Rollipinge minu variandis

Haiglaseriaale olete näinud? Kasvõi ühte osa mõnest?
Väga hea.
Lahutage maha kõik kiirabiepisoodid (käis küll kiirabi vahel, aga vaikselt ning märkamatult) sünnitused ja õnnetused lastega, samuti kõik (kenad või mittekenad) meessoost arstid, õed ja hooldajad ja kogu põnev diagnoosmise kammaijaa.
Arvestage, et kõik patsiendid on kas vanemad kui Metuusala, liikumisvõimetud, suremas või (natuke?) nupust nikastanud. Võimalikud on ka nende asjaolude erinevad kombinatsioonid.
Ja nüüd liitke sinna vahele mind mu parimas teenindajarollis: naeratlev, sõbralik, lahke, abivalmis, natuke puudulikult informeeritud, aga üldiselt nii pai kui saab.
Vorm seljas.
Meikimata.

Ma olen larpidel paar korda teenindajat mänginud, nii et olek oli üsna tuttav. Midagi väga teistsugust see päriselu-teenindamine ei ole. Ning rollimängukogemus andis mulle päris töötajate ees teatud eelise. Ma ise tundsin ja teadsin, et olen teatud rollis, aga see töö ei ole mu identiteet - ja seega ei tekkinud kohutavaid hetki "Mida nad veel ei taha, kas ma peaksin perset ka veel suudlema või?! Kes ma nende arust olen?!"
Kui ma sain ilmaasjata sõimata, siis noh - see oli roll, kes sai sõimata, mitte mina. Las sõimamavad, kavaldavad, kasutavad ära... See on ju ainult roll. Ega see pole inimene!

Ainult et... juhtus nii, et vahel tahtis inimene ka löögile pääseda.

Rasked osad polnud niivõrd uue keskkonna õppimine või hooldaja töö tegemine, raske osa oli enese piiramine tegevuste juures, mida mina teen, aga tervishoiutöötaja ei tee.
Vaadake, mul on kalduvus teha Valesid Asju.
V-o on see seotud mu autismiga e. kui ma kunagi tuvastasin ära, mis reeglid inimühiskonnas kehtivad, tekkis mul ka soov teada saada, mis juhtub siis, kui neid reegleid rikkuda.
V-o on tegelikult see kalduvus paljudel (vaevalt, et päris kõigil), lihtsalt kuna see pole just tavaline seltskondlik jututeema, ei ole ma soovi üldlevimusega kursis
Või siis on asi selles. Kui sind pole maailma jaoks olemas, on selle olukorra kõige toredam osa võimalus teha, mida iganes tahad. (Pallet mäletate?)
Ja kuna mul nagunii sageli selline tunne on, miks mitte seda nautida?

Nojah, misiganes.

Igatahes hakkas mul pärast esimese nädala "tahan kempsu üksi olema!"-praktikapinge teatavat leevenemist esinema vastupandamatu tung teha neid endale armsaid-omaseid, ent tervishoiutöötajale täiesti sobimatuid Valesid Asju, et mäletada - ma ise ei ole roll! Olen inimene!
Vaadake, roll on ju küll ainult roll, aga seesinane roll sai endale palju minu eluaega ja lisaks hulga välist toetust mind pidevalt ümbritsevalt keskkonnalt. Mina ise ei saanud sel perioodil kumbagi neist ressurssidest harjunud hulgal. Praktikaperioodil polnud isegi kellegagi netisuhelda eriti mahti, pärissuhtlusest rääkimata. Hommikul jõudis napilt lapsed üles ajada, kohvi teha ja bussile lipata. Päeval olin praktikal ja õhtul transportusin koos oma lastega linnast linna ja sõin ning magasin. Kogu aeg oli kiire ja kõik muud tegevused tuli edasi lükata määramatusse tulevikku.
Ja roll hakkas laiutama, nii et inimesel minus hakkas rõvedalt paha ja kitsas.

Midagi tuli ette võtta.

