App ja daun

Olla bipolaarne - kergelt, ok, kergelt, kergelt - on huvitav. Aga kui parasjagu on "all-"periood, siis mitte kuigi meeldiv.

Üleval-periood tähendab seda, et enda surmigavast õppematerjalist kell 5 hommikul läbi närimine ja B-saamine on küll pisut paaniline, aga siiski lõbus-lõbus-lõbus! tegevus. Üleval-periood tähendab seda, et pisar jookseb küll liigutusest nina kõrvalt alla, ent samas ma juba vormistan mõttes lauseid, mille abil säärast õrnkurba hingeseisundit oleks hea mõnes jutus kasutada.
Nuga kukkus varbasse? -kui põnev!
Sain külma tuule käis läbimärjaks? -seiklus!
Veetlev noormees ei kirjuta? Ok, ma kirjutan talle ise ja saadan lisaks telefonisõnumi. Sest kui mulle meeldib, et mulle kirjutatakse, siis meeldib ilmselt talle ka ja rõõmu teha on ju tore.
On vaja joosta ümber linna, et panna keegi naeratama? Hei, milles küsimus?! Teen ära ja olen ise rahul pealekauba, sest ha! Naeratas ju? Ja isegi kui ei naeratanud, noh, ma olen vähemalt andnud oma parima ja kõik on lahe igal juhul.
Ka üleval-aegadel on negatiivseid hetki, aga kogu aeg on fooniks "ma olen nii õnnelik."
Selline tunne muudab inimeste vastu leebeks, elusündmuste suhtes üsna häirimatuks ning üldse on kõik zen ja maailm minu sõber kogu oma valuga.

All-periood on siis loomulikult ülal-perioodi vastand.
Põhimõtteliselt olukord, kus minu jaoks korraga ei ole enam olemas häid variante. Kuitahes tore sündmus, ettepanek või inimene suudab must välja meelitada ehk ainult virila ennasthaletseva naeratuse, mille taga on mõte: "Veel üks kohustus head nägu teha ja anda märku, et mul ei ole sügavat meeleheidet. Kuigi tegelikult ju on. Oh, kõik on nii perses."
Kui ülal-perioodil teen ma asju seepärast, et mulle meeldib teha, siis all-perioodil selleks, et kiidetaks ja tänataks. Kui ei kiideta ja tänata, soovitavavalt iga liigutuse eest ja ülevoolavalt, istun süngelt oma masenduses ja vihkan kõiki alates iseenedast, sest miks ma üldse midagi tegin, eks ole, oleks pidanud ette nägema, et kedagi ei koti. Ja keerlen ja pöörlen selles mõttes ega lase tal minna ka.
Otsin üles kõik halvad tunded, halavad mõtted ja sünged taustateadmised. Teen neist tihke massiivse jonnipätsi ja siis järan seda ja nutan kõrvale, et miks ma nii vastikut asja sööma pean, oh vaene mina.
Kogu aeg tahaks kellelegi ära teha. Kuidagi võita ja peale astuda ja tõestada, et nii nõme, kui ma olengi, sinust olen ma ikka parem.
Kui see millegipärast ei õnnestu, ei taha üldse midagi teha. Liikumatus, tardumus.

Eriti kummaline (ja halvav) on see, et kui all-periood on juba kätte tulnud, siis tegelikult ei tahagi enam ülal-perioodi tagasi minna. Tekib küsimus: "Aga miks? Miks ma pean kogu aeg hea olema, õnnelik olema, suutlik olema? Keegi teine võiks seda olla minu asemel ja vahepeal minu jaoks ka ümber linna joosta, lihtsalt selleks, et äkki ma naeratan pärast. Ja siis ma ei naerata! Sihilikult! HAHahahahaHAHHAA!"
Selleks on vaja õudselt kuskil metatasandil endas surkida ja ergutada ja end patsipidi mülkast välja vedada, et üldse tahtma hakata jälle rõõmus olla.

Pealegi... ohhh, pole ju patsigi enam, mida pidi vedada! Mu elu on nii nõme.