kolmapäev, 22. veebruar 2012

Valentinipäevapost - hilinenud, aga siiras arutlus armastuse ja õnne teemadel

DISCLAIMER: mul on palavik ja tekst on seega palavikuline ja ilmselt ma parandan seda kunagi hiljem

Vahel ma ikka mõtlen sellele, et võiks kirjutada jutte või koguni raamatuid nagu päris elu. Et see võiks olla lõbus, kuigi v-o ebadiskreetne, ja õudselt lahejabur.
Aga kohe sinna otsa tuleb adumine "aga keegi peale lähimate tuttavate ei usuks ju! Päris päris elu on küll kõikidel ülepea imelik, aga millegipärast on olemas selline imeline asi nagu raamatu-päris-elu. Ning kõik usuvad hoopis seda päriselu olevat - minu lugu oleks sellest aga nii erinev!"
Ma ei taha mitte mõeldagi, kui kohutavat jõuetut viha ma tunneksin, kui mina kirjutaksin raamatu nagu päris elu ja siis tuleks mõni rohkem või vähem isehakanud kirjanduskriitik ja räägiks "groteskist, melodraamast ja ülepakutusest".

Noh, ja Irving juba on olemas, pealegi. Ma vist ei suudaks päris elu paremini kirjutada (mitte et Irving nii üüberhea oleks. Mina lihtsalt ei ole päriselt nii hea, kui tahaksin), kuigi ma kindlasti suudaksin lisada mõned suhteliselt harvaesinevad nüansid.

Nt Armastuse kui Mingi Imelise, Üleva Ja Arusaamatu Fenomeni mittetunnistamine =)

Täna just mõtlesin selle üle, et miks meil on armastuse (kui täiesti omapärase ja kõigist muudest instinktidest olemuslikult erineva nähtuse) eksistentsi teooria ühiskonnas nii tugevalt juurdunud.
Jõudsin järeldusele, et jälle on süüdi kirjaniku- ja luuletajanärakad. (Nagu päriselu mittemeenutava "nagu päris elu"-fenomeni tekkmiseski.) Ja muud kunstnikumollid on muidugi seda kontseptsiooni toetanud ja jätkanud, kuigi need olid luuletajad ja kirjanikud, kes alustasid.

Minu kujutlusis käis see umbes nii: kuna jutuvestjatel kaldub olema elav kujutlusvõime ja romantiline hing, siis kirjeldavad nad väga kaunilt ja väljendusrikkalt igasuguseid asju, mida nad tahavad uskuda. Ma olen ise, päris oma silmaga, näinud inimesi, kes siiralt usuvad, et kui nad midagi väga sageli ja veendunult kirjeldavad-kinnitavad, siis see miski hakkabki olema osake reaalsusest. Siin muidugi tulevad mängu "reaalsuse" definitsiooni küsimused, aga ajades läbi pasitivistlik-aptimistliku usuga, et reaalsus on siiski midagi objektiivset, võib öelda, et ei.
Ei juhtu nii.
Ükski, ükskõik kui kaunis riimis undamine, et mina, luuletaja, olen prohvet, kelle kotkapilk ulatub läbi sajandite, ei muuda asja, et tegu on suhteliselt edeva ja natuke tobeda noormehega, kes ei näe ette isegi mitte seda, kus ta järgmisel nädalal lõunat sööb või millise seeliku järel jooksma sattub. Kuigi muidugi ei välista see viimane tõsiasi seda, et nimetatud luuletajast siiski hiljem kui prohvetist räägitakse. Inimestele meeldib uskuda ja eriti meeldib inimestele uskuda absurdsusi =)
Aga see, et tegelikult ohter jahvatamine maailma uusi kvaliteete ei tekita, muidugi ei pidurda kirjanikku-luuletajat-muud kunstnikku. Kas polegi siis kunsti asi tuua maailma seda, mida siin pole, aga oleks tore, kui oleks? Mis mõte sel kunstivärgil muidu on?
Nii et alguses olid mõned loovisikud, kes tulid selle idee peale, et on olemas Ülev ja Imeline Armastus.
Siis tulid teised, kes olid neid lugenud-kuulnud või nendest lugenud-kuulnud, ja panid oma veski samuti samal teemal jahvatama.
Ja siis tulid järgmised ja järgmised, kuni keegi enam ei mäletanud, kes alustas, ning Armastusest oli saanud tõestamist mittevajav aksioom.