Niisiis hakkasin järjepidevalt 10-12 korda päevas rollist väljas käima. S.t. seisin keset inimtühja kustutatud tuledega söögisaali ja nokkisin nina. Või kõrva. Või hõõrusin silmi ja sõin rähma ära. (Teate, milline rahulolu seda ilgust kirja panna oli praegu?) (Kõigile neile tegemistele järgnes muidugi käte antiseptika, aga jooksval hetkel olid nad väga rahuldustpakkuvalt Valed Teod.) Või lõin mõlema rusika ja ühe jalaga korraga õhku, tehes kõige võikamaid grimasse, mida oskan - nt. kui olin toimingult tulnud, suundusin teisele ja koridor oli tühi.
Näitasin piltidele ja peeglitele möödaminnes keelt. Laulsin ja vilistasin kempsus (kui oli selge, et koridor kempsu kõrval peaks 98% tõenäosusega lähematel minutitel tühi olema). Panin suitsuruumis jalad lauale või aknalauale. Ja korra sõin otse koridoris ühe ampsuga ära kalavõileiva, mida klient, keda olin söötmas käinud, ei tahtnud.

See andis veidi leevendust, aga mitte piisavalt.

Ma olen elanud aastaid küüsi lakkimata, aga ei usu, et te suudate ette kujutada häiritust, mida põhjustas mus teadmine, et ma ei tohi praktikanädalatel viis päeva järjest lakitud küüsi omada. Pingutust, mida muidu nii kergelt näole valguv valvenaeratus tasapisi nõudma hakkas. Kui raske oli suhtuda maailma leebelt, nagu mul enamasti tavaks on, ja mitte viriseda. Seda kõike lihtsalt seepärast, et nüüd olin ma olukorras, kus lakkimata küüned, naeratus ja leebus olid minu inimlikult keskmelt röövitud ja mingi mööduva rolli osaks tehtud!
Neist said korraga mu vaenlased, mitte sõbrad.

Eilseks oli mul juhe ohtrast ninanokkimisest hoolimata korralikult koos. Tulin praktikalt tulema, suund oli lastele järele minekuks sobiv ehk siis 3 km rongijaama. Ilmad, kui te ise seda märganud pole, on meil päikeselised ja soojad. Kuna ma olin pärast tööd duši all käinud ja jätnud seejärel päevast kergelt haisva särgi selga panemata, kandes selle asemel oma pikkade käistega tihedakoelist jakki, oli mul rõvedalt palav.

No mis te arvate, mis ma tegin?

Ma olin oma praktikabaasist VÄLJAS ja eemal.
Jap, loomulikult võtsin jaki maha ja marssisin mööda teeperve sirge selja ja efektiga, rinnahoidja väel. Mõttest käis läbi ka rinnahoidja mahavõtmine kui väike toetusaktsioon möödunudaastasele palja-rinna-jalutuskäigule, kuid kaine mõistus segas vahele.
Kaine mõistus ütles nimelt: "Homme on sul viimane praktikapäev. Kas sa tõesti tahad riskida sellega, et tuleb mingi siuke jama, et sul jääb praks NÜÜD VEEL lõpetamata?"
Ma ei olnud sääraseks riskiks valmis, kuigi kiusatus ülakeha päris paljaks võtta oli suur. Sest see olnuks Nii Vale! Nii lahe!
Ent mõte vajadusest hakata oma praktikabaasis pärast puid ja maid jagama.... oli liiga öäk.

Nii et kõndisin siis lihtsalt pükste ja rinnahoidja väel ja võtsin päikest. Pikki pilke möödasõitjatelt pälvis seegi - mis tagas mulle tohutu emotsionaalse rahulolu.
Valed asjad, valed asjad, valed asjad! Õigus ja võimalus teha neid valesid asju, kas see ei olegi mitte inimeseks (ja mitte ühiskondlikult kohaseks rolliks) olemise tuum?

Eelmise rollipinge-loo kirjutas zarvik.