Laupäev, 1. detsember 2012

Südamete murdumise maja

Ärkasin üles selle peale, et mu poeg luges kõva häälega päkapikusalmi - ja taipasin seda kuuldes, et öösel oli, khm päkapikk, khm, unustanud, et täna algas detsember.
Isegi kui tal tegelikult on kommivaru täiesti olemas.
Võimalikest üks kõige halvemaid hommikualgusi.
Üritasin vähemalt äratuskellani edasi magada, aga lapsed läksid teises toas loomulikult kaklema, keegi nuttis, keegi karjus, ning ma tirisin teki üle pea ja mõtlesin põgenemiseks välja ühe loo.

See tuli täiesti lohutu. Nii kurb, et ma keeldun teda kirja panemast, kuni sinna mingit natukenegi helgemat meeleolu sisse pole kasvanud. Vaikimisest, üksildusest, reetmisdilemmast ja vääramatuse aktsepteerimisesest. Armastusest ja usaldusest, muidugi, ja sellest, kuidas need ka tugevad haavatavaks teevad.
Oh, milliseid kohutavaid palmikuid sellest kõigest punuda annab!
Lihtsalt öeldes õudne.

Ning kui siis lohutuseks epl-i lugema läksin, sest täna on ometi Kiviräha-päev, meenutas Kivirähk mulle, et Ansip ja Michal on ka ikka veel ametis ja seda nägu, et nii peabki, see on normaalne. 

***

Veider lugu.
Tegelikult ma ei ole üldse õnnetu, aga ikka on juba 3 postitust täis sünkjat tumepruuni kurbusevilla.
See on vist sellest, et olen parasjagu lahti nagu lindu koju ootav aken, ja kogu külm pahiseb kah otse sisse. Külm pahiseb sisse - ja mina seisan ihualasti ning ootan naeratades oma ronka, kajakat või misiganes ta ongi.
Leevike. Siniraag.
Kana?

2 kommentaari:

  1. Rahu, süüdistagem täiskuud, mis reedel oli, kohe läheb kergemaks :)

    VastaKustuta
  2. Täiskuu oli, khm muide, khm, kolmapäeval:P Aga süüdistada võib ikka, miks mitte!

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.