On muidugi olemas (ja on varemgi olemas olnud) ka hulk teist sort kirjanikke ja luuletajaid, kes hoolikalt pühenduvad just vastupidisele. Nimelt tõestamisele, et mingit armastust ega üldse midagi toredat polegi olemas. Õnnetuseks on nad enamasti kaunis mornid tüübid-taamid ning nende pühendunud sitaspüherdamine tekitab lugejas tunde, et kui armastuse ja armastuse usu puudumine paneb inimese niisugust musta meeleheidet tundma ja emotsionaalselt nii madalale langema, on meil siiski seda kõike vaja, et õnnelikult elada. Ja järelikult on kõik see värk ka olemas. Sest õnnelikke inimesi (või vähemalt õnnelikumaid kui need ennast pidulikult surnuks joovad kangelaspoeedid-poetessid) on ju ikkagi olemas ka!

Nõnda siis inimesed arvavadki, et kui nad sellest igalt poolt lugeda saavad ning imelise armastuse teemalisi nii kunstilisi kui täiesti mannetuid variatsioone päevast päeva näevad-kuulevad (ja kõik teised samuti usuvad ju!), siis järelikult ongi Aaaarmastus päris tõeline asi.

Isegi psühholoogid on õnge läinud =P
Kui hakata neilt uurima, mida see armastus siis tähendab, siis tuleb esmalt hulk häma ning kinnitusi, et armastus ja armumine on fundamentaalselt erinevad asjad. Ja kuigi nad armumist (mida filmides enamasti armastuseks nimatakse ja sellega suurt segadust tekitatakse) suudavad nüüdseks väga edukalt defineerida ja kirjeldada, siis armastuse kohta tuleb mingi "pikaajaline kiindumus, oksütotsiin, blablablabla"-jutt, mille mõte on umbes see, et kui ühte inimest juba kaua aega tunda ja temaga koos positiivseid tundeid olla kogenud, siis keha hakkab tervele tema isikule reageerima kui millelegi positiivsele.
Samamoodi nagu Pavlovi koeral hakkas kellahelina peale ila tilkuma, hakkab teie organismis oksütotsiin nõrguma selle meeldivalt tuttava isiku peale. Ning seda niisiis nimetakse siivsalt armastuseks, sest kui psühholoogid tuleks ja ütleks, et sõbrad, teate, meie teada sellist asja olemas ei ole, ei võetaks neid endid enam tõsiselt.

See nõrguv oksütotsiin, mida nt eritab suurtes kogustes iga normaalse imetajamamma kere, kui ta oma titte kaisus hoiab, ongi meie imeline ja jumalik armastustunne!
Jai, võit!
(Kuigi üldiselt on isegi olemas sõna emainstinkt ning üldiselt keegi väga ei kahtle, et selle hormoonilaksu puhul tegu on lihtsalt loodusepoolse mehhanismiga, kuidas abitud tittloomad saaksid ellu jääda.)
Aga ei, selle üle me pikemalt ei arutle. Paneme parem asjale nimeks armastus, nii et seda mõistet saaks siduda igasugu vanemate ja uuemate kirjanduslike ja teoloogiliste ja filosoofiliste tekstidega ning oh rõõmu! Saabki edasi kirjutada armastuse filosoofiat ning selliseid artkleid!

=)

Nojah, aga ärge arvake, et ma olen kibestunud või midagi. Vastupidi!
Mu arust on see armastus täiega tore mehhanism.
Täpselt nagu on väga tore, et loodus on tekitanud kõhutühjuse ja lausa nälja - ning selle vastukaaluna kõhu täitumise ja maitsepungade pakutavate naudingute pillerkaari.
Ja iha ning seksi. Ja janu ja puhta vee joomise mõnu!

Lihtsalt pidada armastust kuidagi kõrgemaks tundeks kui täiskõhuelamust tundub mulle kuidagi kummaline. Ja eriti kummalised tunduvad väited, et tegu on millegi mõistatusliku ja imepärasega, mis laskub tavalise inimese ette, nagu saabus ingel neitsi Maarja juurde, ja laseb puutuda Suurt Püha Saladust. Ja et sellise asja nagu Puhas Armastus poole peaksime meie kõik püüdlema jms.

