See nõgesesupp on siuke värk, mis mulle alati meelde tuletab, miks ongi äge see, kui raha ei ole. Nimelt kui mul on rahulik võimalus osta poest umbes ühe euro eest pakk külmutatud spinatit, siis ma ei viitsi nõgeseid korjata. Kõigepealt, eks ole, mine otsi koht, kus nõgesed ei oleks heitgaasised ega koerakusesed. Siis on nii, et isegi läbi kinda saab alati kõrvetada. Kodus järgneb nõgeste supi jaoks leotamine ning peenestamine, mis võtab veel 15 minutit. No ei viit-sii!
Aga kui see külmutatud spinati peale minev üks euro hakkab olema minu jaoks raha, mida ma hästi kulutada ei saa, siis tulevad nõgesed mängu. Ja naat.
Ning kui nõgesesupp valmis saab, selgub iga kord, et see on ikka väga maitsev värk. Boonusena lisandub liikumine värskes õhus ning võimalikud nastikukohtumised.
Eile just i. seletas, kuidas mu valikud on mu enda omad ja kuidas ma saaks tegelikult normaalselt teenima hakata - õppida mitte ületamatult keerulist asja ja siis lihtsalt teha ja olla nõmedalt ülemakstud.
Tal oli jumalasta õigus. Ilmselt saaks tõesti.
Aga ma olen selle, et mul raha ei ole pool aega üldse ja pool aega eriti, endale nii ägedaks mõelnud, et ma tegelt üsna naudin seda. Ükspäev just mõtlesin, et kui mul on kasutusel jahu, suhkur, munad, piim, veidi soola ja õli, tulevad pannkoogid siuksed et... noh, jah, hädaga käib küll, ok, sööme. Aga kui mul on vaja taignasse ära peita nt eilne puder või veidi üle aja läinud kodujuust või hapukoor või jääb jahu puudu ja tuleb nt tärklisega asendada - siis korraga tulevad pannkoogid suisa hämmastavalt head! Palju paremad, kui normaalsest toidust!
Samamoodi suudan ma teha igati adekvaatset toitu kootidest, ribidest, rupskitest või raguust, aga korralik suur praetükk paneb mu kukalt kratsima ja võimalus, et sellest tuleb igav tuim toidujurakas, on vähemalt 50%.
S.t. ma tegelikult ei oskagi ilmselt elada nagu sissetulekuga inimene. Igast edevate asjade nagu kookospiimad või värskelt pressitud laimimahl söögi sisse panemine ei tee minu variandis toite paremaks. Äärmisel juhul õnnestub teha neist umbes sama hea toit, kui ilma nendeta, sageli kukub aga välja mingi arusaamatu käkk.
Minu kokakunst toetub tõdedele:
* suppi ja puljongit saab eelnevalt kondiga liha (või kala) keetes
* kas ürdid või vürtsid, mõlemat ära lisa. Erandiks must-roheline-valge pipar, mis kõlbab igale poole.
* alati ainult päris või
* küüslauk teeb kõik asjad paremaks, k.a. õunakook
* kõike saab asendada - pähkel on pähkel, liha on liha, kaunvili on kaunvili, köögivili on köögivili. Puuvili on puuvili ja vürtsine maitseaine on vürtsine maitseaine. Ükskõik ju, kas retseptis on siis heietatud kreeka pähklitest ja punastest läätsedest või siis mandlitest ja valgetest ubadest!
Mul muide on veider kogemus pirukatega, mille nimi oli vist "lapi lihapirukad" ja mis muuhulgas pidanuks sisaldama põhjapõdraliha ja hakitud metsaseeni. Asendasin retseptis ära kõik muud ained peale taignasse kuuluvate, lisaks sai retseptikohaselt pandud pirukatesse maitsestamiseks 10 kadakamarja. S.t. põhjapõdraliha asemel tarvitasin veisehakkliha, seente asemel porgandit, sibula asemel küüslauku jne. Pirukad tulid väga head.
Järgmisel korral asendasin teistmoodi, mul oli isegi kuuseriisikaid, aga hakkliha oli seekord sea oma ning porgandid läksid sibula, mitte seente asemel.
