Lihtsalt üks päev vol 2 e. emadepäeva eel

Kui ma olin noorem, siis vihkasin ma emadepäeva aktiivselt. Mis siis, et mul endalgi kaks lapsepundrat sabas, ära tuli emadepäevahellitada üks ema, kaks vanaema, laste vanaema(d) ja lisaks mitte lasta end häirida sellest, et minu kohta käis emadepäev ehk nii palju, et minu ema mees kinkis lille, Tütarlaps kinkis kaardi ja emb-kumb minu laste isadest saatis v-o ka sõnumi.
Või siis ei saatnud ka.

Nüüd olen leidnud, et olgu, on emadepäev, ma tegelen ENDAGA ja naudin seda. Ma ei pea sel päeval olema lapse rollis, kui ma just ise seda ei vali.
Niisiis hakkasin sama hooga ka eeldama, et teisedki näeksid, peaksid meeles ja arvestaksid, et muide, ta on ema.
Aga olgem ausad - seda juba iseenesest ei juhtu.
Mina, õnnetuke, olen niisiis homset silmas pidades muidugi eeldanud, et noh, ikkagi emadepäev, ja mina olen ema, kurat võtaks! Aga kui ma pole enne käinud vastavasisulise loosungiga pikteerimas ja 4 tundi järjest skandeerinud, märkab seda ainult väga piiratud inimkontingent (nimelt mina ise ja minu ema mees, kes on selle koha pealt tõsine härrasmees ja võrratult arvestav.)
Juhtub hoopis see, et kuna mu lapsed ei korista praktiliselt kunagi tube ilma kriiskava bansheeta, kes nende kannul jookseb, ükshaaval "see palun ka ära panna!" näitab ja halvemal juhul neid ka raevunult juustest katkub, ei tee nad seda emadepäevaeelsel päeval samuti mitte. Aga minu jaoks ei ole see olukord täna mitte lihtsalt tavaline sitt, vaid täiesti eriline reeturlik sitt, sest homme on ometi emadepäev ja kas mul ei ole siis moraalset õigust ÜHEL kuradima päeval aastas omada korras tube, ilma et ma ise peaks nende kallal rassima, nii et higipull otsa ees?!

(Laste peale röökimine on üldiselt raskem kui ise koristamine. See on mingi minu jaoks täiesti lahendamatu probleem: karjumine, juustest tirimine ja sundimine on koduvägivald ja paha. Kõik asjad ise laste eest ära koristada on ka paha, sest esiteks siis nad ei hakkagi koristama ja teiseks hakkavad nad mind vaatama nagu koduorja. Lõputus lagas elada on ikka paha, eriti kui vahel tahab keegi mulle ka külla tulla. Lapsi raha abil koristama osta on hea seni, kuni toimivad väga väikesed summad, aga kui asi läheb sinnani, et kas me homme sööme ka midagi muud kui seda keemilist maiust, mida lapsed oma koristamisraha eest ostavad, või ei ole summad enam motiveerivad, on see jätkuvalt paha.
Olen püüdnud ka mingisugust neutraalset ala luua, umbes et kempsu ja köögi koristan mina ja kui mul on vaja olla enam-vähem siledas alas või keegi tuleb külla, me tubadesse lihtsalt ei lähe. Aga see ei ole piisav. Erinevate ajavahemike järel ja olenevalt sellest, kui palju pingeid on mul muus elus, tabab mind umbes kord kuus korraga infantsiidne ja suitsidaalne meeleolu ja ma lihtsalt jooksen kokku. Tundub täiesti arusaamatu, et kumbki laps ei suuda kapist välja võetud pliiatsikasti sinna tagasi panna, vildikatele korke peale panna, värvimisasju pärast maalimist puhtaks loputada, raamatuid riiulisse tagasi panna, mänguasju kastides hoida, riideid kas musta pessu või kappi panna, ilma et ma iga liigutust sõnaliselt koordineeriks. Või et kooliasjade sahtlites on mingi arusaamatu hunnikud lasteaaiaeast pärit joonistusi, ehtekarbikesi, mänguasju ja poolikuid heegeldustöid, õppimislaual on padjad, maailmisasjad, mänguasjad ja koost lahti võetud muusikainstrumendid ja kooliasjad on niisiis minu voodis ja minu voodilaual ja aknalaual kapsastunud kuhjades ja selle kõige juurde ronivad lapsed kõrgetes kappides asuvatesse panipaikadesse uurima, mida põnevat seal leidub, neid põnevaid asju alla ja laiali kiskuma - ja mitte kunagi enam tagasi panema v.a. juhul kui ma märkan ja röökides peale torman "Mis mõttes te jälle käite neis keelatud kappides, te väikesed värdjad?!")

Ja siis ma loen delfist artiklipealkirja "kolm imeilusat emadepäevakingitust kallile emale" ja mingit teist artiklit, kus emad räägivad, ei ole neile emadepäevaks muud vaja kui teadmist, et nende lapsed on õnnelikud, ja tõesti, mõtlen et panen nööri kaela. (Tegelt ma ei oska silmust teha, nii et rahu.)
Mina tahaks emadepäevakingituseks seda, et mu lastel oleks kasvõi ühel päeval aastas omaenda tööd kontrollivad ajud, mitte et mina kui keskaju annan välja käske, mida sitasti alluvad robotid vaevu vastu võtavad ja kogu aeg täita unustavad. Et nad suudaks ise omaenda tegusid juhtida ja vastutada omaenda ülesannete eest. Sest teate, keskaju võimsus on piiratud. Kaks tundi lapsi koristama sundida - ja tema õpivõime (esmaspäeval on, muide, anatoomia eksam) ja loomisvõime (no selge, 20 mai kulka tähtajaks lihtsalt ei jõua valmis) kukuvad nagu kivi.

Olen pädevate inimeste käest kuulnud, et paarid lähevad enamasti lahku kahel põhjusel: raha ja koristamine.
Täiega usun, kusjuures.
Koristamine on elu kõige raskem osa. Kõik muu on väljakannatatav, aga tunne, et miks mina mina mina pean kogu aeg teiste järelt koristama, on kohutav. ÕUDNE!!!
Aga ma ei saa oma lastest lahku ka minna. Variandid on välja kannatada ja välja kannatada.
/purskub nutma ja tormab röökides peaga vastu uksepiita