Ma ütlen, kuramuse kirjanikuraisad! Nad tulid kunagi toime täiesti geniaalse asjaga - haipisid-reklaamisid üles täiesti olematu toote ja tekitasid selle järele üüratu nõudluse!
Kahju, pagana kahju, et nad seda imelist Viiendat Elementi ühtlasi toota ei suutnud =)
Sest kui seda Imelist Kordumatut Armastust saaks käes hoida ja inimesed avastaksid, et oi! See ei teegi mind õnnelikuks! oleks nende elu palju lihtsam kui tõdedes: "See ei teinud mind õnnelikuks - järelikult polnud see Päris Armastus! Vaja edasi otsida."

***

Aa, ja kas keegi on juba teada-tuntud tõe "ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik" juba niimoodi sõnastanud ka? Mul on väike ennastimetlev uitmõte, et sõnastasin selle ise - aga koledasti kõlab siiski nagu mingi teada-tuntud aforism.

18 kommentaari:

Triin ütles ...

ooo, aga ma ei suuda iial unustada seda Euroofilist Armastust (universumi ja k6ige selle sees oleva vastu), mis minust Rishikeshis jalutades v2lja kiirgas! Nagu oli n2ha, n2gid kiirgust ka k6ik vastutulijad. Kohal on aura ja seda osatakse jagada :) Minul, kes ma samal ajal olen yks neuroteadlasen2rakast endorfiini- ja oksytotsiini uskuja, on nyyd v6imatu taandada seda k6ike vaid leigeks kirjanduseks :)

See tunne - mida on leige isegi tundeks nimetada, pigem ... maiteamis... k6ndiv hingav nirvaana? - oli sada tuhat korda suurem kui see eufooriline armastus, mida kunagi teisel kursusel v2ga purjus peaga k6igi ymbritsevate inimeste vastu tundsin. Purjusus ilmselt laseb sel meie sees oleval ... khm, k6ndival nirvaanasusesl ... veidi yht kombitsaotsa India dimensioonim66tme ukse vahel siia Eesti dimensiooni siputada.

Ma rohkem ei oskagi midagi 8elda. No kuidas sa kirjeldad armastust.

notsu ütles ...

Ma mõtlesin jälle, et kui see reaalsuselõik, millest juhtub juttu olema, seisneb parasjagu omaenda hoiakutes, siis need muutuvad lugude jutustamise peale küll, eriti kui seda veendunult teha.

Tähendab, juhul, kui me üldse sajaprotsendiliselt deterministliku mõtteviisi kasuks ei otsusta, mille puhul pole mis tahes arutamisel mingit mõtet, sest me oleks enivei determineeritud kõiki oma lauseid ütlema, tundeid tundma, tegusid tegema jne.

Teine asi: ma vaatasin, et sul on see armastuse-määratlus kuidagi väga romantiline või mulle ainult tundus nii ja sa tegelikult hõlmasid kogu empaatiaspektrit niisamuti?

St ma küll tean, et ka empaatial on oma kehakeemilised mehhanismid -millel meie sees ei oleks? - aga eriline on see sellest hoolimata. kasvõi selle poolest, kui haruldane just selline hormonaalne mehhanism loomariigis on. See imeline asi, et inimene on ikka suhteliselt hea ahv.

notsu ütles ...

aga see romantiline pilv ja saladus jne - ma usun, et see, et see just romantismiajal täies hiilguses õitsele lõi, oli asja pärast. Ma pean silmas seda, et mida keerulisem ühiskond ja keerulisemad kombed, seda vähem saab ennast lasta lihtsalt hormoonil lükata - ja siis, kui üheks korraks lipsu nii lõdvaks lased, et ikkagi lähed sinna, kuhu hormoon lükkab - siis ongi ekstaasitunne ja mina kaotamise tunne, mida ju ka religioonides taga aetakse, olgugi et muude võtetega. Korraks justkui tagasi oma loom-olemise juurde - ainult et ma ei usu, et "tagasi" saaks sellisel juhul olla päris tagasi.

- z - ütles ...

Inimese keha ja selle keemia on paganama põnev, keerukas ja ka habras (vt igasugu psühh probleemid näiteks).

Ehk rumala peaga olen ma mõnes kontekstis paotanud ka oma suud ja rääkinud noortele emadele, et miks nende meheke ei tunne lapsega nii tugevat sidet kui nemad. Millegipärast seletus stiilis - emadel on bioloogiliselt lastega umbes sama suhe kui narkomaanil diileriga - neile ikka väga ei meeldi.