Pirukad tulid väga head, kusjuures kummalisel kombel kuidagi eelmiste sarnased maitselt. Mõtlesin, et 10 kadakamarja ilmselt tekitavad selle hea maitse! Lahe!
Tegin veel korra, jälle uute ainetega, ja jälle oli tulemuseks sellise... noh, sellise kergelt vürtsise põhjamaise olekuga väga head pirukad.
Siis korra oli mul nati rohkem raha ja ma ostsin spetsiaalselt nende pirukate jaoks aineid. (Mitte ei kasutanud seda, mis külmkapis oli, nagu tavaliselt.) Ostsin seeni, sibulaid, ok, hakkliha oli ikka suvaline seahakkliha, mitte põhjapõdra oma, aga mu elukogemus oli ju ometi õpetanud, et oluline on kadakamarju kasutada ja tainas õigesti teha ja vahet pole, liha on liha! Ja tegin ma siis seekord pirukaid õigesti - ilma porgandi ja rosmariini ja sulatatud juustu ja misiganes asju ma sinna veel polnud harjunud toppima-ta.
Ma pole elus halvemaid pirukaid teinud. Ausõna. Lapsed võtsid kumbki paar suutäit ja keeldusid edasi söömast. Ma ise sõin ühe lõpuni ära, suutmata uskuda, et mul õnnestuski valmistada midagi nii maitsetut, kuiva ja mõttetut. Ja seekord ma ometi rakendasin retsepti peaaegu korralikult! Kõik koostisained olid värsked, puhtad ja korrektsed! Miks mu pirukad ometi nii halvad tulid?
Resultaadi sõid järgmisel päeval ära tütarlapse kalastusringi õpetajad ning kiitsid kah veel. Ilmselgelt mehed merel söövad absoluutselt kõike, mis hamba all ei karju, aga mu arust need pirukad olid ainult napilt ülalpool "siiski söögiasi" piiri ja midagi head ja vürtsikat ja tundralikku neis kohe kindlasti polnud.
Nojah, ringiga tagasi sinna, et kui raha ei ole, söön ma isegi paremini kui siis, kui on. Sest siis tuleb vaeva näha. Toidule meeldib, kui temaga vaeva nähakse.
Vahepeal tegin kogu aeg ise sepikut ja paar korda koguni leiba - majanduslikel kaalutlustel, mitte suurest lembusest koduleiva vastu. Kaalutlused ei olnud "nii palju elektri eest, nii palju jahu eest, nii palju kokku, tuleb 14 senti odavam kui poeleib". Kaalutlused olid "lapsele söögiraha parasjagu pole, nii et talle on kooli kaasa vaja mingit normaalset toitu, nt võileiba. Aga mul ei ole parasjagu ka leiva jaoks raha. Hm. AGA mul on ju rukkijahu ja nisujahu ja pärmi ning lisaks õpetus, kuidas pärmiga leiba teha! Raske see ikka olla saab?"
Ei olnud väga raske. Üsna edev oli küll isetehtud seemnesepikut või leiba süüa, see-eest.
Mitte et ma seda viitsiks, kui mul poeleiva ja -sepiku jaoks parasjagu raha olemas on. Tõesti, polegi ammu sepikut teinud, kui aus olla. V-o peaks jälle.
Üldse on see rahatu elu mu jaoks rohkem nagu seiklus ikkagi, mitte meeleheitlik nutt ja hala. Külma veega pesemine ning röövlikohv pakuvad rohkelt naudinguid.
See võiks olla hea näide sellest, kuidas kui sa ei taha/suuda muuta olukorda, muuda oma suhtumist ja kõik ongi lahe =)
Tegelt tänane päev ei olnud väga lahe, sest algas ta peavaluga ja see on siiamaani natuke alles. Aga kui praegu, öösel, päeva mõttes kokku võtta, siis... 4 tähtsat asja jäi tegemata, aga nõgesesupp, nastik ja lastega metsa vahel luusimine on ometi ka tähtsad! Mis siis, et ma neid eile päevaplaani ei kirjutanud või midagi.
On ju?
Mul on nii toidutegemise kui ka vaene olemisega väga samamoodi.
