Teisipäev, 11. detsember 2012

... ja suurim neist on armastus

Keegi sööb mu aega.
Vannun!
Jätan ühe tegevuse tagant ära, kuid aega ei tule üldse juurde.
Jätkuvalt on täiesti otsas teine.
Kell 20.19 istun arvuti taha, söök tehtud, nõud pestud ja koolipäev selja taga. Õpin poole silmaga lapse seltsis inglise keelt ja matemaatikat ning kuulan ta klarnetimängu. Kell 21.37 ongi kõigile mailidele vastatud ja unejutud loetud, kodused kohustused seega täidetud ja... aeg homseks powerpointi kokku panema hakata.

Mäh. Tahan maagaadaa!!!

Nagunii on minu päevane treening siuke asi, et hommikul teen kähku mõned kätekõverdused või kükid, siis käin pesemas ja jooksen lasteaeda. Hiljem päeva jooksul tõstan biitsepsiga aeglaselt käekotti (õnneks on mul raske käekott), kui keegi ei vaata, ja kui rongi ootan, siis hoian end väljaastekükkide või kikivarvul kõndimisega kerest soojana, kuni transport viimaks saabub.
Sest noh, säästkem aega, onju. Iga hetk on kulda väärt.
Ei jõua semestri lõppu ära oodata, ainult et jaanuaris tulevad järgmisel loengud jälle peale.

Aga muidugi on elu üldiselt kaunis ja helge ning vahel tõmbuvad varbad puhtast rõõmust krussi, kui lumi langeb ja taevas on lilla ja suunurgas suudluse aimdus, kukla taga mälestus ja sõrmede vahel rusika sees soojus peidus. Inimesed, kõik inimesed on nii ilusad ja head, isegi see loll õpejõud, kes teab oma ainest vähem kui mina.
Ta vähemalt on ilus ja heatujuline.
Ma niiiiii armastan teid/neid/meid. Niiiiii hindan igaühte eraldi just tema olemise eest. Just sind just sina olemise eest. Isegi kui ma sind veel ei tunne.
Täpselt täna põrutavalt praegu tundub, et armastus ei saa otsa, kui inimesi juurde tuleb. Lihtsalt kiindumust ja hoolimist, hellust ja rõõmu tuleb ka aina juurde ja juurde.

Selgub, et julgeda hoolida ei olegi üldse nii õudne. Rääkisin sellest hiljuti ühega neist/teist/meist, kes niii-iii, nii väga, ning selle käigus teadvustasin, et mu võime inimesi ligi lasta, nendega olla, mitte ehitada seina, seisab lihtsalt julgemise taga.
Aga julgeda - julgeda on tegelikult lihtne, kui sa tead, et see on see, mida pead.

Muuseas - naerata ja maailma naeratab sulle vastu, olete kuulnud?
Olete ehk ka kogenud: suhtudes jamaolukorda rõõmsalt ja pingevabalt, laheneb see sageli nii, et hiljem on asjaosalistel isegi parem tuju, kui enne jamaolukorra tekkimist. Närvlikult suhtudes lendab see jama teile aga vastu silmi nagu plahvatav vahukooretort mardusele küülikute vanadekodus, ja pärast tahaks nutta.
Selgub, et sellele fenomenile on ka teaduslikum nimetus ja tõestus.
Ja ennast saab aidata. Krooniline närvitseja saab oma suhtumist muuta üsna lihtsa nõksuga. Lingi alt tuleb välja video, mitte lugemismaterjal, aga need 20 minutit videovaatamist kuluvad lõbusalt ära ja pärast olete targemad.
Väga soovitan.
Toosama nii-niiiii-inimene andis. Aitäh!
Pilt väljendab minu vaimustust ja kiindumust ja rõõmu.

No seal on ju süda, noh! Armastuse sümbol!

1 kommentaar:

  1. hea video! levitada! Ma olin kuulnud ja kasutanud ainult enne tähtsa (või hirmuäratava) ettekande tegemist "naeratuse alla jäävate närvipunktide mõjutamist", et aju asuks optimismipositsiooni. Ja püüdsin vältida, et keegi, keda ma mingil põhjusel kardan, näeks ja ära tunneks mu kaitsessetõmbumist. Aga selle peale, et jõudsat olemist endasse keha kaudu manada, ei olegi nii kerge tulla. Täname!
    Tin

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.