Me üritame ikka väita et me ei ole lihtsalt bioloogilised protsessid ... alati oleme üritanud.
Erinevus on ehk selles et siis kui tekkis armastuse müüt, ei teatud ehk veel inimkehas toimuvaid protsesse niivõrd hästi ja parema seletuse puudusel võetigi kasutusele.

Pagan seda teab.

väga väga naine ütles ...

Triinu näide mind muidugi ei veennud. Joovastuse kohta on meil ka kehakeemia ju, ja teiste inimeste kehakeemia märkamiseks samuti vahendid olemas =)

ja ma ütlen, see ei ole ju mingi paha asi, see kehakeemia! See on täiega imeline!

Aga ma jah, tunnistama pean, et reaalsus kui reaalsus inimese jaoks on väga muutlik nähtus. Ja muidugi muudab mõtlemine tundeid jm kehalisi reaktsioone.
Eile, erinevate õenduseteemaliste ettekannete ajal tabasid mind kordamööda nii pissihäda (eritamise ettekanne), jube janu (seoses kehatemperatuuri ettekandega tuli jutuks vedelikupuudus) kui köha ja õhupuudus (liikumisest oli juttu - ja sellest, mis saab, kui liikumisvõime on väga piiratud).
Tagatipuks on meil täna 4 tundi seminari viljastumise teemadel ja seal tekkis mul kiire (eeldatavasti sama ruttu mööduv)huvi last saada.

Ma üritasingi seda väljendada, et kui kogu aeg kuulda, kuidas Armastus ON, siis seda
a) nähakse kõikjal
b) tuntakse tungivat vajadust selle kogemuse järgi

Olen nõus isegi möönma, et asi ideena (TM Platon) on olemas, olgu nii =)

Muidu - empaatiat ma ei arvestanud jah. Kaastunne, hoolimine jms värk mu arust käib eraldi terminite alla lihtsalt.
Kuigi saab muidugi ka koondada.
Asju veel segasemaks ajades =P

Taliesin ütles ...

Tegelikult aga meeldiks mulle selles asjus aga hoopis selline lähenemine, mis teeks Armastusest mingi väga üleva ja transtsendentaalse nähtuse, aga mis teeks sama ka näiteks näljatunde ja söömisega ja kogu selle muu kompotiga. Jaa, mulle meeldib väga süüa, kuidas te aru saite?
(Muide, ma alguses tahtsin romantilise armastuse väljamõtlemises süüdistada keskaegset rüütliromantikat ja südamedaamikultust jne , aga siis tuli meelde, et oi, Vanas Testamendis on ju ka see väga kuulus vastavateemaline laul, nii et tegu on ikka mõnevõrra vanema ideega ja istub vististi Lääne kultuuris päris sügaval sees)

notsu ütles ...

Muidu usun ma, et armastuse (kui erose) ülevad seosed tulevad vähemalt osaliselt kahest asjast: üks on see, et see mängib enesealalhoiuinstinkti üle ja on justkui isendi huvidega vastuolus (Darwinilegi käis alguses suguline valik ja selle tulemused,mis ellujäämisele vastu töötavad, kohutavalt närvidele); teine on juba inimspetsiifilisem asi: et me oleme tekitanud kultuuri, kus ei saa atraktiivsele isendile kohe otsa karata, vahel juhtub lausa, et üleüldse ei tohi. Tungide ja kultuuri vahelised pinged. Muide, olukorras, kus kultuur hakkab väga tugevalt söömist piirama, tekibki söömisele sarnane oreool - kunagi mingis tibiblogis vaatasin, et kõige sensuaalsemalt ja suuremate tunnetega kujutas blogija sööki; see oli ainus asi, mida ta kiusatuseks nimetas.

A ma ei saa tglt sellest loogikast aru, et kui millegi toimemehhanismis on mängus keemia ja füüsika, siis pole seda olemas (või kui on siis ainult ideena, nagu sa seda sõnastad). Selles mõttes on ka inimese keha olemas ainult ideena. Mis tahes asi, mille kohta on olemas sõna, on selles mõttes olemas ainult ideena. Aga ma arvasin, et on elemantaarne, et sõnadel ongi tähendus teiste sõnade vahel ja tänu teistele sõnadele? mis ei tähenda, et sellel mõistesüsteemil reaalsuse kui süsteemiga (kui me selle eksistentsi ja tunnetamise võimalikkust vähemalt tööhüpoteesina eeldame) üldse mingit seost ei oleks või et ta oleks selle kirjeldamiseks täiesti tarbetu. Selles mõttes, et kui inimesed räägivad "armastusest", siis midagi nad silmas ju peavad.