VastaKustutaÜks asi on näiteks reisimine: kuidas ma saaks ausalt ringi hääletada ja/või tundmatute hospitalityclubi inimeste pool ööbida, kui mul palju raha oleks? See ei tunduks ju aus. Aga ma olen hotellides ööbides oma comfort zone'ist totaalselt väljas, isegi põõsa all on palju rahulikum tunne.
Ainult eksootiliste toiduainetega meeldib mulle vahel ikka katsetada, valides neid küll peamiselt allahindluse, mitte retsepti järgi.
Aga noh, niimoodi on lahe selline keskmine vaesus, mitte totaalne viletsus, kus tõesti enam üldse midagi süüa ei oleks.
Mõnda aega on see keskmine vaesus tõesti inspireeriv ja väga tubli, et sa niimoodi oskad retseptidega katsetada, aga mul isiklikult viskab mingi aeg kopa ette, et mismõttes ma ei saagi jogurtit, juustu ja šokolaadi osta, ma tahan neid ja kohe! Pmst jogurtit saab ise teha aga šokolaadiga läheb tiba keeruliseks.
VastaKustutaolen teatud perioodi oma elust peaaegu vahetpidamata makarone söönud, nüüd ma neid ei söö peaaegu üldse, ükskõik, mis peenes kastmes või lisanditega.
Ja see on tõesti nii, et mingi suvakas mis-näppu-juhtub ainetest toit tuleb enamasti palju ägedam välja, kui grammipealt kõike kaaludes ja näpuga retseptis järge ajades.
Mind hakkas huvitama, mis töö see võiks olla, mida annab kergesti õppida ja on rämedalt ülemakstud? Kraanajuht? Autoremondilukksepp? Küünetehnik?
Küünetehnik on rämedalt üle makstud või?
VastaKustutaAnonüümne Tin
programmeerija =)
VastaKustutaeks ma katsetan ikka. toiduga (notsule).Ja shokolaadi ja joostu ostan ka. Jogurt mind eriti ei morjenda. Lihtsalt et ma osan 63-sendiseid sajagrammiseid tumeda shokolaadi tahvleid kaks tükki ja teen siis shokolaadikooki, mida tuleb umbes kilo - ja see maitseb mulle rohkem ka kui lihtsalt tahvel pähklitega piimashoksi.
VastaKustutasee on ajuharjutus ju. see, kui sa pead välja mõtlema, kuidas odavalt head sööki saaks teha. mulle ka hullult meeldib niimoodi nuputada ja skeeme teha. pead kontsentreeritult millegi peale mõtlema ja siis see on nagu mingite lihasgruppide venitus pärast trenni, et ammu pole liigutanud ja niii heaaa onnn. :)
VastaKustutaTeemaväline - nii palju kui mina tean, siis kesktasemel programeerijad ei ole eriti üle makstud. Oleneb muidugi, kust jookseb üle makstuse piir. Mina pigem pakuks, et valdav enamus turundusjuhte, ehitajaid, pangandussektori töötajaid, notareid ja juriste ning igasuguseid osakonnajuhtajaid on veidi liiga hästi tasustatud võrreldes mõnede teiste erialadega. Küünetehnik on Lääne-Euroopa riikides päris rämedalt üle makstud. Ilusalongi teenused on ka Eestis päris kallid.
VastaKustutatin küünetehnikuna ei teeni miinimumpalka ka mitte kätte =P
VastaKustutaTähelepanek teisest ooperist (kui kommenteerijate enamus) -
VastaKustutaLõuna-Eesti ussisõnades ei eristata rästikut ja nastikut ja looma nimes (kelle poole pöördutakse) on alati Viilup või Viilip...
Kust tuleb nimi Viilup?
Kas sel sõnal on ka teisi tähendusi? ...
Ja kus see kohatud nastikupoeg siis oli, nii Eesti piirkonnana? Kas lapsed teist ka nägid? Mis mulje neile loomakesest jäi?
Eks ta siisn mu kodupaigas oli. Lausa linnapiiris sees teatavas vähedepressiivses väikelinnas.
VastaKustutaTütarlaps see oligi, kes nastikut märkas ja meie teiste tähelepanu juhtis. Ta oleks peaaegu peale astunud talle, aga ikka ei astnud õnneks.
Koduteel rääkisime nastikutest pikalt ja üleni elevalt.