Vana asja tahaks ka ju meelde tuletada vahel

"Joosta oma varjule" sai - koos kõigi teiste jutuvõistluse lugudega - Algernonis värskelt analüüsitud.

Aasa Tamme analüüs on igavesti põnev ja jõuline. Mulle väga meeldib!
Tsiteerin: Moraal. Kõrvaltegelane oli kahelnud oma käitumise õigsuses; sellest ka südametunnistuse piinad. Südametunnistuse kui sellise olemasolu hävitaski ta – ei lugenud mitte käitumine, vaid selle endapoolne tõlgendamine. Abordist oluliselt hullem oli selle kahetsemine, just kahetsus oli tee hukatusse. 

ja teisal: Negatiivne tegelane (patune, kellest aetakse välja saatanat) peaks aga olema laialt levinud kinniskujutluste järgi positiivne:
a) kahetseb tegu (abort (kahetseja on mees!)) ja
b) rakendab kahetsuse kaudu saadava personaalse deemoni teiste/ühiskonna hüvanguks. 

Väga tore on lugeda, kuidas keegi on püüdnud teksti ka mõtestada, mitte lihtsalt blablabla silmad üle lasknud!