St on kehakeemia, sellest tekkiva tajukompleksi jaoks on leiutatud sõna - mis siit veel puudu on, et asi päriselt olemas oleks?

Ma olen küll nõus sellega, et kui pissimisest väga palju rääkida, siis tuleb varsti kõigil pissihäda - aga mündil on ka teine pool: pissimisest tuleb juttu ja pissimise mõiste on tekkinud just seetõttu, et seda häda on juba ette tulnud. Mitte päris tühja koha pealt, et kõigil oli hea olla, aga siis mõtles keegi loll mingi pissimise välja ja nüüd peavadki kõik pissima.

notsu ütles ...

ma mõtlesin veel: tegelikult ei kirjuta sa ju sellest, et "armastust" ei ole olemas - sa hoopis kirud seda nähtust, et sõnadega tehakse tegusid ja luuakse reaalsust. st häda ei ole mitte selles, et "armastust" ei oleks olemas - häda on hoopis selles, et "armastus" on olemas, sest inimesed on selle nuhtluse ellu kutsunud.

Aga sellele asjale saab vaadata ka optimistlikumalt: kui millegi ellukutsumine tekitab jama, siis samamoodi saab nimetamise teel ellu kutsuda ka asju, millest on kasu.

"Armastuse" puhul on arvatavasti mõlemat ette tulnud.

väga väga naine ütles ...

Ma (vist) põhiliselt halan selle üle, et armastus kui tähistaja on venitatud üle tohutu hulga tähistatavate ja keegi tavaliselt ei seleta, et mis diskursusest ta seda teemat üles võttes nüüd räägib; veel harvem võtab vaevaks tõestada, et tema armastuse nime alla seatud diskursus kuskil mujal kui tema enda peas ja paaris loetud tekstis üldse eksisteerib.

Kurdan, et see "armastus" on veel keerulisem sõna kui "kultuur". Ja siis tullakse õpetama, kuidas õige ("kultuurne"?) inimene elama ja mõtlema peaks, nõjatudes sellele terminile, samas veenmata mind, et nii üldse on võimalik. Et see asi on üldse olmeas, millest räägitakse.
Jättes armastuse mõiste usuküsimuseks (kes usub, kes mitte, eks ole, igale oma) ja püüdmatagi leida talle konkreetseid osutusi, muutub kogu armatuseteooria tegelikult religioosseks filosoofiaks.

Milles pole valesti midagi muud peale selle, et autor ise ei tunnista, et tegeleb religioonifilosoofiaga vaid väidab end ajavat hoopis ... mingit muud asja.

/kaotasin omaenda mõtetes järje

väga väga naine ütles ...

Muidu see Isu jm motivatsioonisüsteemide jumalikustamine oleks täiega lahe.

ja mõte romantismiaja romantilise pilve tekke kohta on ka väga lahe.

Ja armumine mu arust on üldse teine asi. Nt see Laul seal Vanas Testamendis räägib nagu rohkem sellest armumisevärgist mu arust, ja see on täiega tore asi, ja pool romantismust tegeleb ju ka pigem sellega ja...

Aga teine pool on ju ka. Need kes armumist madsalaks peavad, aga armastust ülistavad.
Psühholoogide punt nt, kellest täitsa märgatavalt suur osa ütlevad, et armumine, oh see on see ja see ja see asi, sellised hormoonid, toimib nii, möödub maksimaalselt 3-4 aastaga. Aga Armastus, see on hoopis kõrgem tunne ju...
Ja nad justkui pole ainsad.

Anonüümne ütles ...

Vot see arrrmastus on ikka: http://m.youtube.com/#/watch?v=MFlYOjbxI6M ( esimene pool minsa ytleb mis vaja :-P)

X ütles ...

Mul on kohutavalt kahju ja valus näha, et sa oled lootuse kaotanud ja lõplikult alla andnud ning ma loodan ja soovin kogu hingest, et ma eksin.

notsu ütles ...

