Selline episood mõni aeg tagasi.
Ei kipu kuidagi ununema.
Mina (inimese kohta, keda vestluspartner pole elu sees näinud, ohkega): ...ja nüüd ma olen nii armunud!
Sõber, kes mind juba väga ammu tunneb: Olgu. Sa oled jälle armunud. Mhmh. Mul muidugi kohe tekib selline küsimus, et... no räägi, mis tal siis viga on? Veel viga, tähendab, lisaks sotsiaalne hälvik olemisele, mis nagunii asja juurde käib?"
Mina (vahib ammulisui, ajus pöörlemas erinevad eelmised armumised ja termin "sotsiaalne hälvik"): No et... ega seekord... eee... eee... eee... Sul muidugi on teatud... Tähendab, ma ei... No eks see ilmselt selgub, kui armumine üle läheb?
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Äh, ma ei mõelnud seda üldse nii halvasti nagu see kirjapandult näib. Ka ei mõelnud ma, et iga viimane kui üks su eelnevatest armumissubjektidest on sotsiaalselt ebavõimekas. Lihtsalt, sellest konkreetsest inimesest on varem ka juttu olnud ja nende juttude põhjal tekkis mul tunne, et tal on teatavaid suhtlemisraskusi. Ma võin ju ka vabalt eksida.
VastaKustutaKüsimus vigasuse kohta on aga tingitud su enda väitest, et sulle kipuvad meeldima katkised mehed. Ära nüüd vaeva selle üle liigselt pead.
Kallistan, t.