku õnge. Ta rääkis väga enesekindlalt Tolkienist ja vürtsitas oma argumente tsitaatidega, millest ma iial kuulnud polnud. Vbla olid otsustavad mu isa omadega sarnased silmad. Nagu hundil: hallid ja kitsapupillilised tihedate längus kulmude all.
Vbla oli mul lihtsalt see aeg elus.
Igatahes ei valinud ma midagi.
Ainult seda, et millal. Enne, kui ta oma eelmisest naisest lahku läks, ma isegi ei naeratanud talle, sest mul oli moraal. Aga edasi... no edasi see lihtsalt läks nii.

***

Krdi imelik tunne oleks ikka mingeid teadlikke otsuseid teha sel teemal.
Ikka jääb nii, et puudutad, kui tunned, et tahad puudutada, ja kui ei tunne, siis jääb puutumata. Kas ripsmega, pihuga, huulega, jalaga, õlaga, keelega või millegi muuga, oleneb kõik selle sekundi tujust, kuuvalguse nurgast ja muusikast, mis mõtete taustale kummitama on jäänud.
Sest loom tahab ju elada, mitte hästi tark olla.

3 kommentaari:

  1. No nii see on lilleke a muidu oleks sigaigav kah.

    Kõike ei peagi ratsionaliseerima ja ei saagi. Mõned asjad lihtsalt on nii nagu on.

    VastaKustuta
  2. Viimane lause on puhas kuld:))

    Parimat selgitust kriiside ja sõdade põhjuste kohta ei ole vist võimalik tuua:

    "loom tahab ju elada, mitte hästi tark olla."

    VastaKustuta
  3. Võibolla ei saagi otsuseid teha kohe alguses - mul pole see ka kunagi liiga hästi õnnestunud - aga kui hiljem näed, et "lihtsalt juhtus" on rappa vedanud, siis tuleb hakata otsuseid vastu võtma, ja kui vaja, kõvasti ja karmilt. Eriti, kui teine pool need otsused järjekindlalt lihtsalt tegemata jätab. Eriti, kui on vaja lapsed üles kasvatada. Bioloogia, junõu, kui vaja, söön laisad isased ära ka, peaasi, et järeltulijad saaks, mis neil vaja.
    Rrrõuh!

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.