Sellest, et mõiste venimine on problemaatiline, saan ma aru. Kuigi see juhtub ilmselt mis tahes üldmõistega ("inimene", anyone? "religioon"? "filosoofia"). jJa üldmõistete reaalsuses pole filosoofid teadupärast nagunii kokku leppida suutnud.

a nii mõttemängu korras meenutan, et mingil määral käituvad kõik mõisted nagu üldmõisted - võta näiteks "puu" või "kala". Ka need on pandud hõlmama üsna arbitraarselt valitud objekte - ja "puu kui niisugune" ei ole samas mõttes olemas kui füüsiline objekt. Asjad lähevad abstraktseks juba nimetamisest endast, nimetamine tähendab juba maailma sorteerimist, kaardistamist ja otsustamist, et "see erinevus ei ole tähtis, nii et seda me ei arvesta (nt igihaljus vs heitlehisus), aga vaat selle- ja selle erinevuse kohta otsustame lambist, et see on tähtis".

Lihtsalt "kala" mõiste ei huvita nii paljusid inimesi, et tavaliselt suuremaid arusaamatusi tekiks ja tekiks tunne, et kõigepealt tuleb mõisted defineerida ("ussi" mõiste muide juba küll - tuleb selgeks teha, kas kasutame nt muinasjutu või taksonoomia keelepruuki).


***

Aga selliste vaidluste taga, kas armumist võtta armastusena arvesse (nagu romantikud tegid) või peaks "armastus" olema ikka midagi muud, ei ole vist ainult mõistesegadus. Rohkem ikka see, et mingi grupp püüab kehtestada endale meeldivaid käitumisnorme ja sõdib teiste gruppidega, kes rõhuvad enda normidele. Tsivilisatsioonist ära väsinud romantikud kehtestavad oma mulli piires korra, kus eetiliselt kõige parem asi on oma armumisehormoonile järele anda. "Armumine ei ole sama, mis armastus"-koolkonna tegelased üritavad jälle mingit ühiskonnale mugavamat eetikat kehtestada, mis soosiks püsisuhteid ja hoolitsemist rohkem kui paaritumistunge.

Ega see segadus ei muutuks ju lihtsamaks ja ega vaidlemist poleks vähem, kui nad oma vaidlustes ütleks "armastuse" asemel "headus", "väärtus" või "hüve".

notsu ütles ...

Muide, kui ma kuulen kedagi ütlemas "ma ei usu armastuse olemasollu", jääb mulle mulje, et ta teab päris hästi, mis asi see on, mille olemasollu ta ei usu.

väga väga naine ütles ...

X - ma sügavalt täielikult ja üleni taunin endale mingite udujuttude pähemõtlemist.

notsu - mina usun mitmete armastuste olemasollu, küll aga mitte kõigi.
Millisest probleemist tuleneb mu igastus korraliku terminoloogia järgi, mis oleks just teoreetilise ning filosoofilise lähenemise juures abiks!
Sest tunded on tunded, nimetada võib neid ka mitmeti, aga kui hakata juba arutlema, siis võiks keel, milles seda tehakse, olla vähemalt veidikene arusaadav.

S.t. v-o on kogu mu häiritud-joovastuslik palavikupostitus inspireeritud sellest, et ma lugesin jälle mingeid tekste valesti ja nad rääkisid hoopis teisest armastusest, kui ma arvasin?
Mite et... ma aru saaksin, mis armastus SEE siis olema pidanuks. Aga lõpuks, kui "ussi" mõiste alla läheb nii draakon kui putukavastne, võib "armastuse" alla ka tont teab mis kuuluda.

notsu ütles ...

mnjaa, kreeka terminoloogia aitab järsku oma kolme eri sõnaga? ainult et kuna isegi siis käib seal kaasas teatav hinnangulisus, hakkavad kardetavasti ka need sõnad ujuma - hinnanguliste terminite puhul hakkabki mängima see, mis eetikat keegi tahaks kehtestada.

Kas sul "sõprusega" (kah hinnanguline ja "armastusega" kohati kattuv termin) sama laadi probleeme ei ole? Vikerkaares oli viimati just see teema üleval.

notsu ütles ...

lambist tulevad veel meelde sellised huvitavaid metamorfoose tegevad sõnad nagu "voorus" ja ladina "pius" (et kui Vergiliuse Aeneas on "pius", ei tähenda see sugugi päris sama omadust, mida sama sõnaga kirjeldaks keskaja inimene).

Anonüümne ütles ...

http://heli.er.ee/helid/oy/OY2012_Jaan_Kaplinski_Usk_ja_armastus.mp3
jaan kaplinski räägib armastusest ja biokeemiast

vabatmeestoma