Bandiit

Kõmbin kaevule, paljajalu. Kaevuteel on liiv ja kivid, nii et parem on minna mööda muru tee kõrval.
Mustsõstraid tee kõrval ei tohi näpsata, need on teiste inimeste põõsad.
Minu pähe ei mahu mõte, et põõsad on kellegi omad. Kas see pole siis meie kõigi hoov? Ja milleks on kellelgi, kel on nii palju marju, vaja just neid kahte kobarat? Nii et ma näpsan ikka. Mitte palju, aga lihtsalt... põhimõtte pärast.
Õnneks on õunapuu kaevu kõrval ametlikult ka meie oma. (Kogu aeg see oma, oma, oma - kui tüütu! Kuidas saavad puud ja õunad ja tee olla omanduses? Mulle piisab maailmakorrast, kus ma saan nii palju õunu, nii palju vett, nii palju kaevuteed ja nii palju voodit kui mul on vaja ja mis see minu asi on, kelle oma see kõik on?) Seal on kõige paremad õunad maailmas. Need on ka toorelt kõige paremad. Miks oodata, kuni nad valmis on, kui nad on juba nüüd head? Miks ma ei võiks seda saada, kui see on hea? Hei?

Mälestuse värvid ja lõhnad ja maitse. Tunduvad nagu justpraegu, päriselt ka.
Kui ma vahel mõtlen end valgete kätega vargseks heldeks, kes leevendab su hinges kõik valud ja vaevad, siis see on selle kaevu vesi, mida ma palavikulistele ja haigetele juua annan. See ravib oma külma puutega haavad nii hinges kui kehas. Nagu kõik kaotatud paradiiside viljad ja allikad ikka. Mõnes aspektis on mu unelmad väga traditsioonitruud.
Kui ma sattuksin sinnakanti, siis ma vist ei tohiks sealt puu otsast õuna võtta. See pole ju meie oma enam.

Omanduseküsimus oli mulle lapsepõlves täiskasvanute maailmast kõige arusaamatum. Tegelikult loomulik ka - lapse oma ei ole õieti mitte miski, kõik esemed ja õigused on kellegi poolt loovutatud, annetatud, lubatud. Aga kui sulle ei kuulu miski, kuulub sulle järelikult kõik. Kõik asjad ja ideed on võrdselt omad. Sul pole mingit vajadust ahnitseda sellest kõigest oma kõhu alla rohkem, kui sul vaja läheb, aga sulle on ka täiesti arusaamatu, miks sa ei või võtta ühte marjakobarat, kui see on siin tee kõrval ning sa parasjagu tahad marju.
Ma olin lapsena täielik kommunist-anarhist.
Vahel ikka veel mõtlen, et miks siis selline maailmakord ikkagi toimida ei saa? Vajadusepõhine ja ilma omanduseta? Mulle õpetasid omanduse selgeks ainult vanemad inimesed, midagi loomulikku ja iseeneslikku selle arusaama tekkes polnud. Siiamaani vaatan vahel üht või teist pilguga "oh, lahe, just oligi tarvis!" enne kui omandiküsimus meelde tuleb.
Kuigi see võib tulla sellest, et mingil baasilisel tasemel ma ikka veel olengi laps? Ma tean, et ma tunnen end lapsena nii mõneski seltskonnas.
Või siis selles, et vanaemade põlvkond oli taluinimeste põlvkond, kes oma majapidamistest kommunismiga ilma jäid ja omakspeetu kaotus on alati terav elamus, mis võib ehk eluks ajakski kriipima jääda? Mina aga olen õnnelike aristokraatite põlvkonnast, kes pidasid õunaraksus käimist enda kui laste põhiõiguseks?

Või siis olen ma loomulselt lihtsalt vanaaegne kütt, kes heal jahisaagipäeval jagab kõigiga, aga halval eeldab, et teda söödetakse selle eest, et heal päeval ta ju jagas. Mis siis, et see oli neli kuud tagasi. Headel päevadel ma ju jagasin end teiega vabalt, helde käega ja muretult! =P