"Joosta oma varjule" sai - koos kõigi teiste jutuvõistluse lugudega - Algernonis värskelt analüüsitud.
Aasa Tamme analüüs on igavesti põnev ja jõuline. Mulle väga meeldib!
Tsiteerin: Moraal. Kõrvaltegelane oli kahelnud oma
käitumise õigsuses; sellest ka südametunnistuse piinad. Südametunnistuse
kui sellise olemasolu hävitaski ta – ei lugenud mitte käitumine, vaid
selle endapoolne tõlgendamine. Abordist oluliselt hullem oli selle
kahetsemine, just kahetsus oli tee hukatusse.
ja teisal: Negatiivne tegelane (patune, kellest aetakse välja saatanat) peaks aga olema laialt levinud kinniskujutluste järgi positiivne:
a) kahetseb tegu (abort (kahetseja on mees!)) ja
b) rakendab kahetsuse kaudu saadava personaalse deemoni teiste/ühiskonna hüvanguks.
Väga tore on lugeda, kuidas keegi on püüdnud teksti ka mõtestada, mitte lihtsalt blablabla silmad üle lasknud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.